SE 650 – arusaamatused ja segadused

Jüri Adams

Kavaldamine, mis oli mõeldud selleks, et samasooliste temaatika kergemini läbi läheks, on kaasa toonud pigem vastupidise tulemuse.Riigikogu menetluses on eelnõu SE nr. 650, kooseluseaduse eelnõu, millega seoses on avaldatud vist juba sadu artikleid ja arvamusi. Need on kõik olnud huvitavad, autorid on esitanud oma mõtteid kõikvõimalike ühiskonna- ja perekonnaelu aspektide kohta, tõukudes eelnõus 650 käsitletud temaatikast või siis mõnest seisukohavõtust. Ometi paistab, et arvajad ei ole enamasti eelnõu ennast läbi lugenud, mida ei saa ka pahaks panna, arvestades, kui pikk ja segane on selle tekst. Pealegi on senises diskussioonis domineerinud üksteisest möödarääkimine. Arvajate sõnakasutusest paistab, et perekonnaseaduse mõistete ja terminite tähendusega kursis ei olda. Siinse kirjatüki teemaks on aga just nimelt eelnõu ise ja selle edasise menetlemise võimalused. Laiemale lähen vaid niipalju, kui on möödapääsmatult vajalik. Väldin sihilikult liitsõna „kooselu” kasutamist, selleks on mul mitu tõsist põhjust, need esitan aga alles päris lõpus.

Pretsedenditu esimene lugemine
Parlamendi töö teooria ütleb eelnõu esimese lugemise kohta, et selle käigus otsustatakse kaks asja: kas sellist (sellesisulist) seadust on üldse vaja ja kas esitatud eelnõu sobib seaduse teksti väljatöötamise aluseks. SE 650 esimesel lugemisel oli aga küllaltki ebaharilik olukord. Nimelt tegi eelnõu menetlemise juhtiv komisjon – antud juhul õiguskomisjon – negatiivse ettepaneku, s.t et eelnõu nii-öelda visataks välja. Väljaviskamisi esineb päris palju, aga siis on ikka tegu opositsiooni poolsete valitsemist häirivate ja/või propagandistliku sihitusega eelnõudega, millel pole lootust kunagi seaduseks saada. Pretsedenditu on, et niisugune ettepanek tehti suure ja põhimõttelise eenõu puhul, mille poliitilised algatajad on valdavalt just valitsuskoalitsiooni enda hulgast.
Ei ole võimalik teada saada poolt- või vastuhäälte andmise motiive, aga mõistlik on oletada, et õiguskomisjonis kujundas eelnõu vastu antud häälte ülekaalu hinnang, et eelnõu kvaliteet on kehv. Täiskogul, kus õiguskomisjoni ettepanek hääletati maha ja jäeti sellega eelnõu riigikogu menetlusse, valitses hinnang, et sellise sisuga seadust on vaja. Seejärel on veel ka Vabariigi President ja riigikogu esimees avaldanud küllaltki dramaatiliselt arvamust, et eelnõust peab saama seadus veel enne riigikogu selle koosseisu töö lõppu.
Mis on SE 650 sisu? Eelnõus on kaks teemat. Esiteks: anda samasoolistele paaridele võimalus saada mingisugune abieluga sarnanev juriidiline staatus. Selle puhul on tegemist mujal läänemaailmas alguse saanud ja hulgas riikides rohkem või vähem edu saavutanud ühiskondliku ideega, mis on nüüd ka meile jõudnud. Paaride arv, kes võiks Eestis tulevikus ehk niisugust uuendust kasutada, võiks olla sadades. Teiseks: anda erisoolistele paaridele, kes ei ole abielu registreerinud, mingi abieluga sarnanev juriidiline staatus, mis võimaldaks vähendada neid peamiselt varanduslikke probleeme, mis on niisuguste paaride elus tekkinud ja mis oleksid jäänud olemata, kui need paarid oleksid sõlminud abielu.
Siin on lähtekohaks tohutu negatiivsete kogemuste ja kohtuvaidluste hulk. Tüüpilisemad probleemvaldkonnad on ühise töö ja teenistuse baasil kogunenud varanduse kuulumine ja jaotamine, sealhulgas registritesse kantavate asjade nagu majad ja autod puhul, rahandusasutuste laenamise ja laenude tagasinõudmise praktika jne. Enamik probleeme taandub sellele, et niisuguste paaride puhul ei saa kasutada ühisvara institutsiooni, mis kuulub abielu juurde. Parema puudumisel nimetan eelnõus niisugustele paaridele pakutavat uut juriidilist staatust poolabieluks. Paaride arv, kes Eestis võiks tulevikus ehk niisugust uuendust kasutada, võib ulatuda paari­saja tuhandeni. Mõlemal juhul on uus juriidiline staatus fikseeritav notariaalse lepingu sõlmimisega, mis iseenesest on selle eelnõu kõige sümpaatsem idee.
Oma tähtsuselt on need kaks teemat silmapaistvalt ebavõrdsed, seepärast nimetagem esimest valdkonda väiksemaks teemaks ja teist valdkonda suuremaks teemaks. Eelnõu suurim häda on selles, et need kaks teemat on seostatud omavahel valesti. Autorite idee kohaselt peaks väiksem teema olema suurema allosa, aga sisuliselt see nii ei ole, nagu näitan tagapool. Seepärast on kokku saanud suur segadus, mille võrdluspildina tuleb meelde Švejkis esitatud väide, et meie maakera sees on veel teine maakera, ainult et suurem kui esimene. Võime vist üpris kindlalt väita, et vähemalt osa autorite puhul oli tegemist omamoodi kavaldamisega, et peidame samasooliste paaride temaatika muu jutu sisse ära, siis läheb see libedamalt seadusena läbi.
Seadusandlikud uuendused on mõistlikud vaid siis, kui need haakuvad riigis kehtivate muude seadustega. Antud juhul on selleks peamiselt perekonnaseadus ja nii me ei pääse mööda selle vaatlemisest. Ka Eesti perekonnaseadus tuleneb roomaõiguslikust traditsioonist ning seisab eelneva, mitme aastatuhande vältel kujunenud ja seadustes lihvitud traditsiooni õlgadel. Perekonna­seaduse aluseks on inimühiskonnas ikka üha korduv olukord: noor mees ja noor naine armuvad, tahavad ja asuvad ühte elama ja neil sünnivad lapsed. Ühiskonna ja seaduse vastus niisugusele protsessile, mille enamik meist on ka ise läbi teinud, on abielu institutsioon.
Tänapäeval on abielu institutsiooni maht suurel määral kokku kuivanud. Ajalooliselt on kõige tähtsam olnud uuele perekonnale ülalpidamise hankimise aluse moodustamine, mis aga tänapäeval, kui ülalpidamise aluseks enamasti on väljaspool perekonda tehtav palgatöö, on ära kukkunud. Abielu institutsiooni teine oluline ajalooline aspekt seisnes selles, et abielus sündinud lapsed said kaasa õiguste nii-öelda maksimumkomplekti, mida aga ei saanud vallaslapsed. Meil tänapäeval (alates 1994. aasta perekonnaseadusest) laste õiguste mahus enam mingeid erinevusi ei ole (selline uuendus sai võimalikuks ka seepärast, et nüüd on tehniline võimalus tuvastada isadus pärilikkusaine järgi).
Praeguses kõhnaks kuivanud abielu institutsioonis on siiski säilinud üks oluline kultuuriline aspekt: nimelt on uutele abiellujate põlvkondadele alati peale pandud eelmiste põlvkondade kogemuste kontsentraat, mis sisaldab õiguslikke garantiisid niisuguste tulevikuolukordade suhtes, mille peale paariminemise õhinas ei mõelda (ja ei peagi mõtlema). Ja see kõik on hea ning õige. Mida ka hiljem elus ootamatut ja halba võiks ette tulla, on olemas juriidiline staatus, mille sisust lähtuvalt saab kõigega tegeleda õiglasel ja seaduslikul moel.
Abieluga käib meie perekonnaseaduse järgi kaasas neljast õiguslikust elemendist koosnev juriidiline pakett. See pakett tuleb vastu võtta totaalselt, ei ole lubatud teha valikut, et meie võtame neist neljast vaid mõned.
Need neli elementi on järgmised:

A. Ühisvara. Abiellumise hetkest hakkab moodustuma abiellujate ühisvara. Näitena võib seda ette kujutada nii: kui üks abielupool teenib raha, aga teine on kodus ja kasvatab lapsi, siis vara jaotamise korral saab pool teenitud rahaga omandatud varast sellele, kes raha ei teeninud. Eesti seadus annab praegu võimaluse valida mitme ühisvara variandi vahel (mõned rohkem „ühised”, mõned vähem).
B. Teineteise pärijaks saamine. Abiellumise järel „tõstetakse” abikaasad teineteise esimesse pärijate ringi ja teatud juhtudel ei ole isegi testamendiga võimalik abikaasat pärandist ilma jätta.
C. Vastastikune ülalpidamiskohustus. Elus võib ette tulla, et abikaasa kaotab kas haiguse või õnnetuse tagajärjel töövõime, jääb voodihaigeks jne. Teine abikaasa on siis kohustatud teda ülal pidama (samasugused kohustused on ka lastel vanemate suhtes). Tänapäeval on selliseid olukordi üha vähem ja ka riik annab tavaliselt abi. Eelnõu autorid vist ei ole sellest asjast üldse aru saanud, sest eelnõu seletuskirjas oli sellel kohal näide, kus üks abielupool käib koolis ja teine peab teda ülal. Iseenesest tavaline ja väga arukas juhtum, aga sellel ei ole mitte midagi ühist ülalpidamiskohustusega perekonnaõiguse seisukohast.
D. Lapsendamise õigus. See koosneb tegelikult kahest õigusest. Esiteks: üks abikaasa võib lapsendada teise abikaasa lapse. Teiseks: abikaasad võivad ühiselt lapsendada neile mõlemale bioloogiliselt võõra lapse.

Dokumendivõltsimiste pakett
Lapsendamise mõistega seoses on senistes aruteludes olnud ehk kõige rohkem segadust ja ilmselt ei teata selle mõiste sisu. Üsna tüüpiline on olnud, et „lapsendamisest” rääkinu on pidanud silmas seda, et last hakkab hooldama, kasvatama, ülal pidama keegi teine isik või isikud. Neid juhtumeid, kui keegi hakkab kasvatama talle varasemalt võõrast last, on mitmesuguseid, ja enamikul juhtudel ei ole tegemist lapsendamisega Eesti seaduse mõistes. Lapsendamise mõiste sisu on tegelikult muutuste sisseviimine mitmesugustesse registritesse ja lapsega seotud dokumentidesse, omamoodi justkui dokumendivõltsimiste pakett, mille eesmärk on see, et ideaalis ei peaks enam olema võimalik tavaliste vahenditega kindlaks teha, et see laps ei ole lapsendaja bioloogiline laps. Kuigi tavaliselt lapsendaja(d) hakkavad last oma perekonnas hooldama ja kasvatama, ei pea see olema hiljem ilmtingimata just nii.
Kui lapsendamise mõiste jääb Eesti seadustes samasuguseks nagu praegu, siis ei saa samasoolised paarid kedagi lapsendada niisugusel moel, et laps loetaks üheaegselt lapsendatuks mõlema poolt (või teise poole bioloogilise lapse lapsendamine partneri poolt). See aga ei tähenda, et lapsega ja lapse kasvatamisega seotud õigusi ja kohustusi ei saaks mõne teise õigusliku nime all laiendada niisugustele paaridele. Kui Eestis peaks samasooliste paaride mingile osale antama mingi juriidiline staatus (või kui oleks olemas lihtsalt soosiv suhtumine sellesse), et need samasoolised paarid kasvataksid lapsi, kes ei ole nende bioloogilised lapsed (või on ainult paari ühe osapoole bioloogiline laps), siis ei peaks piisava poliitilise tahte olemasolul olema mingi probleem sellistele paaridele laste kasvatamise õiguse-kohustuse andmine, vajadusel fikseerides niisuguse õiguse-kohustuse kas mingi eraldi staatusena või andes paari ühele poolele mingi selleks sobiva õigusliku staatuse. Oluline on, et kõigile uutele kehtestatavatele staatustele antaks peale õigusliku sisu ka sobiv nimetus, mis aga ei oleks sama, mida kasutatakse perekonna valdkonna seadustes, isegi kui kõnekeele või nn ajakirjanduskeele tasandil jätkub väljendite „samasooliste abielu”, „kaks isa”, „teine ema” vms kasutamine.
Mis puutub samasooliste kooselu keelamisse või lubamisse, siis Eesti seadused ei keela kellelgi kellegi teisega koos elada kahe- või enamakesti, ka kui keegi midagi taunib või moraal laidab. Meie seadustes ei ole selles valdkonnas mingisuguseid karistusi kehtestatud, pole ka sõnastatud ilma karistuseta keeldusid. Sama kehtib ka kõigi seksuaalelu vormide kohta, kuigi siin on olemas ka keelud, mis algavad seksuaalsuhetest alaealistega ja vastu partneri vaba tahet peale surutud seksuaalvahekorrast. Abielu on keelatud lähisugulaste vahel, samuti on keelatud olla samaaegselt rohkem kui ühes abielus. Üks külgnev probleem aga, mis peab praegusest vaatlusest kõrvale jääma, on see, et on olemas ka mitmesugused muud ühiselt elamise vormid nagu kommuunid, kloostrid jne, kus ühinenutel on ka omad vajadused ja õigused.
Tagasi eelnõu temaatika juurde. Samasooliste paaride temaatika on lihtsam. Seadusandja saab üpris kergesti seadustada selliste paaride jaoks, et nad võiksid ja saaksid ennast painutada juriidilise paketi alla, milles on eespool kirjeldatud abielu institutsiooni elemendid A, B ja C. Element D oleks rakendatav osaliselt, kui just lapsendamise institutsioonile ei taheta anda päris uut ja teistsugust sisu. Niisugune seadus oleks tehtav paarileheküljelise tekstina. Ainus asi, mida on vaja, on piisav poliitiline tahe.
Erisooliste paaride temaatika on hulga keerulisem. Eelnõus väljapakutut on irooniliselt nimetatud „abielusarnaseks produktiks”. Väljapakutu ei lahenda ühtki probleemi, mis on meie ühiskonnas johtuvalt sellest, et sajad tuhanded inimesed elavad oma abielulaadset elu ilma abielu vormistamata. Eelnõu koostajatele on kõige tähtsam olnud element A (ühisvara institutsioon), sest ideoloogia on esitatud kui vajadus kaitsta nõrgemat. Ainuüksi ühisvara olemasolus kokkuleppimine aga ei peaks vajama üldse mingit erilist muudatust, seda peaks saama teha notari juures ka praegu. Aga juba elemendi D (lapsendamise õigus) lisamine nõuab kindlasti mingit seadusemuudatust. Nagu ka ülejäänud elementide või nende mingite osade lisamine. Sel juhul võiksime tulemust kirjeldada kui poolabielu = ühisvara + .
Kui poolabielu uuest institutsioonist jätta välja mõni eelkirjeldatud neljast elemendist, siis tuleks vastata küsimusele, mida ja miks välja jäetakse. Kui moraalne on abielu mõne elemendi väljajäämine? Ja ilmselt võime ennustada, et abielude sõlmimise arv ilmselt väheneks veelgi. Miks peaksime aga arvama, et poolabielusid üldse mingil suuremal arvul hakataks sõlmima? Ka poolabielu puhul, nagu meie (aga ka mujal läänemaailmas) kriisis abielu puhul on minimaalselt vaja täita kolm tingimust: kaks inimest peavad selgesõnaliselt ilmutama oma soovi ja peab olema võimalik määrata ajahetk, millest alates uus õiguslik olukord on alanud.
Selline poolabielu institutsioon tuletaks kõige rohkem meelde mitmesugustes muudes kultuurides praktiseeritud prooviabielusid, mis siis kas mingi aja möödumisel või mingisuguse tingimuse täitumisel (näiteks, kui on sündinud laps), lähevad automaatselt üle täisabieluks. Meie Euroopa kultuuris ei oleks see vist võimalik. Kui aga poolabielu kava hakkab õigusliku mahu poolest lähenema juba olemas abielu institutsioonile, siis milleks seda üldse vaja oleks? Siis oleks ehk mõttekas püüda töötada välja mingisugune riiklik abiellu meelitamise (ja/või ka hirmutamise) poliitiline pakett. Sest abiellumine on seotud ka kulude ja tülikate toimingutega. Nii jõuame valitsuse ja ministriteni, kelle käes on tegelikult vastavad hoovad. Igal juhul oleks minu arvates kõige arukam, kui justiitsminister notarite koja abiga laseks välja töötada vaadeldavatele valdkondadele sobivad notariaalsete tüüplepingute projektid. Siis saaks nii-öelda pildi ette, milliseid muudatusi seadustes ikka tõesti on vaja.

Termin „kooselu”
Hädasti on vaja vältida sõnade kasutamist mitmes eri tähenduses (homonüümiat) ja ajakirjanduskeele jms kasutamist riiklikes tekstides. Sest me elame ajajärgus, kus igaüks on iseenese juriidiline nõuandja. Ei ole enam vaja õpetatud meest või naist, kes ütleks, et sama sõna tähendab ühes seaduses ühte asja, teises aga hoopis midagi muud. Nüüd on teadmiste hankimise aluseks guugeldamine, otsingud sõna välise kuju järgi. Kui ajakirjanduskeeles võime rahulikult lasta rääkida näiteks samasooliste abielust, siis seadustes peab tänapäeval olema iga asja kohta, mis ei lange just 99% kokku, erinev sõna. Aga uutele asjadele uute nimetuste leidmine on ju Eesti kultuuri üks iseenesestmõistetav osa.
Ühiseluliste olenditena meie, inimesed, elame omavahel koos väga erinevates koosseisudes ja viisidel. Selliselt on sõnal „kooselu” eesti keeles kasutusring tohutult laiem kui eelnõus käsitletud tegevus ja seisundid. Põhimõtteliselt ei saa ju nõuda, et mingile üldkeele sõnale ei antaks uut ja hulga kitsamat juriidilist tähendust. Kuid antud juhul paistab nii, et sel sõnal on juba olemas oma juriidiline tähendus, milles seda on kasutatud väga pikka aega ja väga edukalt. „Kooselu”, tegusõnana „koos elama” ja eriti „kokku elama”, kasutatuna abielu­suhete või abieluga sarnaste suhete kohta, ka suguelu elamise kohta, paistab olema üks eestikeelne ajalooline juriidiline termin, mis võib ulatuda tagasi ka veel ristiusueelsesse aega, ja sellisena võiks pigem vajada omamoodi muinsuskaitset. Selle termini tähendus on selles, et see annab hinnangu vaadeldavate inimeste omavaheliste suhete faktilise külje kohta ehk kas nad elavad kokku või ei ela, kas neil on kooselu või ei ole. (Traditsiooniline on sealjuures ka edasine vaatluse jaotamine kolmeks: kas on olemas ühine voodi, ühine (söögi)laud, ühine peavari.) Igal juhul on tegemist terminitega, mis ütlevad, milline on juriidilise olukorra faktiline sisu. On ikka olnud juhtumeid, kus isikud on abielus, aga ei ela kokku või koos. Ja teisi juhtumeid, kus isikud ei ole abielus, aga elavad kokku. Ja ikka on olnud nii, et suhted muutuvad: praegu ühtepidi, aga minevikus teistpidi.
Praegu menetluses eelnõu tekstist ei ole võimalik saada seaduse tasemega teksti, ükskõik kuidas seda parandada püüda. Samasooliste paaride ja abielu mittesõlminud erisooliste paaride temaatika ühendamine ja kokkusurumine ühe üldisema õigusliku konstruktsiooni allosadeks tuleks tunnistada ebaõnnestunuks, kuigi mõlemal osisel on ühtelangevaid osasid ja edasises töös võiks käsitleda mõlemat teemat eraldi. Lõpetuseks veel ühest ammusest kogemusest. 1993. aastal esitati riigikogus menetlusse korruptsioonivastase seaduse eelnõu, mille algus sarnanes vaadeldava eelnõuga. Nimelt andis sellele eelnõule, mille autorit või autoreid ma siiamaani täpselt ei tea, algatajatena allkirja peaaegu pool riigikogu liikmeist. Olin tookord praeguse õiguskomisjoni eelkäija esimees. Vaatasime komisjonis, et sellisest tekstist, nagu oli algatatud eelnõu, sobivat seadust küll ei saa. Istusime siis maha ja muutsime eelnõu valdavas osas hoopis teistsuguseks. Meie töö kandis head vilja, mida võime väita, sest kuigi korruptsioonivastase seaduse tekst on Eestis mitmel korral juba vahetunud, on see oma sisult jäänud siiski põhiliselt sellekssamaks, nagu see meie käe alt riigikogu suure saali kätte jõudis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar