On midagi, mida meil on tarvis mõista

Bruno Mölder

Intervjuu filosoofiaprofessor Simon Blackburniga 21. kuni 23. septembrini esines Tartu ülikoolis Gottlob Frege teoreetilise filosoofia loengusarja raames Cambridge’i ülikooli filosoofiaprofessor ja North Carolina ülikooli uurijaprofessor Simon Blackburn. Sündinud 1944. aastal, õppis ta Cambridge’is Trinity kolledžis ning töötas algul Cambridge’is ning seejärel 1969–90 Oxfordis, Pembroke’i kolledžis. 1990–2001 oli ta Edna J. Koury professor North Carolina (Chapel Hill) ülikoolis, seejärel naasis ta filosoofiaprofessorina Cambridge’i ülikooli. Simon Blackburn on Briti Akadeemia liige 2001. aastast ning aastal  1984–1990 oli ta ühe mõjukama filosoofiaajakirja Mind toimetaja. Blackburn on metaeetikas arendanud kvaasirealistlikku vaadet moraaliväidete suhtes, tema tuntumateks teosteks on „Spreading the Word” (1984), „Essays in Quasi-Realism” (1993), „Ruling Passions” (1998), ühtlasi on ta kirjutanud mitmeid raamatuid laiemale lugejaskonnale nagu näiteks „Think” (1999), „Being Good” (2001), „Truth: A Guide for the Perplexed” (2005) või „How to Read Hume” (2008). Eesti keeles on ilmunud tema Oxfordi filosoofialeksikon (Vagabund,  2002). Oma Tartus peetud loengutes vaatles Blackburn kahte lähenemist meie fundamentaalse filosoofilise sõnavara funktsioonile. Esimese, representatsionalistliku lähenemise järgi seisneb selle sõnavara otstarbekus tema tõesuses ning maailma esitamise edukuses. Teine, pragmatistlik lähenemine otsib sellise kõnepruugi eesmärke meie sõnavara kasutamise viisidest. Blackburn keskendus küsimusele, mil määral mõjutab sellist vastandust deflatsiooniline tõekäsitus ning kuidas on võimalik deflatsioonilise tõekäsituse  raames vältida Richard Rorty või Robert Brandomi laadset globaalset pragmatismi. 

Steve Pyke’i filosoofidele pühendatud fotoalbumis määratlete filosoofia kui millegi, mille abil uurida põhilisi kategooriaid, mille abil maailmast mõelda, kuid lisate kohe, et „sel puuduvad piirid” ning „etteantud tehnikate loetelu”.  Seega paistate olevat väga liberaalsel seisukohal selle suhtes, mida pidada filosoofiaks. Kas oleksite sama liberaalne väite osas, et ei leidu universaalseid hea filosoofia kriteeriume?

Ma arvan, et need kriteeriumid on lokaalsed selles mõttes, et see kogum oskusi, mis on tänapäeval tarvilik heale loogikule, erineb väga palju oskustest, mis on vajalikud olemaks hea eetik. Head kirjutised eetika vallast eeldavad kirjanduskriitiku oskusi. Võtame näiteks Martha Nussbaumi, kes oma eetika-alastes arutlustes kasutab näiteid kirjandusest. Seda laadi tundlikkus ja kujutlusvõime võib olla väga väärtuslik eetikas, kuid sellest  pole sugugi kasu loogikule, kes vajab matemaatilisi võimeid.   

Küsimusega pidasin silmas pigem seda laadi universalistliku hoiaku ilminguid, mis avaldusid näiteks Rudolf Carnapil  Heideggeri filosoofia suhtes, nimelt et see ei erine mõttetusest.

Kindlasti on Heidegger üks neid filosoofe, kelle puhul arvamused kõige rohkem lahknevad. Ta on see kalju, millel lõhenevad analüütiline ja fenomenoloogiline traditsioon. Heideggeri filosoofia pole täielik mõttetus, kuid isegi tema kõige arusaadavamast raamatust „Olemisest ja ajast” on mul väga raske leida midagi mulle filosoofiliselt huvipakkuvat, kui mõned üksikud laastud välja arvata. Ma arvan, et seal võib märgata pragmatismi kuma, kuid ta ei olnud oma pragmatismi suhtes kaugeltki nii selge ja avalik, nagu seda olid ameerika traditsioonis Peirce ja  William James. Seega, kuigi ma ei pea Heideggeri lootusetuks, leian ma, teda on väga tugevalt ülehinnatud. Tema isiksus oli aukartustäratav ning ta avaldas mõju teistele inimestele. Selle hoiaku poolest – „Sa kas oled mu jünger või muidu…!” – sarnanes ta muide Wittgensteiniga.   

Nii et Wittgenstein ei olnud samuti hea filosoof?

Ma ei arva, et tema suhtumine oma õpilastesse oleks olnud hea. Minu meelest ta türanniseeris neid ning mõjus inimestele hirmutavalt. Kuid ma leian, et Wittgenstein varustab meid jätkuvalt väga huvitava filosoofiaga ning ma pean pihtima, et  pole midagi sellist kunagi leidnud Heideggerilt. Ma ei mõtle Heideggerist nagu A. J. Ayer, kelle meelest oli tema kirjutatu rämps ja mõttetus, kuid leian, et ta tundis uhkust selle üle, kui sai teha lugejale oma taotluste läbinägemise võimalikult raskeks.   

Kui vaadata asjale teisest otsast, siis keda peate XX sajandi kõige olulisemaks filosoofiks?

Ma usun tõepoolest, et Wittgenstein oli möödunud sajandi suurim filosoof. Ta oli äärmiselt läbinägelik ning kirjutas sellise tohutu, peaaegu hüpnootilise jõuga. Ei saa võtta ette ainsatki Wittgensteini lehekülge, ilma et seal midagi olulist ei toimuks. Nii et ma asetan tema väga kõrgele.     

Mõned asetavad ka Kripke väga kõrgele.

Kindlasti sööstis Kripke filosoofilisele areenile särava, geniaalse isikuna, kes oli loogiliselt väga andekas ning tema panus keelefilosoofiasse, osutuse ja kirjelduste teooriasse 1960ndate lõpus ning 1970ndate alguses oli väga märkimisväärne. Ma arvan, et kui Kripke oleks sellisel tasemel jätkanud, võiks teda pidada väga suureks mõtlejaks. Kuid ta ei teinud seda. Ta pole viimased 25-30 aastat teinud midagi tõsiseltvõetavat, kusjuures Wittgenstein  kirjutas raamatuid kuni oma surmani. Ma arvan, et see ongi suuruse tundemärk, kui sa kunagi ei lõpeta. Kripke hakkas tegelema teiste asjadega. Arvan, et pärast tugevaid rünnakuid tema Wittgensteini reeglijärgimise raamatule, mis ilmus 1982. aastal, kaotas ta huvi filosoofia vastu ning tõmbus tagasi matemaatikasse.     

Kui teie Oxfordi filosoofialeksikoni eestikeelne tõlge mõned aastad tagasi ilmus, siis tekitas see poleemilise reaktsiooni nende seas, kes peavad südamelähedaseks kontinentaalset filosoofiat. Leksikonile heideti ette, et teie kontinentaalse filosoofia käsitlus polnud piisavalt sügav ega tõsine ning et olete mõnedel juhtudel laskunud lausa kergemeelse pilamiseni. Mis on teil kosta oma raamatu nendele lugejatele?

Lasin tõesti kohati oma eelarvamustel välja paista. Arvan, et võisin olla kerglane ja tüdinud ühe või kahe mõtleja juures. Ma  olen juba öelnud, mida ma arvan Heideggerist, ja arvatavasti on seda näha ka vastavast sissekandest. Ehk esines pilkamist veel paari autori puhul, kuid nendel juhtudel lasksin ma nende endi sõnadel kõnelda enda eest. Võib-olla ei valinud ma kõige mõistlikumaid tsitaate, kuid filosoof peab olema tähelepanelik kõiges, mida ta ütleb. Nüüd olen vanemaks saanud ning võibolla olen juba veidi tõsisem.     

Mitmed teie filosoofilised seisukohad kannavad silti „uushume’ilik“. Milline on David Hume’i tähendus teie mõtlemisele? Kas te kasutate ajaloolisi autoreid peamiselt inspiratsiooniallikana või leiate, et tõsisel pühendumisel mineviku suurtele mõtlejatele on samuti oma koht analüütilises filosoofias?

Ma olen häbenematult ajaloo poolel. Meil tuleb tegeleda mineviku  mõtlejatega, vastasel korral on meil oht korrata samu eksimusi või vallutada neidsamu mäetippe, mis on juba alistatud. Kui arvate, et saate filosoofias, alustada Quine’ist või Wittgensteinist ning ignoreerida näiteks Hume’i või Kanti, siis jääb teil paljugi märkamata. Ma usun, et ajalooline mõõde on väga oluline. On väga kerge arvata, et see viis, kuidas me praegu mõtleme, on ainus viis. Me võime mineviku autoritelt õppida nii sellest, mille poolest nad meiega sarnanevad, kui ka sellest, mille poolest nad meist erinevad. Märganud, et nemad on lähtunud teistest eeldustest kui meie, oleme sunnitud üle vaatama  ka oma eelhoiakud või eelarvamused. R. G. Collingwood, kuulus XX sajandi briti filosoof, oli seisukohal, et kogu metafüüsika on tegelikult ajalugu, sest on võimalik näha teiste ajastute eelarvamusi, aga mitte oma ajastu eelarvamusi. Ma loodan, et selles suhtes ta eksis, kuna ma usun ajaloo kõrval ka filosoofia võimalikkusse.   

Kui tõsiselt tuleks ajaloole pühenduda? Kas sel puhul, kui töötada arhiivis ning keskenduda kitsalt ühele mineviku mõtlejale, on meil tegemist veel analüütilise filosoofiga?

Ei. Tuleks eristada ideede ajalugu ning ajalugu silmas pidavat analüütilist filosoofiat. Ma tahaksin arvata, et tegelen viimasega. Ideede ajalugu seisneb arhiivis töötamises, mõjutuste kaardistamises, mõtleja asetamises tema enda aega, nende autorite, kellega ta vaidles, väljaselgitamises. Rõhk on kontekstuaalsetel detailidel ning sellest ma väga huvitatud ei ole. Mind haarab filosoofia, mille ma leian autori teosest, mitte detailid  selle kohta, miks ta selle kirja pani. Nii et ajaloolane ma ei ole.   

Ning milline on Hume’i tähtsus teile isiklikult?

David Hume oli muidugi suur empirist. Ma õppisin väga varakult Norman Kemp Smithi mõjul mõtlema Hume’ist kui naturalistist,  kui filosoofist, kes soovis ühendada inimloomuse ülejäänud loodusega. Ta uuris viise, kuidas toimib meie vaim, ning nägi, et see ei erine sellest, kuidas toimib loomade vaim. Nagu meilgi on loomadel harjumused, nad õpivad kogemusest. Nad elavad viisil, mida me tänapäeval, Darwini-järgselt, nimetame keskkonna vajadustega kohanenud eluks. Ma arvan, et Hume nägi meid samas valguses ning see oli XVIII sajandi filosoofias väga radikaalne mõte. Aristotelesest peale koheldi inimesi loomadest väga erinevatena, kas jumala lastena, poolenisti inglitena või siis juhinduvana üksnes mõistusest, mis oli jällegi salapärane  jumala kingitus. Ning Hume on mõistagi kuulus selle poolest, et ta vähendas mõistuse osatähtsust. Ma arvan, et ta oli väga darvinistlik filosoof juba enne Darwinit.   

Te ütlesite, et õppisite Hume’i tundma juba varakult. Mis  teid selleks ajendas?

Ma kirjutasin oma doktoritöö induktsiooniprobleemist, mida mõnikord kutsutakse Hume’i probleemiks. See tõigi mind Hume’i juurde. Muidugi suur hulk autoreid, keda ma selles töös käsitlesin, olin minu kaasaegsed.     

Kas see oli Cambridge’is? 

Jah, see oli Cambridge’is. Cambridge oli sellal väga ebaajalooline. Ainus enne XX sajandi algust kirjutatud raamat, mida ma seal üliõpilasena lugesin, oli Frege „Aritmeetika alused”! Me ei lugenud Platonit, Aristotelest ega stoikuid, ei varauusaja ega keskaja autoreid.       

Kas selleks ajaks oli Wittgensteini vari hakanud juba kahanema?

Oo ei, see oli väga suur. Ma erinesin teistest, keskendusin teadusfilosoofiale, kuivõrd Wittgensteini teadusfilosoofia eriti ei huvitanud. Tegelikult see polnud päris nii. Oma varajasel perioodil vaimustus ta Heinrich Hertzi mehaanika-alastest töödest. Hertz püüdis reformuleerida klassikalist mehaanikat jõu mõistet kasutamata, teha seda viisil, et küsimus jõu loomuse  kohta ei saa enam tekkidagi. Wittgensteinile meeldis see väga, tema meelest peakski filosoofia just nõnda talitama. Filosoofia peaks pakkuma sellise vaatenurga, et raskusi valmistavad küsimused näiteks vaimu ja mateeria vahekorra, arvude või paratamatuse loomuse kohta muutuksid nähtamatuks. Kuna meil on nüüd korrektne ülevaade asjast, siis kaob ära kiusatus selliseid küsimusi küsida. See on hilisema „Filosoofiliste uurimuste” teraapia idee. Nii on filosoofia lõppeesmärk vaikus. Ma arvan, et Wittgenstein ise tõepoolest uskus sellesse.       

Te olete kirjutanud mitmeid populaarseid raamatud. Miks olete seda teinud, eriti tänapäeval, kus filosoofia populariseerimine  on uurimistööd hindavate kriteeriumide kohaselt alaväärtustatud?

Ma ei pea ennast populariseerijaks selle sõna ühes mõttes, mis tähendab filosoofia inimeste jaoks lihtsaks muutmist. Nendes raamatutes olen pigem püüdnud tuua inimesi probleemide juurde, mitte viia probleeme inimeste juurde. Seega on tegu rohkem harimise kui populariseerimisega. Teil on täiesti õigus, see ei tõsta minu professionaalset väärtust. Kuid mulle pakub see suurt rahuldust. Inglismaal on väga palju noori inimesi leidnud selle vahendusel filosoofia.  Ma sain e-kirja Süüriast, kus avaldati soovi tõlkida mu väike raamat „Being Good” araabia keelde, kuna selle järele olevat seal suur vajadus. Ma pean seda oma väikeseks panuseks kultuuridevahelise mõistmise parandamisse. Samalaadse kirja sain ma Iraanist. Islamimaadel leidub palju inimesi, kes pole saanud õpetust lääne filosoofia alal, kuid kes saavad niiviisi aimu nendest küsimustest ja lahendustest. Seega ma ei häbene, et niiviisi oma aega kulutan. Naudingut pakub ka professionaalse kirjasõnaga võrreldes laiem lugejaskond. Kui kirjutada artikkel professionaalsele ajakirjale, siis viidatakse sellele keskmiselt  1,5 korda. See tähendab, et tõenäoliselt on seda lugenud vaid paar inimest. Minu meelest on see heidutav tõsiasi meie eriala kohta. Paraku mõõdavad needsamad uurimistöö hindamise kriteeriumid üksnes produktiivsust, kuid mitte seda, kas produtseeritu, üldse kellelegi huvi pakub. Seega, ehkki ma jätkan oma professionaalset tegevust, pakuvad mulle samavõrd lusti ka minu üldhuvitavad raamatud. Neid pole sugugi kerge kirjutada, sest lugejat ei tohi alahinnata. Niipea kui ilmneb, et lihtsustad, mugandad või jätad kõrvale olulisi detaile, kaotad oma lugejaskonna.   

Viimastel aastatel on humanitaarteadustele osaks saanud surve rakendada loodusteaduste hindamiskriteeriume. See hõlmab näiteks tugevamat rõhuasetust artiklite avaldamisele raamatutega võrreldes. Kas see on teie meelest tervislik areng, nii et humanitaarteadused saavad pikemas  perspektiivis professionaalsemaks?

Ei, minu meelest on see väga riskantne ja ebaõnnestunud ettevõtmine, mille tagajärjed on näha. Esiteks on sellel, kes töötab tänapäeval ülikoolis, väga raske võtta ette suurt projekti. Ma pean silmas midagi sellist nagu Wittgensteini „Traktaat”, mille läbimõtlemiseks ning kirjutamiseks kulus aastaid. Sel ajal pole võimalik avaldada nelja aasta jooksul neli artiklit nagu nõutakse, vaid on neli aastat vaikust ning siis tuleb „Traktaat”. Wittgenstein ei avaldanud eluajal midagi peale ühe väikese artikli. Ent temast jäi järele terve mägi märkmeid ning see näitab, et ta  töötas kogu aeg. See aga, mis ta tegi, on väga oluline. Ma arvan, et me ei saa suruda inimesi nagu Wittgenstein sellisesse vormi ning nõuda, et nad lahkuksid ülikoolist, kui nad igal aastal vähemalt ühte artiklit ei avalda. Arvan, et kui nad tahavad töötada, siis nende tegevuse lõpetamine on väga riskantne, see seab ohtu ühe filosoofia tegemise viisi. Väga sageli kulub filosoofilise argumendi arendamiseks terve raamat. Võtame näiteks John Rawlsi. Enne oma suurt teost oli ta avaldanud ainult ühe väikese artikli. Ent kui see raamat ei oleks olnud nii mahukas, ei oleks sel olnud ka säärast mõju. Just raamatusse koondunud  mõtlemise määr ja haare oli see, mis lugejaid rabas.     

Ent kas pole siiski tarvidust mingisuguste hindamiskriteeriumide järele, sest kui terve instituut on täis Wittgensteine, kes istuvad kodus ning teevad märkmeid, siis kuidas  võime teada, et nad tegelikult head filosoofiat teevad?

Te ei pruugigi teada, kas nad teevad head filosoofiat, kui nad midagi ei avalda. Kuid arvatavasti ei tea te seda ka siis, kui nad avaldavad. Siis teate te vaid seda, et nad on oma kirjutisega suutnud avaldada muljet ajakirja toimetajale. Üldiselt arvatakse, et ajakirjade arv on kasvanud selleks, et rahuldada inimeste üha kasvavat publitseerimisvajadust. Nüüd on hakatud omakorda hindama ning järjestama ajakirju, kuid see pole samuti eriti õiglane, kuna ka mõnes tundmatus ajakirjas võib ilmuda väga häid artikleid. Asjaolu, et su artikkel on ilmunud ajakirjas Mind või The Philosophical Review on kahtlemata väga hea näitaja, kuid see pole kindel tõend selle kohta, et sa oled suurepärane. See on vaid märk sellest, et sa kirjutasid midagi, millega toimetaja nõusse jäi. Ühtlasi võib sinuga nõustuda paar retsensenti, nii et kvaliteedimärgiks pole midagi muud peale ajaproovi. Kui kirjutatut loetakse ka 20, 30 või 50 aasta pärast, siis oled tõenäoliselt teinud midagi kasulikku. Me loeme jätkuvalt Wittgensteini, me loeme ikka veel Quine’i ja Carnapit, aga mitte tuhandeid teisi inimesi, kes XX sajandil kirjutasid. Kas valitsus peab uurimistöö kvaliteeti hindama? Sellist  kohustust ei ole. Varem oli nii, et ametisse pääsemiseks tuli ületada ranged tõkked, kuid pärast seda usaldati. Usaldati professionaalset hoiakut oma töö suhtes, mis tähendab, et jätkatakse tööd, hoitakse end oma teemaga kursis, tegeldakse üliõpilastega – tehakse kõike seda, mida uurijalt oodatakse. Tänapäeval ei usalda enam keegi kedagi. Arvatakse, et kui sanktsioonide võrgustik puuduks, istuksid inimesed lihtsalt oma tugitoolis ning loeksid päevad läbi romaane. See ei ole nii. Ameerika Ühendriikide süsteem on palju parem. Sageli arvatakse, et sealt pärinebki kogu see ametlik hindamine, kuid  tegelikult puudub USAs igasugune uurimistegevuse hindamise institutsioon nagu RAE ning kindlasti ei sekku valitsus ülikoolide tegevusse. Seda peetaks seal kommunismiks või millekski sellesarnaseks. Selle asemel tuleb võrreldava tasemega ülikoolist iga viie või kuue aasta järel 3-4 akadeemilist hindajat. Nad külastavad ülikooli ning uurivad mitteformaalses õhkkonnas, mida olete teinud. Nad tutvuvad kursuste kavadega, kõnelevad osakonna juhatajaga ning vaatavad, mida on publitseeritud. Kõik see on väga meeldiv ning mitteformaalne. Kokkuvõttes esitavad nad soovitusi, millest on otseselt kasu, näiteks saab  osakonna juhataja nende alusel nõuda dekaani käest mõne uue ametikoha sisseseadmist. Ma ei ole veel kuulnud, et Suurbritannias oleks uurimistöö hindamisest midagi head sündinud, et näiteks mõni osakond oleks saanud juurde uue töökoha või lisaraha. Ainus, mis on juhtunud, on see, et kui mõni osakond saab halva hinde, siis see suletakse.   

Kui tulla tagasi filosoofiliste ideede juurde, siis milline võiks olla kõige suurem filosoofiline väljakutse XXI sajandil?

Ma arvan, et seda on väga raske ennustada. See on justkui leiutuste ette ennustamine. Sest kui see oleks võimalik, olekski need asjad juba leiutatud. Kes oleks võinud sajandivahetusel ennustada, et üks kõige olulisemaid asju XX sajandi filosoofias saab olema Russelli paradoks? Keegi ei näinud seda tulemas.  Ma arvan, et kultuurilises plaanis on kõige fundamentaalsemaks väljakutseks valgustuse kaitsmine, liberaalse riigi idee ning liberaalse sotsiaaldemokraatia väärtuste ning sihtide kaitsmine nendele vastanduvate jõudude eest. Ma pean silmas kahte sellist jõudu. Üks neist on teokraatlik islam oma ühendatud kiriku ja riigiga, mis mulle tundub tagasiminekuna pimedasse keskaega. Teiseks esineb üle kogu maailma, eriti Ameerika Ühendriikides, märke sellest, et inimesed pole valmis aktsepteerima valimiskasti tulemusi. Näiteks võib tuua parempoolsete kahtlustused, et Obama ei ole seaduslik president. See  ei erine sisuliselt olukorrast, kus valimised võitnud isik lihtsalt maha lastakse. Ma arvan, et peaksime kogu maailmas meenutama inimestele demokraatliku liberaalse riigi väärtusi. See on suur ülesanne mõtlejatele ja kirjutajatele. 

Kuid mida ütlete tavapäraste kandidaatide kohta nagu teadvuse raske probleem või tähendusele naturaalses  maailmas koha leidmine?

Tõepoolest, intellektuaalses plaanis ütleksid paljud, et selleks väljakutseks on teadvuse raske probleem. Minu meelest on teadvuse raskeks probleemiks näha, kas teadvuse rasket probleemi üldse on. Viis, kuidas inimesed, sealhulgas David Chalmers sellest probleemist mõtlevad, näitab, et nad on endiselt masinas pesitseva kummituse lummuses. See oleks pidanud olema Wittgensteini ja Ryle’i poolt kõrvaldatud juba 1960. aastateks. Ma arvan, et tarvis pole mitte kulutada rohkem raha fMR I skanneritele ning kallitele neurofüsioloogia aparaatidele,  vaid tuleks naasta tugitooli ning lugeda korralikult „Filosoofilisi uurimusi”. Arvan, et kui füüsika filosoofia suudaks teha end arusaadavamaks, siis võiks see kujuneda olulisemaks. Füüsikud mängivad väga veidrate ideedega. Mõned võtavad tõsiselt „Matrix’i” ideed virtuaalsest maailmast. Teised spekuleerivad sellega, et maailm pole midagi muud kui ainult informatsioon. Nii on mitmed ideed, millega füüsikud iga päev tegelevad, oma iseloomult äärmiselt filosoofilised. Ometi on füüsika keelest väga raske aru saada, sellesse valdkonda siseneb väga vähe filosoofe ning nendest, kes seda teevad, kipuvad saama metafüüsikud. Ma arvan, et filosoofide ja füüsikute dialoogi järele on suur vajadus.       

Ühes intervjuus vastas Hugh Mellor niisugusele küsimusele, et olulised tuleviku väljakutsed lasuvad just metafüüsikas.

Tema on metafüüsik, mina ei ole. Ma ei jaga tema entusiasmi metafüüsika suhtes. Ma arvan, et suur osa sellest, mida tehakse metafüüsika nime all, on kas teadus või ei ole päriselt metafüüsika. Võtame näiteks Kripke’i revolutsiooni, mille järel ütlesid kõik, et kui keemikud avastasid, et vesi on H2O, siis nüüd on filosoofid avastanud, et vesi on paratamatult H2O. Sellist looduses metafüüsilise paratamatuse avastamist peetakse metafüüsikaks. Minu meelest on see täielikult absurdne. Keemikud tegid kindlaks, mis on vesi. Meie võime, kuid ei pruugi öelda, et mõnes teises võimalikus maailmas võib vesi osutuda millekski muuks. Kui sa ütled, et miski pole võimalik, siis sa suled mõtlemise viisi. Ma ei tea, kas mina tahan või tahab keegi teine välistada ideed, et mõnes veidras maailmas moodustab mingi muu keemiline kombinatsioon vee. Ma ei näe mingit raskust selles, kui otsustaksime sellist maailma kirjeldada, öeldes, et nende maailmas on tegemist veega. Oma juurelt on tegemist kokkuleppega, see on konventsionaalne otsustus. Ma ei ole metafüüsika austaja Hugh Mellori mõttes. Me  peame pöörama palju rohkem tähelepanu sellele, mida me teeme keelega, milliseid otsuseid me vastu võtame, enne kui saame kuulutada, et oleme rajanud uue valdkonna, mille nimeks on metafüüsika. Muidugi võib leiduda konkreetseid metafüüsilisi probleeme, mis saavad väga oluliseks. Ma pean silmas induktsiooniprobleemi, küsimust, milline ühetaolisuse kestvus väärib kindlat usku ja miks. Füüsikud on leidnud looduses ülimad füüsikalised suurused, mille muutumatusel püsib terve universum. Seejuures ei tea me põhjust, miks need ei võiks muutuda.  See ongi induktsiooniprobleem väga tõsisel kujul, nimelt: on olemas fundamentaalne ühetaolisus ja keegi ei tea, miks see esineb ning mis annab meile kindluse, et see ka edaspidi niiviisi jätkub. Füüsikute ainsaks põhjenduseks on, et nii on see alati olnud. See ongi puhas näide induktiivsest arutlusest. Induktsiooniprobleemi on viimase 50 aasta jooksul harilikult peetud lahendamatuks. Kuid seal on midagi, mis vajab lahendamist, olgu see lahendus siis metafüüsiline, matemaatiline või füüsiline. Seal on midagi, mida meil on tarvis mõista.

Küsinud Bruno Mölder  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming