Perversne konformism

JAANUS ADAMSON

Mis on saanud perversiooni õõnestavast ja vabastavast potentsiaalist? Kirjutan vastu(seks) kolmele autorile (Jaak Tomberg, Erkki Luuk, Andreas W), kes avaldasid 6. II Sirbis ühiskirjutise pealkirjaga ?Avatud identiteediga masin?. Nende sihiks oli ?kritiseerida ?i?eki vabalt modifitseeritava identiteediga subjekti kriitikat? ja nende ? pigem küll tinglikuks ? lähtekohaks ?i?eki kirjutis ?Matrix: perversiooni kaks külge?. Lähenen siin asjale pisut laiemalt, st. ei lähtu ainult tollest ?i?eki kirjutisest ega süvene ka Tombergi/Luugi/Waldeni kõigisse (küllaltki lõdvalt seotud, kuid teinekord päris nutikatesse) mõttekäikudesse ? kõige olulisem on minu meelest mõlema ?vastaspoole? põhimõtteliselt erinev suhtumine teemasse: kui ?i?ek üritab trakteerida (kirjeldada, problematiseerida) teatud hoiakuid, fantasme ja utoopiaid, siis Tombergi/Luugi/Waldeni ?kollektiivne aju? üritab neid utoopiaid manifesteerida (kuulutada, esindada).

Milles nende manifesteerivus kõige selgemalt ilmneb? On kaks põhilist utoopiat, kui kõneks tuleb virtuaalse reaalsuse (küberruumi) ja subjekti suhe; ?kollektiivne aju? on kontsentreerinud need kahte lausesse oma kirjutise lõpus: ?Uus elu väljub informatsioonimerest. Avatud identiteediga masin.? Utoopia üks versioon on n.-ö. neojungiaanlik või new age?ilik: oleme muutuste lävel, sünnib uus inimene (?informatsioonimerest?); meil on kollektiivne aju, ühine intellekt, võrk, millesse kuulume (rõhutan, et ka Tomberg/Luuk/Walden kasutavad kirjutades kollektiivset ?mina?). Utoopia teine versioon on n.-ö. dekonstruktsionistlik (või deleuze?ilik, foucault?lik): sa võid küberruumis endale identiteete juurde luua ja nendega piiramatult mängida (oled ?avatud identiteediga?); sa võid esineda homoseksuaalse moslemina, kuigi oled pedofiilne katoliiklane jne.; sa võid vabaneda patriarhaalsest autoriteedist, traditsioonilistest (humanistlikest) kitsendustest inimvaimu tajumisel ja eksternaliseerida oma fantasmid jne. jne. Utoopia mõlemal positiivsel versioonil on ka oma düstoopiline (negatiivne ja paranoiline) pahupool: (1) virtuaalne reaalsus on nagu maternaalne koletis, mis imeb meid endasse (protopsühhootiline süüvimine hallutsinatsioonide imaginaarsesse universumi); (2) kõigi meie positiivsete omadustega saab keegi (paranoikude varjatud niiditõmbaja) manipuleerida, meid kõiki kontrollitakse digitaalses ruumis (sellisel fantasmil mängib ka Wachowskite ?Matrix?).

On oluline, et Tomberg/Luuk/Walden, kes tituleerivad ennast ?vabalt modifitseeritava identiteediga subjektiks?, neile utoopilistele variantidele küll osutavad, kuid hurraa-optimistlikult, kordagi kõhklemata või kahtlemata. Ja sellest lähtubki nende põhimõtteline kriitika ?i?eki aadressil: mõnda tema ?suhteliselt teravat ja läbinägelikku tähelepanekut ning julget seoslikkust varjutab kokkuvõttes siiski krooniline otsustusvõimetus ? see modifitseeritavuse surm.? ?i?ek suutvat küll ?kirjeldada?, kuid ?ta ei ole suuteline võtma mõjusat ja jõulist seisukohta?; kokkuvõttes polevat ?võimalik aru saada, kas ?i?ek on vabalt modifitseeritava identiteedi suhtes kriitiline, pooldav või lihtsalt neutraalne ja tunnistav?. Nii paradoksaalne või isegi totter kui see ka näib, kuid ?i?eki süü on end ?vabalt modifitseeritava identiteediga? subjektideks kuulutanud kirjutajate jaoks põhimõtteliselt selles, et tema identiteet (tema positsioon või suhtumine) on liiga vabalt modifitseeritav, liiga avatud ja võimalusterohke, üheselt fikseerimatu ja identifitseerimatu. Sellest ?imelikust? vastuolust tingutuna võikski küsida: mis sellistes etteheidetes (suutmatus võtta kindlat seisukohta jms.) tegelikult kaalul on? Kes siin kellele ja mida tegelikult ette heidab?

Hüsteeria

Totalitaarsete riikide kõige ohtlikumad sisevaenlased on alati kahtlejad; nad on potentsiaalselt süüdi, kuna on kahtlased. Avaliku dissidendi saab kuulutada hullumeelseks ja hõlpsasti neutraliseerida ? ka ?kollektiivne aju? nõudis ?i?ekilt primitiivselt ühest vastust: oled sa pro või contra, meiega või meie vastu? (Kuid meid saab mõista vaid see, kes kuulub meie sekka, jagab meie fantasme jne. ? väga ilmekas on see, et Tomberg /Luuk/Walden kujutlevad end justkui ?indiaanlastena?, kelle suurt Manitoud kahvanäoline ?antropoloog? kunagi päriselt mõista ei suuda: ?kõnealust subjekti pole tegelikult võimalik distantsilt tunnetada ning niisuguse subjekti tagajaks on paratamatu seesviibimine??.)

Süüdistada ?i?ekit ?kroonilises otsustusvõimetuses? on põhimõtteliselt sama, mis süüdistada teda kroonilises ?hüsteerias?, st. hüsteeriku positsioonist kinnipidamises. Millal ilmneb hüsteerilise subjekti tähistaja? Siis, kui kellelegi heidetakse ette kahtlemist, seda, et ta ei tea, mida ta (tegelikult) tahab. Kui hüsteeriku tüüpiliseks hirmuks on muutumine teise pelgaks objektiks või instrumendiks (?ega mind ära ei kasutata??), siis perverdi tunnuseks ongi just nimelt objektistumine ja instrumentaliseerumine, asetumine ?suure Teise? vahendi positsiooni. Seda on subjektidelt nõudnud ka kõik totalitaarsed re?iimid, kuna selliste ühiskondade (libidinoosne) struktuur ongi fundamentaalselt perversne: kui totalitaarne subjekt piinab oma ohvreid, siis ikka vaid mõne ?suure Teise? (?ajaloolise progressi?, ?ülima tõe?, ?uue kommunistliku/virtuaalse inimese? vms.) vahendina, teostajana. Kui tuua mõni ?argielulisem? näide, siis selliseks ?instrumendiks? on ka isa, kes pojale kere peale andes kuulutab: ?Mul on endal ka väga valus, aga minu kui isa kohus on sind õigele teele juhatada (ehk sinust lollus välja peksta).?

Ses mõttes ei esinda ?i?ek tõesti mitte isalikult ja veendunult ?mõjusat ja jõulist seisukohta?, nagu Tombergi/Luugi/Waldeni ?avatud identiteediga masin? sooviks, vaid pigem pidevalt kahtleva (st. inimlikult avatud identiteediga) ?hüsteeriku? seisukohta: ta pole pooldanud negatiivset (paranoilist) suhtumist küberruumi (?meiega manipuleeritakse? jne.), kuid ta pole usaldanud ka positiivsetest utoopiatest võrsuvaid radikaalseid kujutelmi (?mängime vabalt oma identiteetidega? jne.). Asi on selles, et küberruumgi on ?avatud?, st. pole võimalik täiesti üheselt otsustada, kuidas ta ?psüühilise ökonoomia? tasandil mõjub või funktsioneerib. Siin sobiks selgitavaks võrdpildiks hästi üks anekdoot kalamehest (on ju kalameeste tegevus üleüldse mõistatuslik ja tähenduslikult avatud ? ka kalamehed ise pole suutnud üheselt selgitada, miks nad veekogude ääres korki põrnitsemas käivad). Anekdoodis saavad kalamehel ussid otsa, ta kinnitab konksu otsa sildi, millel kirjas ?uss? ja heidab õnge vette. Mõne aja pärast näkkabki. Pärast õnge väljatõmbamist selgub, et sildile on kirjutatud ?latikas?. Kui lugeda seda anekdooti kui subjekti ja küberruumi (virtuaalse reaalsuse) suhte allegooriat, on kohe võimalus ?hüsteeriliseks? kahtluseks: kuidas me teame, et meie virtuaalne suhtluspartner teisel pool ekraani (veepinda) on tõesti see, kelleks ta end nimetab? Kuidas me teame, et latikas on latikas (mitte tähistajatega manipuleeriv tuuker?)? Ja täpselt nagu ühes juudi anekdoodis (?Miks sa valetasid mulle, et sa lähed Krakovisse, kui sa tegelikult lähedki Krakovisse??) on siingi võimalus valetada tõe rääkimise vormis: ?Miks sa kirjutasid mulle, et oled latikas, kui sa tegelikult oledki latikas??

Kuid võime siin rõhutada ka küberruumi (ühendatud veekogude) vabastavat potentsiaali ja õhata: lõpuks ometi on subjektil võimalik vabalt ?ujuda? või ?hõljuda? erinevate (seksuaalsete, sotsiaalsete jne.) identiteetide vahel ja eksternaliseerida oma varjatud (kasvõi latikas olemise) fantasme. Ja lõpuks võime kahtlustada, et kalamehel (kuvari jõllitajal) on kalduvus nartsissistlikuks süüvimiseks imaginaarsetesse (peegel)piltidesse (maternaalne koletis neelab ta endasse).

Kuid asja tuum pole siiski neis avatud võimalustes või versioonides. See, milles ?i?ek põhimõtteliselt kahtleb, on nii positiivsete kui negatiivsete utoopiate ühine eeldus ? traditsioonilise subjekti surm ja mingi uue (?post-humanistliku? või ?post-oidipaalse?) subjekti sünd, mis eeldatavalt peaks aset leidma just küberruumi sogastes skiso-voogudes (või ?informatsioonimeres? vm.). Paljud argumendid ja ilmingud, millele sel puhul viidatakse, on ülepakutud: kas liiga erandlikud ? kui palju on ikkagi neid, kes arvutiga suheldes regresseeruvad täielikult mingisse (proto)psühhootilisse seisundisse? ? või siis üldse mitte erandlikud jne. Kahelda saaksime uue subjekti sünnis ka meie anekdootliku kalamehe näitel. Probleem, millel sel juhul keskenduda tuleks, oleks järgmine: näppigu oma ritva, aga tõeliselt ei kohtu ?uss? ja ?latikas? ju mitte kunagi ? on vaid vastastikune tähistajatega manipuleerimine, märkide ja kujundite ringlus, st. suhe kalamehe ja (hüpoteetilise) latika vahel pole kunagi vahetu, ?reaalne? suhe, see on alati vahendatud keele, sümboolse valla kui formaalse struktuuri poolt.

Kalapüük anekdoodis on ju sama virtuaalne kui nn. telefoni- või virtuaalseks ? kuid milles on ?i?eki sõnul virtuaalseksi õppetund? Alles nüüd (tagantjärele, pärast virtuaalseksi kogemust) võime täie selgusega taibata, et tegelikult on ka ?päris? seks olnud alati teatud mõttes virtuaalne, st. ta on nõudnud alati mingit fantasmaatilist mõõdet või ?puhvrit?… Kuid asi pole ainult seksis. Samasuguseks õppetunniks on küberruum üleüldse ? alles nüüd taipame, et mingit ?reaalset reaalsust? pole kunagi olemas olnudki. Reaalsus on alati nõudnud teatavat fantasmaatilist ja sümboolset (virtuaalset) mõõdet, et meile talutav olla; me ei olnud sellest varem lihtsalt nii teadlikud, ei tunnetanud seda nii.

Perversioon

Siit jõuamegi perversioonini küberruumis, millest Tombergi/Luugi/Waldeni ?i?eki kriitika justkui tõukuma pidigi (kuigi jäi mulle segaseks). Kuidas perversiooni mõista? Perversiooni elementaarseks tuumaks ? vähemasti psühhoanalüüsis ? on ?kaitse? surma ja seksuaalsuse/sooliste erinevuste vastu. See tähendaks siin ühtlasi ka seda, et iga n.-ö. perversne (fantasmaatiline) ?stsenaarium? saab alguse kastratsiooni salgamisest (selle kartusest ja eitusest) ? seda muidugi juhul, kui kastratsiooni all mõista subjekti vältimatut mortaalsust ja kohustust valida kindel sugupool (rõhutan siin T. Raudamile jt. mõeldes, et lacanlikus slängis ei tähenda ?kastratsioon? suguti mahalõikamist, vaid traumaatilist kogemust, kui erinev, lõplik või habras on inimeksistents). Sellest lähtudes on küberruum muidugi iga perverdi unistus, puhas perversioonide sfäär: idiootlikust kordamissunnist ajendatud (arvuti)mäng (?elu?) võib kesta lõputult; elame nagu multifilmides üle kõiksugu katastroofe; küpset seksuaalsust asendavad lapsikud mängud; pole vajadust valida kahe sugupoole vahel jne. Selline ?kastratsiooni? salgamine (mis küberruumis nii selgelt silma torkab) on tegelikult ka kõigi n.-ö. klassikaliste perversioonide (feti?ism, vuajerism, ekshibitsionism, masohhism jne.) varjatud tuum ? feti? pole (?mängult?) ju midagi muud, kui naise fallose asendaja (katab kinni tegeliku ?tühiku?, st. varjab sugudevahelise erinevuse) jne.

Niisiis, küberruum toimib küll puhta perversioonide sfäärina, kuid seal on üks oluline võimatus (nagu anekdoodis kalamehest): sa võid olla, kes sa iganes tahad (tatikas või latikas), sa võid saada, mis sa iganes tahad (kellegi või millegi õnge otsa), kuid see ei rahulda sind päriselt kunagi (?latikas? on vaid kriipsud paberil). Kuigi kõik on justkui võimalik, on kõigi võimalikkuste võimalikkus tingitud ühest fundamentaalsest võimatusest: formaalne (digitaalne, sümboolne) struktuur küll vahendab ja ehk isegi rahuldab su iha (ihalemise järele), kuid ei võimalda otsest naudingut (sõna ?latikas? ei täida kõhtu). Mis tähendakski siis, lühidalt öeldes, seda, et küberruumis on põhimõtteliselt nagu ?tegelikus? eluski: et tekiks teatav vabadus, teatav tähistajate ringlus (sümboolne vald) ja iha dialektika, peame alluma fundamentaalsele keelule (võimatusele, ilmaolekule), kuid see just ongi n.-ö. normaalse ?Oidipuse kompleksi? ja ?sümboolse kastratsiooni? sisu, küberruumis funktsioneerime me lihtsalt veelgi oidipaalsemalt, veelgi kastreeritumalt kui päris elus, kuigi seda on seal lihtsam enda eest varjata.

?i?eki kahtlused mingi uue (postoidipaalse vms.) subjekti sünnis põhinevadki niisiis väitel, et virtuaalne reaalsus ja aktuaalne reaalsus pole nii fundamentaalselt erinevad, nagu utopistid ja fantastid usuvad, loodavad või kardavad ? meie ?tegelik? tegelikkus on alati eeldanud virtuaalset mõõdet (et meile talutav olla ja ?reaalsena? paista) ja ei saa ka kuidagi väita, et küberruumis meid ükski (sümboolne) seadus või (Reaalse) võimatus ei piiraks.

Konformism

Teise ?ideoloogiliseks? puitunud käsituse kohaselt on perversioonidel küberruumis transgressiivne ja ?vabastav? potentsiaal. Teoreetilis-poliitilisel tasandil kuuluvad siia Deleuze?i ja Foucault? ideede (kõik nood risoomid ja nomaadid ja fluiidsed minapildid jms.) standardiseeritud ja populariseeritud versioonid. Kuid siin küsib ?i?ek, tehes talle iseloomuliku 180-kraadise pöörde: miks üldse (veel) eeldatakse, et perversioonis on midagi õõnestavat või radikaalset? Olla perversne, olla ?vabalt modifitseeritava identiteediga? subjekt ongi kõige kindlam viis olla konformist, olla kohanduja ? see pole radikaalsus või õõnestamine, see on sobitumine hiliskapitalistliku ideoloogia ja korraga (paindliku majandusega jms.). Ühiskondlikud institutsioonid taluvad, isegi soosivad või eeldavad identiteetide paljusust (nii nagu kunstilised institutsioonid eeldavad n.-ö. dekonstruktsiooni või transgressiooni). Ideaalne subjekt tänapäeval on mängurlik ja nauturlik biseksuaalne subjekt. Tema moraalse rahulduse allikaks pole enam see, et ta on suutnud vastu seista ühiskonna survele ja jäänud truuks iseenda tõekspidamistele (nagu protestantliku eetikaga ?autonoomsel? subjektil); tema moraalse rahulduse allikaks pole ka lojaalsus oma grupi suhtes (nagu ?organistatsiooni-inimesel?). Ideaalne postmodernistlik (perversne) subjekt on ?patoloogiline nartsissist?, kes ei hoia kinni mitte mingist kindlast eetilisest substantsist või ego-ideaali toestavast sõrestikust (moraalse eluviisi koodist), mis olid omased ?autonoomsele? inimesele ja ?organisatsiooni-inimesele?. Seda asendavad kohanemise reeglid, mis ei nõua mitte mingeid kindlaid ja siduvaid sümboolseid samastumisi; nad lihtsalt ütlevad, kuidas olla kohustuslikult edukas ja nautida (või manipuleerida meedia, esteetiliste tajudega vms.). Eriti häid kirjanduslikke pildistusi sellisest radikaalsest konformistist, kes paradoksaalselt kogeb end outlaw?na, lindpriina või mässajana, pakuvad Kaur Kenderi mõned romaanid (eriti ?Iseseisvuspäev? ja ?Check-out?) ? ja kui peaks mõjuma ehmatavalt, et paigutan siin Tombergi/Luugi/Waldeni (kes üritavad ju ilmselgelt esindada n.-ö. progressiivseid ideid ja väga tserebraalseid esteetilisi suundumusi) samasse konteksti ?kõmukirjanikust? Kenderiga, siis mis teha: sageli on nii, et ?kõrgkultuuris? toimuvad nihked peegelduvad ka ?populaarkultuuris? ja vastupidi; näiteks kõrgmodernistliku romaani (Proust jt.) sünd 1920. aastatel langes kokku detektiivromaani sünniga (Christie jt.) ning mõlemad tegelesid oma tuumas samade probleemidega jne.

Niisiis, ka deleuze?lik-foucault?lik perversiooni versioon ? olgu küberruumis või mitte ? ei toimi tänapäeval radikaalselt, ei õõnesta õieti enam midagi ega kedagi. Esimene samm õõnestamise suunas oleks hoopis mis? See oleks ikkagi hüsteeria.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming