Ükski riik ja rahvas ei ela vaakumis

Äsja eesti keelde tõlgitud „Maailma ajaloo“ peatoimetaja Seppo Zetterberg: „Ajaloo uurimine on agitaatorlik teadus. Oleks sinisilmne väita midagi muud.“

ERKKI BAHOVSKI

Maailma ajalugu. Toimetaja Seppo Zetterberg. Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht.Toimetanud Leino Pahtma. Varrak 2015, 928 lk.

Maailma ajalugu. Toimetaja Seppo Zetterberg. Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht.Toimetanud Leino Pahtma. Varrak 2015, 928 lk.

Elame ajal, mil internetist on põhimõtteliselt võimalik leida kõike kuni väikseimate detailideni. Missugust rolli täidavad niisuguses kontekstis üldised ajalookäsitlused, mis võtavad kokku terve ajaloo?

Seppo Zetterberg: Internet on kõikide trükisõnaga harjunud raamatukoostajate vaenlane. See on täis infot ja „infot“. Selles ongi interneti nõrkus. Sinna võib kes tahes pista igasuguseid asju, kuid keegi ei toimeta tekste ega vastuta ei oma nime ja asjatundlikkusega, et andmed oleksid õiged. Ülikoolis soovivad tudengid mõnikord kergemalt pääseda ja tugineda internetist kogutud andmetele. Lõpptulemus on tihti halb. Professorina sain pahaseks, kui tudeng ütles mingi ajalooseiga kohta, et selle kohta polnud internetis teavet. Mõtleb ju tudeng tihti, et kui teavet võrgus ei leidu, siis pole teavet olemaski. On loomulikult asju, millele võib kiiresti internetist vastuseid leida, kuid peab olema kriitiline. Vastutus jääb kanda sellele, kes kasutab internetiandmeid, mitte sellele, kes on need võrku pannud. Interneti kontrollimatud infokillud ei asenda maailma ajaloo suguseid trükitud üldkäsitlusi. Toetan niisiis jätkuvalt trükitud raamatut. Sedagi on mugav sirvida või lugeda kaanest kaaneni ning segamatult nautida lisaks tekstile ka pilte ja kaarte.

Missugune on üldkäsitluse vahekord detailsemate ajalookäsitlustega?

Erimonograafiad on parimal juhul piiratud küsimuste süvaanalüüsid, mis annavad hulgaliselt uut infot ja on vältimatud üldkäsitluste ülesehitamisel. Suuri sünteese pole võimalik kirjutada, kui erimonograafiad ei paku piisavalt alust. Üldkäsitlus ei saa siiski olla erimonograafiate põhjal mehaaniliselt kokku kirjutatud teos. Siis see poleks tervik.

Üldkäsitlus on parimal juhul lai süntees. Võib öelda, et see peaks olema rohkem kui osade summa.

Ka „Maailma ajaloo“ on kirjutanud eri autorid. Sa oled ise kirjutanud üksi „Eesti ajaloo“, kas ei oleks võinud üks inimene kirjutada otsast lõpuni ka „Maailma ajaloo“?

Ülikoolis andsin mõnikord tudengeile ülesandeks kirjutada maailma ajalugu ühele A4-lehele. See on hea ajugümnastika ja sunnib mõtlema, mis on kõige tähtsam, kuid veidi oli see ka noore inimese piinamine … Pole ilmselt võimatu, et üks inimene võiks kirjutada rahuldava maailma ajaloo. Tavaliselt nõuab natukenegi laiem maailma ajaloo üldkäsitlus eri ajaperioodide ja kultuuripiirkondade spetsialiste, et tekst oleks piisavalt asjatundlik. Eesti ajaloo, Soome ajaloo, Saksa ajaloo, Vene ajaloo võib küll kirjutada üks inimene, kui kirjutajal on piisavalt andmeid kokkuvõtva üldvaate moodustamiseks.

Kui keeruline oli panna eri autorite tekst klappima, et sellest tekiks tervik?

Ülesanne oli üsna väljakutsuv, nagu praegu öeldakse. Varemalt öeldi ausalt, et ülesanne oli raske. Üldkäsitluse peatoimetaja peab olema kui dirigent, kes teeb lõpuks mitme autori tekstist terviku. Tean kogemuse põhjal, et säärase ülesandega saab hakkama kas paremini või halvemini. Peab olema väga paindlik. Autoritele ei meeldi alati, et pürgides mingisugusegi ühtsuse poole peab teksti sorkima. Kord sai üks noor autor pahaseks, kui olin üritanud teha okastraadist otse raudtraati ehk tekitada tervikusse sobituvat loetavat teksti. Ma olevat tema teksti narrinud. Peatoimetaja suur lisamure on ka selles, et autorid ei oska alati head soome ehk oma emakeelt.

Säärase raamatu kirjutamisel tuleb alati teha valikuid. Kuhu soovisite teie rõhu panna, kas poliitikale või pigem inimeste igapäevaelule ja kultuurile?

Valik ja sobiva tasakaalu leidmine on suur probleem. Kunagi oli ajalookirjutuses põhirõhk poliitilisel ehk riiklikul ajalool ja sõjaajalool. Neid vaadeldi luubiga. Tänapäeval soovivad lugejad, et endisest rohkem antaks ruumi ka kultuuri-, sotsiaal- ja majandusajaloole. Ja võib olla kõige värskem suundumus on see, et lugeja tahab süüvida ka möödunud aegade inimeste igapäevaellu. Just argielu on läbi ajaloo olnud meile kõigile, tavalistele inimestele kõige lähedasem. Kahjuks teab iga ajaloouurija, et igapäevase elu kohta pole alati piisavalt allikaid, mille põhjal võiksime üles ehitada rahuldavagi pildi möödunud aegade inimese argipäevast. Olen õpetanud ajalugu 49 aastat ja märganud, et noortel inimestel on kõige lihtsam ette kujutada ka kultuuri- ja ühiskonnaajalugu, kui neile pakutakse aluseks kokkuvõttev ülevaade riigi ajaloost. Selle peale on lihtsam projitseerida ajaloo muid tahke.

Valikute küsimus on ka, kui Euroopa-keskne peab olema eurooplase kirjutatud maailma ajalugu. Tegelikult puudutab raamat küllalt palju väljaspool Euroopat toimunud sündmusi, eriti varajasemast perioodist. Tundub, et europotsentrism hakkab ajaloost kaduma.

Meie aja sidevahendid toovad ka kõige kaugemad maailmajaod meie käeulatusse. Maakera on kokku tõmbunud. See sunnib ajalookirjutajaid käsitlema ka Euroopast välja jäävate maade ajalugu. Nende kohta soovib lugeja üha enam teada saada. Tasakaalu otsimine Euroopas ja teistes maailmajagudes juhtunu rõhutamise vahel on lõppematu probleem, millega iga maailma ajaloo kirjutaja ja peatoimetaja peab tegelema. Kõigile meelepärast tasakaalu ei teki kunagi. Igal juhul on Euroopa ajaloole disproportsionaalselt suure rõhu panek õnneks vähenenud. Tahan siiski veidi kaitsta meie Euroopat: see on meie vaimne kodu, me oleme euroopluse kasvandikud, sealt ammutame oma väärtused. On järelikult hea tunda oma maailmajao ajalugu hästi. Seetõttu kirjutasime mitme autori abil Euroopa ajaloo (1993), mille peatoimetaja ma samuti olin.

Ütlesid, et Euroopa on meie vaimne kodu. Praegu räägitakse väga palju Euroopa väärtustest. Kas pole ajaloolaste üheks ülesandeks näidata, kuidas need väärtused tekkisid? Need pole ju lihtsalt sõnakõlks, paljud inimesed on nende nimel kannatanud ja ka surnud.

Jah, ajaloolaste ülesanne on näidata, kuidas Euroopa väärtused on sündinud. Nende alusel on antiikkultuur. Ehkki väärtused on aja jooksul muutunud, ei või ega soovi me peita seda antiigi suuruse mõju ka meie praeguste inimeste väärtusmaailmale. Euroopa väärtusi, näiteks demokraatiat, on tulnud vägagi suurte ohverdustega kaitsta, kuid väärtused on olnud kaitsmist väärt. Head väärtused on ju sellised, et need suudavad aja möödudes vastata uutele väljakutsetele ja kohaneda olude muutustega. Kuid nende põhi siiski säilib. Nende väärtuste abil loodud majanduselu, kultuur ja ühiskonna demokraatlik mudel on olnud nii õnnestunud lahendused, et need peibutavad veel tänapäevalgi piiri tagant saabuvaid inimesi pääsema nende väärtuste abil ehitatud ühiskonna osaks. Euroopa väärtused ei sarnane veel sugugi hea välimuse kaotanud kaunitariga, kelle „parim enne“ on kaugel minevikus.

Kui heaks pead sa üldse Soomes üldajaloo tundmist? Kas seda õpetatakse koolis ja ülikoolis piisavalt?

Paljude riikide ülikoolides ei tehta kodumaa ja maailma ajaloo õppeainetel vahet. On keskaja, uusaja ja uusima aja ajaloo ning mitme eriala ajaloo õppetoole. Soome koolides ja ülikoolides on siiski veel enamasti säilitatud vahe Soome ajaloo ja üldise ehk maailma ajaloo vahel. Minu kogemused üldajaloo professorina nii Helsingi kui ka Jyväskylä ülikoolis näitavad, et Soome ajaloo positsioon on tugevnenud ja maailma ajaloo oma nõrgenenud. Muidugi tuleb öelda, et kui meie, väiksed riigid, ei uuri ise oma ajalugu, siis kes seda teeb. Ehk keegi välismaalane? Kuid siiski tuleks näha ka avaramat pilti. Eriti suur mure üldajaloo alal seisneb tudengite nõrgas keeleoskuses. Et inglise keel domineerib, soovitakse uurida üksnes anglosaksi maade ajalugu. On skandaalne, et Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, Rooma ja Kreeka jmt teiste maade ajaloo uurimine närbub üliõpilaste kehva keeleoskuse tõttu. Ehkki Eestis on ka üldajaloo õppetoole, uuritakse teil maailma ajalugu siiski väga napilt. Eesti ajalugu domineerib ka üldajaloo nimetuse all. Selle üle olen veidi imestunud. Kardan, et areng viib ka Soomes samasse suunda, kuid õnneks aeglasemalt, kui Eestis paistab olevat juhtunud. Olen mures maailma ajaloo pärast selles üleilmastuvas maailmas.

Kas on üldse võimalik puhtalt eraldi õpetada kodumaa ajalugu? Või kui palju peaks enne üldajalugu tundma, kui hakata oma kodumaa ajalugu uurima? Näiteks Eesti ajaloo õpetamisel tekib juba see probleem, et suure osa ajaloost ei olnud ka Eesti riiki, sestap tuleb ikkagi minna piiri taha ja uurida üldajalugu.

Ükski rahvas ja riik ei ela vaakumis. Naabrid mõjutavad alati meie elu. Mitte üksnes naabrid, vaid ka kaugemal asuvad suurriigid. Seetõttu on ka nende ajaloo uurimine tähtis. Soomes võimutses ajaloo uurimisel kaua kitsas vaatenurk: vahiti liialt omaenda riiki ja rahvast. Oma maa ajalooperioodide paigutamine laiematesse rahvusvahelistesse raamidesse jäi vahele. Nüüd on olukord paranenud. Eestis on juba maa asendi ja ajalooperioodide tõttu oma mineviku sidumine laiemate raamidega olnud paratamatu ning lugedes teie uusimaid üldkäsitlusi märkan oma rõõmuks, et see suund on varasemast tugevnenud. Kuid see ei tähenda siiski seda, et maailma ajaloo positsiooni ei peaks tugevdama!

Seppo Zetterberg: „Ehkki Eestis on ka üldajaloo õppetoole, uuritakse teil maailma ajalugu siiski väga napilt.“

Seppo Zetterberg: „Ehkki Eestis on ka üldajaloo õppetoole, uuritakse teil maailma ajalugu siiski väga napilt.“

Vallo Kruuser / Delfi / Eesti ajalehed

Ükski riik ja rahvas ei ela vaakumis“ on ilus mõte. Ometi kanduvad vanad vaenud üle tihti ka ajalookirjutusse ja see, kuidas näiteks soomlased ja eestlased ühelt poolt ja venelased teiselt poolt näevad sama ajalugu, on täiesti erinev. Poliitikud langetavad otsuseid ajaloosündmuste põhjal, kuid ajaloosündmused ise toovad nendeni ajaloolased. Kas üldajaloo suurem rõhutamine annaks võimaluse, et ühisosa eri riikide vahel on suurem?

Ajaloo uurimine on agitaatorlik teadus. Oleks sinisilmne väita midagi muud. Poliitikud teevad otsuseid suuremal või vähemal määral ajaloo põhjal. Otsused on üldiselt rakendatavad. Diktaatorid ja autoritaarsed juhid on alati käsitanud ajaloo kasutamist oma eesmärkide täitmisel. Nii on nad rakendanud mineviku vankreid vedama just sellised hobused, nagu nad on tahtnud. On naiivne arvata, et nii ei tehta ka tulevikus. Ajaloo uurimine peab olema mitmehäälne, mis on võimalik üksnes vabas, pluralistlikus ühiskonnas. Maailmas on olnud ja on edaspidigi Historikerstreit’e, ajaloolaste tülisid. Neid ei tasu karta. Neid on vaja, sest need viivad uurimist edasi. Ja alati on põhjust meeles pidada, et kunagi pole vaba uurimise puhul üht ja lõplikku tõde. Uurimused elavad ja neile tuleb anda õigus elada.

Ajalugu on mineviku relv, millega valitsetakse nüüdisaega. Eestis ja Soomes uuritakse ajalugu ilma ette määratud lõpptulemuseta. Venemaa on ja on alati olnud vastupidine näide. Seal on ajaloo uurimine poliitika jätk või poliitika on ajaloo uurimise jätk. Eesti ja Venemaa poliitilistes konfliktides on tihti apelleeritud ajaloole. Kahju vaid, et praeguse Venemaa ametlikul, monoliitsel ajalookäsitlusel pole palju ühist kriitilise uurimisega. Just mittevabas ühiskonnas ongi ajalugu dünamiit, mille süütenööri hoiab kiivalt vaid üks ideoloogia, üks võimulolija. 1978. aasta suvel olin paar nädalat Tallinnas Soome Akadeemia ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia vahetusuurijana. Vesteldes ühe varasemast tuntud eesti kolleegiga – rahu tema mälestusele – hämmastusin, kui ta rääkis, et tema uurimus on juba valmis kirjutatud, kuid nüüd peab ta otsima sellele veel allikad! Et siis nii … See lõpptulemus oli selge ilma allikatetagi.

Minu meelest hea näide ajaloo uurimise vabaduse kohta, mis ühtlasi viib edasi, oli see tõsine sõnasõda, mida peeti Eestis, kui ilmus sarja „Eesti ajalugu“ keskaega hõlmav II osa. Jälgides poleemikat elavnes tegelikult ka säärane vana ja paadunud ajaloolane. Mida ajalugu siis õpetab? Ei midagi. See õpetab vaid seda, et sellest ei õpita midagi. Inimene on nii raske õpilane, et ta ei soovi ajaloost midagi õppida. Ega tavalised inimesed, poliitikutest rääkimata, saa ajaloost targemaks. Autot juhtides peab alati vaatama tahavaatepeeglisse, minevikku. Ja küll ka meie võime vahtida minevikku, kuid me õpime sealt palju vähem kui autojuht tahavaatepeeglisse vaadates.


Seppo Zetterberg

Homme, 5. detsembril 70aastaseks saav Seppo Zetterberg on töötanud üldajaloo professorina Helsingi ülikoolis 1982–1988 ja Jyväskylä ülikoolis 1997–2010. Aastatel 1994–1996 oli  ta Soome Instituudi juhataja Eestis. Ta on Soome Teaduste Akadeemia liige, Tartu ülikooli audoktor ja Õpetatud Eesti Seltsi auliige. Eesti keeles on Zetterbergilt seni ilmunud „Iseseisva Soome ajalugu“(1994), „Viis lasku senatis. Eugen Schaumani elu“ (1998), „Jüri Vilmsi surm. Eesti asepeaministri hukkamine Helsingis 13. aprillil 1918“ (2004), „Eesti ajalugu“ (2009) ja „Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses“ (2013). Zetterbergi lähipäevil eesti keeles ilmuv, Soomes juba 11. trükini jõudnud „Maailma ajalugu“ annab üha enam üleilmastuva maailma kodanikule ülevaatliku teadmise tähtsamatest ajaloosündmustest ja -isikutest. Intervjuu Seppo Zetterbergiga on tehtud e-kirjavahetuse teel.

Kommentaarid

Sirp2015_48_0005__art_r2Kulle Raig

kirjanik ja tõlkija

Samaa sukua, eri maata ehk ühe puu eri harud on minu meelest Seppo Zetterbergi leitmotiiv. Ehk seepärast, et Eesti ja Soome suhted on mulle endale huvipakkuv ja südamelähedane teema. Seppo kirja pandu on olnud seejuures abiks nii siis, kui ta kirjutab rangelt akadeemilist teksti, kui ka siis, kui tekst on mõeldud laiale lugejaskonnale. Kust mujalt saaksin adekvaatseid soomekeelseid vasteid paljudele terminitele või kust mujalt võiksin kontrollida meie ühise ajaloo daatumite paikapidavust kui mitte Seppo suurteosest „Eesti ajalugu“!

Tema „Kultuurisillad ja revolutsioonituuled“ toob lugejani terve galerii XX sajandi alguses Soomes elanud ja tegutsenud eestlasi, eelkõige haritlasi, kellele meie rahvaluulest tuttav Kaljuvald oli muutunud vaimseks kodumaaks, omamoodi ankrupaigaks. Lugedes valdab meid tugev déjà-vu-tunne, sest tõesti – ehkki kõik muutub, miski ei kao. Samad tegelased ja samad olukorrad on ju jälle areenil. Ehkki teises ühiskondlikus ja poliitilises kontekstis, üldine muster on sama ja kirjutaja teeb oma raamatus selle väga hästi jälgitavaks.

Seppo raamat „Suomen sillan kulkijoita“, mis peaks mingil ajal ka eesti keeles ilmuma, vaatab veel kaugemale ajas tagasi. See on ülipõhjalik ülevaade inimestest, kes kõndisid Soome sillal XIX sajandil. Jannsenite ehk eesti esimese perekonna Soomes-käiku 1871. aasta suvel on raamatus põhjalikult käsitletud. Just selle visiidi ajal rammiti sümboolse silla esimesed vaiad kummalegi poole Soome lahte. Eino Leino pidas Soome silda asjatuks, ehkki kuldseks unistuseks, ometi on see sild siiani hästi vastu pidanud. Meil on rohkem ühist kui eraldavat. Seppo raamatud teevad selgeks, et meil pole teineteisest pääsu. Ehk Paul-Eerik Rummo sõnadega: jälle algan mõtlemata muust, ennäe õuna kinni hoidmas puust! Hobune ei taha valla reest, metsnik metsast, pargivaht alleest, alpinistid köiest, käsi käsipuust …

Seppo ei ole Eestist ja nn meie asjast üksnes kirjutanud, vaid ka väga palju rääkinud: pidanud loenguid, juhatanud seminare ja arutelusid, esinenud tutvustavate sõnavõttudega. Mõnusa huumoriga asjatundliku esinejana on Seppo oodatud igal pool, eriti aga Soome rohketes eesti seltsides. Ta on need kutsed ka vastu võtnud eeldamata rohkearvulist publikut või peeneid ning tähtsaid esinemiskohti.

Suur tänu Sulle selle eest! Õnnitlen Sind suure juubeli puhul, tervitan ja pean lugu.


Sirp2015_48_0005__art_r1Tõnu Tannberg

ajaloolane

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on usaldusväärne info omaette väärtus. Professor Seppo Zetterbergi toimetatud „Maailma ajalugu“ on just selliseks usaldusväärseks teejuhiks möödaniku tundmaõppimisel ja mõtestamisel. Koguteos annab tervikliku ülevaate maailma ajaloost alates esiajast kuni tänapäevani välja. Raamatu tugevuseks on esinduslik autorkond, maailma ajaloo eri perioodide pädev käsitlus ja ladus kirjutamislaad. Eraldi väärivad esiletõstmist raamatu väga sobivalt valitud illustratsioonid ja kaardid, mis koos põhitekstiga moodustavad orgaanilise terviku, ning tasemel eestindus.

Kõneks olev koguteos on võitnud Soomes lugejate poolehoiu, mille tõestuseks on arvukad kordustrükid. Ei ole põhjust kahelda, et see sisukas raamat leiab sooja vastuvõtu ka meil Eestis. Olen kindel, et „Maailma ajalugu“ pakub mitmepalgelist lugemisrõõmu kooliõpilastele, ajalooõpetajatele, kutselistele ajaloolastele ja paljudele teistele huvilistele. Ja mis veelgi olulisem – see ülevaateteos aitab meil senisest hoopis paremini mõista ka meie endi ajalugu ja selle keerdkäike maailma ajaloo kontekstis.

Siinkohal ei saa mööda vaadata ka Seppo siirast huvist laiemalt Eesti ja kitsamalt meie ajaloo uurimise vallas tehtu vastu, mis sai alguse juba tema teadlasetee algusaastatel väitekirja kirjutamise ajal. Kui tähelepanelikult lugeda tema lugejate seas õigustatult ülimenukaks osutunud „Eesti ajalugu“, siis torkab silma, et autor on hämmastavalt hästi kursis peale mujal maailmas kirjutatu meiegi ajalookirjandusega, mille põhiseisukohad on leidnud kenasti kajastamist nii nimetatud koguteoses kui ka tema kõigis Eesti-Soome suhetele pühendatud uurimustes ja raamatutes. See ei kõnele millestki muust kui autori professionaalsusest. Seppo panus on võrdväärselt oluline Eesti ajaloo uurimise edendamisel ja selle vahendamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar