Riigieelarve naistele ja meestele

Riigieelarve põhjalikumaks sooliseks analüüsiks on aeg küps siis, kui on üle mindud tegevuspõhisele eelarvestamisele.

MARI-LIIS SEPPER

Sheila Quinn kirjutab oma 2011. aastal esimest korda eesti keeles ilmunud sootundliku eelarvestamise käsiraamatus „Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris“, et naiste ja meeste vajadusi ja huve arvestava eelarvestamise keskmes on küsimus, kuidas mõjutavad eelarve-eraldised naiste ja meeste positsiooni ühiskonnas.* Näiteks kas tee-ehitusele mõeldud vahendite kasvust tõuseb võrdselt kasu nii meestele kui ka naistele või on mõju sooti erinev, sest naiste ja meeste liikumine ja sõidukikasutus on erinev. Sootundliku eelarvestamise meetoditega saab uurida ka, kas avaliku sektori kulutused annavad seatud eesmärkidele soovitud tulemusi. Näiteks kas vähiennetuseks kulutatud vahendite abil päästetakse sama palju meeste elusid kui naiste omi või kas ettevõtlust toetavaid meetmeid suunatakse ka tegevusaladele, kus tegutsevad peamiselt naised.

Seega saab Eesti riigieelarvet soolisest perspektiivist mitmeti analüüsida: hinnata eelarve võimalikku erinevat mõju naistele ja meestele, s.t vaadelda eelarve-eraldisi, hoolimata nende poliitikavaldkonnast või otsida jälgi summadest, mille eest aetakse just sugude võrdsuse poliitikat.

Sugu ei ole riigieelarves nähtav

2016. aasta riigieelarvest ja selle seletuskirjast ei ole lihtne tuvastada, millistele valdkondadele riik vahendeid ette näeb, ehkki 2016. aasta on valitsemises aasta, mil algab tegevuspõhise eelarve juurutamine ja see peaks siduma riigiraha kasutamise vahetumalt riigi strateegiliste eesmärkidega. Seletuskirjas on kaks lehekülge tähtsamaid toiminguid, millega peaks panustatama riigi eelarvestrateegias 2016–2019 kokku lepitud valitsuse prioriteetide saavutamisse. Võimaliku positiivse mõjuga sugude võrdsusele võib neist nimetada järgmisi: õpetajate, kultuuritöötajate ja sotsiaaltöötajate palgafondi kasv neli protsenti ning riigieelarvest finantseeritavate tervishoiuasutuste töötajate palgatõus 10–11 protsenti. Sugude võrdsust vaesuse näitajate kontekstis võib mõjutada madalapalgaliste töötajate võimalus saada tagasi aasta jooksul töötasult tasutud tulumaks. Peretoetuste kasvu – 2016. aastal kokku 16,1 miljonit eurot –, mis hõlmab mh esimese ja teise lapse toetuse suurenemist 45 eurolt 50 euroni, saab ilmselt samuti asetada ilma põhjalikuma analüüsita sugude võrdsuse bilansi plusspoolele.

Lakooniliselt esile tõstetud valitsuse eelarveprioriteedid ei võimalda ka riigi eelarvestrateegiat appi võttes teha eelarve soolist analüüsi, sest ükski kõnealustest dokumentidest ei too selgelt ja läbivalt esile rahastatavaid tegevusi, eelarvestamisotsuste arvatavat soolist mõju ega kajasta eraldi sugude võrdsuse suurendamiseks mõeldud rahasummasid. Erandiks on võrdõigusvoliniku kantselei tegevuskulud, mis näitavad aga peamiselt seda, kui palju panustab riik selle valdkonna järelevalvesse ja diskrimineeritute õiguskaitsesse.

Teine probleem on see, et valitsuse eesmärgid, mida eelarve peaks aitama saavutada, on seatud väga madalale: üks kolmest peamisest eesmärgist julgeoleku ja riigi rahanduse vastutustundlikuna püsimise kõrval on rahva toimetuleku parandamine. Sellist uut väljendusviisi – vahetult inimestega seotud riigi eesmärkidest kõneldes kasutatakse kõigest sõna „toimetulek“ –, on kahjuks leida ka kohe-kohe valmivas heaolu arengukavas. Naiste ja meeste võrdsuse suurendamiseks on aga vaja läbimõeldud meetmeid tööturul, majanduses, sotsiaalpoliitikas ja hariduses.

Näilisest sooneutraalsusest sootundlikuks

Eelarved ei ole üldjuhul sooneutraalsed, vaid peegeldavad ühiskonnas levinud soolisi stereotüüpe ja võimujaotust. Seda saab muuta, kui pidada eelarvet koostades silmas naiste ja meeste kui ühiskonna kahe kõige suurema sotsiaalse grupi erinevat staatust, vajadusi ja huve. Sugude võrdsuse põhimõte tuleb läbivalt lõimida ka rahanduspoliitikasse ning selleks on vaja poliitilist tahet ja teadmisi sooküsimusest, mida ei tundu praegu ülearu olevat.

Enne kui jõuame soolise võrdõiguslikkuse seaduses visandatud soovitu juurde, kus igasugust poliitikat tehes võtab valitsus edendada naiste ja meeste võrdsust, on vähim, mida teha – tuleb sekkuda seal, kus sooline ebavõrdsus on kõige suurem. Näiteks võib selliseks miinimumsekkumiseks pidada Taavi Rõivase esimese valitsuse koalitsioonilepet, milles seisab, et soolist palgalõhe soovitakse vähendada võideldes soolise diskrimineerimise vastu tasustamisel, mis on üks paljudest palgalõhe põhjustest. Tööinspektsioonile kavandatud lisaülesannet ei hakata arvatavasti täitma ka veel mitte 2016. aastal, sest kõigepealt tuleb muuta seadusi ning seetõttu on keeruline öelda, kas äsja alanud aasta riigieelarves kajastub see meede konkreetse rahasummana, mida saaks ära märkida sugude võrdsuse suurendamisele suunatud eraldisena.

Riigi eelarvestrateegias mainitakse küll teada-tuntud sugude ebavõrdsuse näiteid või lõhesid, nagu naiste ja meeste erinev oodatav eluiga või erinev seisund tööturul, mis on aga puudu, on viited eelarveotsustele, mis aitavad neid probleeme lahendada. See ei üllata inimest, kes teab, et Eesti on ainuke Euroopa riik, kus puudub riigi võrdõigusstrateegia, s.t dokument, kus on kirjas, millised on need kõige olulisemad naiste ja meeste võrdõiguslikkusse puutuvad küsimused, millega riik tegeleb ja kuhu raha suunab. Seega ei saa võrdõiguslikkuse valdkonna eelarvestamisel teha isegi mitte seda, mida tehakse teistes valdkondades – planeerida tagurpidi, s.t panna eesmärgid ja indikaatorid paika juba välja valitud tegevussuundade ja eraldatud rahasummade järgi. Kuna uus ELi struktuurivahendite periood Andrus Ansipi viimase valitsuse otsusel enam soolise võrdõiguslikkuse programmi ette ei näe ning jätkuvalt ei taheta leida sellele vahendeid riigi rahakotist, on saanud heaolu arengukava planeerimisel võimalikuks anomaalia, mis erinevalt teistest arengukavas käsitletud valdkondadest jätab nii soolise võrdõiguslikkuse kui ka vähemuste õiguste ja sallivuse küsimuste lahendamise rahata. Küllap sotsiaalministeeriumi juhtkond märkas, et 0-reaga rakenduskava võib tähelepanelikule lugejale silma hakata kui halb juhtimine ning arvatavasti seetõttu on sallivuse edendamine üldse koostatavast arengukavast välja tõstetud. Kui arengukavas ei ole teemat, ei ole ka probleemi, kui tegevuseks raha ei leita. Unistus valitsemisest, mille puhul raha suunatakse sinna, kus oodatakse muutusi, lükkub aga veelgi kaugemasse tulevikku.

Eelarvepoliitika, millel puudub eesmärk luua võrdselt head elukvaliteeti naistele ja meestele, toob kaasa tõsiseid tagajärgi. Eestis näeme neid näiteks haritud naiste väljarändes, IT-sektori kroonilises töökäte puuduses, mida naised edukalt leevendada saaksid, või depressioonis ja riskikäitumisele vastuvõtlikes meestes, kes pehmeks sildistamise hirmus kardavad üles näidata hoolivust teiste suhtes. Seetõttu peaks juba järgmise aasta riigieelarve koostamise põhimõtete seas olema kaasaaitamine naiste ja meeste üheväärsusele.

* http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2014/03/Riigieelarve-meestele-ja-naistele.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar