Uuest väärtuskonfliktist Eesti parteipoliitikas

Liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe sunnib erakondi muutuma.

TÕNIS SAARTS

Viimane aasta on Eesti erakonnapoliitikasse toonud tähelepanuväärse muutuse, milleks on täiesti uue tuumkonflikti ilmumine ja seda võib nimetada liberaalsuse-konservatiivsuse või ka rahvusliku avatuse-suletuse lõheks. Lõhe tekkimisest annavad tunnistust teravad pagulas- ja kooseluseaduse teemalised arutelud, euroskeptilisuse taassünd, EKRE tulek ja IRLi jätkuv allakäik. See on aga alles algus, sest uue väärtuspõhise, polariseerunud konfliktitelje ilmumine Eesti poliitikasse muudab lähikümnendil kogu senise süsteemi toimimisloogikat, kusjuures puutumata ei jää ükski erakond.

Alljärgnevas teemakäsitluses on tõstatatud kolm peamist küsimust: milles liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe seisneb ja kuidas see on seni mõjutanud läänemaailma erakonnapoliitikat? miks kerkis konfliktitelg Eestis esile alles nüüd? kuivõrd hakkab see lõhe ümber kujundama senist erakondade süsteemi ja muutma nende positsioone?

Liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe

Mida liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe siis endast kujutab? Tegemist on puhtalt väärtuspõhise lõhega, mis ei seostu kuigivõrd varasema sotsiaal-majandusliku vasak- või parempoolsusega ega ka klassikonfliktiga. Seetõttu ei tähista liberaalsus siinkohal majanduslikku liberaalsust (märksõnadeks madalad maksud, minimaalriik ja laissez-faire-kapitalism), vaid liberaalset suhtumist eluvalikutesse ning sellest tulenevaid kodanikuõigusi ja vabadusi. Konservatiivsus ei tähenda samuti täielikku muutustevastasust ja igatsust staatilise ühiskonna järele, vaid ettevaatlikkust ja teatavat minevikunostalgiat. Seda lõhet aitab määratleda neli peamist sõlmküsimust: kuidas käsitleda globaliseerumise ja euroopastumise mõjusid? kuidas suhtuda immigratsiooni ja mitmekultuurilisusse? kuidas tuleks käsitleda seksuaalvähemusi ja nende õigusi? millised peaksid olema soorollid ja domineerivad peremudelid?

Liberaalses servas olevad valijad ja erakonnad näevad end pigem globaliseerumise võitjatena, kellele üleilmsetel sidemetel põhinev maailmakorraldus pakub järjest rohkem uusi võimalusi ja proovikivisid. Nad tervitavad Euroopa süvenevat integratsiooni, sest tahtmata küll rahvusriikide kadu, leiavad nad, et Euroopa, kus paljudes elusfäärides kehtivad ühised väärtused ja standardid, on palju mugavam ja turvalisem paik eneseteostuseks kui rahvuslikke barjääre ja müüre ehitav Euroopa. Liberaalid mitmekultuurilisuses ohtu ei näe, sest kui just ei hakata ületama punast joont (nagu näiteks hiljuti Kölnis), ei mõjuta see nende elustiili ja identiteeti, vaid rikastab ühiskonda. Liberaalsed inimesed on sallivad ja neile on enesestmõistetav, et vähemused naudivad samu õigusi nagu kõik kodanikud, näiteks seksuaalvähemused kooseluõigust ja abielu. Traditsiooniline patriarhaalne peremudel oma kivinenud soorollidega tundub neile eilse päevana.

Konservatiivsuse teljel asuvad valijad ja erakonnad on aga risti vastupidistel seisukohtadel. Üleilmastumine ja Euroopa Liidu mõju kasv on oht, mis ähvardab välja suretada rahvusriigid ja rahvused, muutes meid kõiki õige pea ühesuguse kultuurikoodiga pronksikarva eurooplasteks. Sisserännanud teevad selle ähvarduse veelgi tõelisemaks, röövides globaliseeruva maailma turuavatuse tingimustes põlisrahvalt ka töö ja elatise. Konservatiivide meelest on lääne tsivilisatsioon allakäigutrepil, olles minetamas neid väärtusi, mis on aastasadu meie ühiskondi koos hoidnud: traditsioonilised pereväärtused, loomulikud soorollid, kõikvõimalike perverssuste karm hukkamõist, kuulekus autoriteetidele, tugev moraalne selgroog.

Liberaalsuse-konservatiivsuse lõhel on ka otsene poliitiline mõõde ehk küsimus kodakondsusest. Konservatiivse poole esindajatele on täiesti vastuvõetav, et inimeste õigused sõltuvadki tema rassist, rahvusest, usust, soost ja riiki elama asumise ajast. Peetakse loomulikuks, et sisserändajatele ei võimaldata samasuguseid sotsiaalseid garantiisid (nt lastetoetusi) nagu põlisrahva esindajatele ja ka julgeoleku huvides võib vabalt piirata nende poliitilisi vabadusi (nt õigust meelt avaldada). Liberaal usub, et kõik inimesed on sünnilt võrdsed ja vabad, ja talle selline suhtumine mõeldamatu.

Euroopas ja Eestis

Liberaalsuse-konservatiivsuse väärtuslõhe on Lääne-Euroopa poliitikat kujundanud juba mitu aastakümmet. Ometi ei ole uus vastasseis lõplikult varjutanud traditsioonilist sotsiaal-majanduslikku lõhet (klassilõhet või vasaku-parema lõhet), mis on Euroopa erakonnakonkurentsis endiselt määrava tähtsusega. Siiski on uue väärtuslõhe mõju olnud märkimisväärne, tuues kaasa parem­äärmuslike erakondade esiletõusu (nt Rahvarinne Prantsusmaal, Austria Vabaduspartei, Rootsi Demokraadid, Põlissoomlased jne) ja sundinud põhivoolu paremparteisid flirtima rahvusliku, immigrandivaenuliku retoorikaga (nt Prantsusmaal ja Suurbritannias). Liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe ilmumine on üsna omapäraselt ümber kujundanud ka erakondade toetajate sotsiaal-majanduslikku profiili. Kui varem oli töölisklass kindlalt sotsiaaldemokraatide taga, siis tänapäeval sümpatiseerivad Euroopa töölisklassile järjest enam paremäärmuslased. Sotsiaaldemokraatidest on aga saanud keskklassi partei, mida toetavad kõrgharidusega spetsialistid (nn sümbolspetsialistid). Väikeettevõtjatele ja iseendale tööandjatele on aga südamelähedased kergelt paremäärmuslusega flirtivad põhivoolu konservatiivsed parteid.

Liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe – see on muidugi vaid üks võimalus, kuidas seda konfliktitelge nimetada. Šveitsi politoloog Hanspeter Kriesi1 seostab seda lõhet globaliseerumisega ja näeb seda paljuski globaliseerumise võitjate (rahvusliku avatuse toetajad) ja globaliseerumise kaotajate (rahvusliku suletuse toetajad) vastasseisuna. Tuntud Ameerika ühiskonnateadlane Herbert Kitschelt2 kõneles juba 1990. aastate alguses uuest autoritaarsuse-libertaarsuse teljest, mis hakkab erakonnapoliitikat kujundama niisama palju, nagu küsimused ümberjagamisest ja riigi sekkumisest majandusse. Euroopa Liidu mõju uurimisele keskendunud politoloogid on esilekerkivat uut lõhet hakanud nimetama GAL/TAN vastanduseks (GAL – green, alternative, liberal ehk roheline, alternatiivne, liberaalne; TAN – traditionalism, authority, nationalism ehk traditsioon, autoriteet, rahvuslus).3 Seega, kuigi teaduskirjanduses sündinu nime osas täit konsensust veel pole, siis lapsukese enda tunnevad näojoonte järgi ära kõik politoloogid.

Tulles tagasi Eesti erakonnapoliitika juurde, siis eelnevast tulenevalt on lihtne vastata küsimusele, miks on liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe meil esile tõusnud just nüüd. Sõlmküsimused, millega lõhet harilikult seostatakse (sisseränne, vähemuste õigused, peremudelid ja Euroopa integratsioon), on meie poliitikasse sisse tunginud alles hiljuti, napilt viimase pooleteise aasta jooksul. Kuigi võimalus konservatiivsuse-liberaalsuse lõhe tekkeks oli ammu olemas – seda on näidanud kõik varasemad väärtusuuringud –, siis seni oli puudu vaid päästik, mis selle valla päästaks. Kooseluseadus ja Euroopa pagulaskriis on täitnud siin tänuväärset rolli.

Uue tuumiklõhe ilmumist kinnitavad kõige silmanähtavamalt segadus ja peataolek. Ainukesena tunneb end kindlalt EKRE, teised aga ei tea, mida tasub öelda, mida mitte, sest on hirm kaotada hääli. Nii ei julgelgi liberaalsemal tiival olevad koalitsiooniparteid Reformierakond ja SDE kaitsta omaenda algatatud kooseluseadust ja kõnelevad põgeniketemaatikast võimalikult vähe, vaid nii palju, kui valitsusvastutus sunnib. IRL otsib omale uut nägu, kutsub kokku konverentse, töörühmi jne.

Millest selline segadus ja kartlikkus? Varem oli Eesti poliitika tuumiklõhe seotud vene küsimusega ja erakonnad jaotusid selgelt kas venevastaseks või vene-neutraalseks. Valijad hääletasid rahvuspõhiselt ja kõik parteid said oma taldrikule vastavalt väljakaalutud koogilõigu. Uus liberaalsuse-konservatiivsuse nuga aga lõikab varasemad koogilõigud risti-rästi läbi: sotsid leiavad, et nende muidu pigem vene-neutraalses valijaskonnas on segmente, kes on pagulaste ja kooseluseaduse küsimustes padukonservatiivid, Reformierakonda hirmutab mõte, et nendegi (muidu venevastane) toetajaskond on liberaalsuse-konservatiivsuse teljel kahestunud, Keskerakond püüab improviseeritult tõmmata piire väärikate vähemuste (s.t venekeelsed, valged ja heteroseksuaalid) ja vääritute vähemuste (uusimmigrandid ja seksuaalvähemused) vahele. Kõik on närvilised ja improviseerivad.

Eesti erakondade valikud

Kui minna konkreetsemaks, siis uue konfliktitelje kinnistumisest võidaksid kõige enam selle otspunktides asuvad erakonnad ehk siis EKRE ja SDE. Sotsid pole uue vastanduse väljamängimisega ülemäära silma paistnud, kuid pikemas perspektiivis võiksid just nemad kujuneda magnetiks liberaalse hoiakuga noorema põlvkonna valijatele. Reformierakond näib olevat valinud ülimalt ettevaatliku tee, kus tegudes või poliitikas ollakse tihti liberaalsetel seisukohtadel, kuid tehtut ei kaitsta avalikkuses häälekalt, kartes ära hirmutada oma rahvuskonservatiivseid valijaid. Ometi peitub siin ka oravapartei oht: mingil hetkel hakkab EKRE neile esitama väljakutseid omil tingimusil ning reformarite vaikiv, arglik akrobaatika enam ei toimi. Kõige keerulisemasse seisu satuvad IRL ja Vabaerakond, kes on praegu sättinud end konservatiivsesse, venevastasesse nišši koos EKREga. Kui EKRE kehtestab seal sama edukalt oma mängureegleid nagu seni, siis sellel mänguväljakul ei ole varsti enam pooltoone ning kõik peavad mängima rukkililletähisega (EKRE sümbol) särgis, vähemalt oma retoorikas. Ainukeseks ellujäämisvõimaluseks oleks nihe liberaalsuse poole, rääkides näiteks avatud rahvuslusest selle sisulises võtmes (mitte sisutühja sõnakõlksuna, nagu tegi seda hiljuti oma suurüritusel IRL). Kuid ka viimasel juhul ei ole IRL ja Vabaerakond päästetud, sest uues nišis ootab neid ees juba Reformierakond, kellel kukub rahvuskonservatiivsuse ja liberaalsuse piiril balansseerimine kindlasti usutavam välja kui neil kahel paremparteil. Seega, üks rahvuskonservatiivsetest parteidest hääbub lähitulevikus paratamatult, küsimus on, kas selleks on Vabaerakond või IRL või mõlemad.

EKREga järjest enam flirtiv Keskerakond peab aga ilmselt peagi hakkama leiutama uut rahvuskogukonna definitsiooni, kus eestlased ja Eesti venelased on kõik sõbralikult sees, kuid uussisserändajad ja homod väljas. Palju jõudu neile selleks, kuigi võib kahelda, kas seesugune ebaloomulik piiride tõmbamine tundub vastuvõetav ka nooremale vene põlvkonnale.

Kaks väärtuspõhist konflikti

Niisiis kujundab uus liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe seniseid parteipoliitika jõujooni päris korralikult ümber. Muudatused ei ole murrangulised, kuid arvestatavad. Käsitletava väärtuslõhe ilmumine muudab Eesti erakonnapoliitikat küll senisest läänelikumaks, kuid samal ajal ka kaugendab meid Euroopa põhivoolust veelgi. Läänelikumaks muutume seetõttu, et nüüd on meilgi paremäärmuslikud erakonnad ja tulised debatid Euroopa integratsiooni, immigratsiooni ja vähemuste õiguste teemadel. Teisalt aga lõikub liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe Eestis teise puhtalt väärtuspõhise konfliktiga, milleks on vene küsimus. Enamikus Euroopa riikides tasakaalustab väärtuspõhiseid vastasseise tugev sotsiaal-majanduslik lõhe, mis sunnib erakondi tõsiselt arutama majanduslike ja sotsiaalpoliitiliste valikute üle. Eestis aga see nii olema ei hakka, sest me tegeleme ka edaspidi valimistest valimistesse peamiselt vaid nn väärtustega ja kriitilisi majanduspoliitilisi küsimusi saavad erakonnad nüüd senisest veelgi mugavalt ooterežiimile lükata.

1 Kriesi, H., Grande, E., Dolezal, M., Helbling, M., Höglinger, D., Hutter, S., & Wüest, B. (2012). Political conflict in Western Europe. New York: Cambridge University Press.

2 Kitschelt, H. (1994). The transformation of European social democracy. Cambridge ; New York: Cambridge University Press.

3 Hooghe, L., & Marks, G. (2009). A postfunctionalist theory of European integration: From permissive consensus to constraining dissensus. British Journal of Political Science, 39(01), 1–23.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar