Millal maksad memme vaeva?

Sotsiaalsete garantiide tagamiseks vabakutselistele loovisikutele pole nn sissepääsupileti stsenaarium enam pädev.

OTT KARULIN

Hanna Piksarv. November-mai. 2015.

Hanna Piksarv. November-mai. 2015.

Mõned teemad on nii leierdatud, et isegi järjekordse artikli alustamine klišeega ei tundu kohatu. Seega siin see parafraas on: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ravikindlustus,“ ütleb riik. Aga ravikindlustust ei tulnud, seda pole vabakutselistel tänaseni, ja nii jääb üle vaid jumala armule loota (nagu klassik on kirja pannud). Loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimus on olnud kultuuriministeeriumi tööplaanis juba aastaid, korraldatud on ohtralt ümarlaudu ja aina nenditud, et mure on tõsine.

Sel aastal hakkas kehtima ravikindlustuse seaduse muudatus, mille kohaselt võib ravikindlustusõiguse saamiseks laekuda sotsiaalmaks seadusega ette nähtud miinimumi täitmiseks mitmelt tööandjalt (varem pidi ravikindlustuse saamiseks sätestatud sotsiaalmaksu miinimumi tasuma üks juriidiline isik). Seega on senisest jutust ikka mingit kasu olnud. Probleemi lahenduseni on aga veel pikk tee käia ja kultuuriministeerium näeb järgmise vajaliku sammuna sotsiaalmaksumiinimumi kuuülest summeerimist. See tähendab, et kui praegu peab kodaniku eest laekuma sotsiaalmaksu vähemalt 128,7 eurot kuus, et tekiks õigus ravikindlustusele, ja nii igakuiselt, siis tulevikus võiks ravikindlustusõigus olla ka neil, kelle eest igakuiselt sotsiaalmaksu miinimumi ei tasuta, aga kelle eest näiteks viimase kuue kuu (või kolme kuu või aasta) keskmine tasutud sotsiaalmaks ületab nimetatud miinimumi. Kuuekuulise summeerimissammu puhul peaks siis poole aasta jooksul makstama sotsiaalmaksu 772,2 eurot. Seega piisaks ravikindlustusõiguse tekkimiseks, kui esimesel kuul on kodanik sõlminud ühe töö- või võlaõigusliku lepingu brutosummaga 2340 eurot. Selleks, et ka seitsmendal kuul ravikindlustus jätkuks, peab kuuendal kuul lisanduma vähemalt üks leping brutosummaga 390 eurot jne või siis suurema summaga leping, mis tagab sõltuvalt tasutud sotsiaalmaksust kindlustuse pikemaks ajaks. E-näidisriigis, nagu Eesti seda olla tahab, ei peaks kirjeldatud arvutuskäik riigile üle jõu käima, aga ometigi pole tahetud ravikindlustuse seadust vastavalt muuta.

Kultuuriministeeriumis on seni arvatud, et muudatust takistab suhtumine, justkui oleks sotsiaalsed garantiid (lisaks ravikindlustusele on tasutava sotsiaalmaksuga seotud ka pension, vanemahüvitis jms) kitsalt kultuurivaldkonna küsimus, mistõttu pöörduti hinnangu saamiseks õiguskantsleri poole. Ministeeriumi loogika on arusaadav ja õige: kui õnnestub tõestada, et praeguse korra puhul on tegemist põhiseadusliku riivega, annab see probleemile suurema kaalu ja sunnib ehk riiki midagi ette võtma. Sel nädalal avalikustatud õiguskantsleri aastaülevaates1 ongi eraldi peatükk „XXI sajandi töö“, kus nenditakse: „Ehk on aeg vaadata üle töösuhete vundamendiks olevad eeldused ning küsida: mis on ettevõtlus? Kust läheb piir hobi ja majandustegevuse vahel? Kas riik peab suunama inimesi töölepingulistesse suhetesse? … Kuidas maksustada jagamismajandust, kus on põimunud töö ja kapital?“. Ühe probleemina viidatakse ka nõudele tasuda ravikindlustuskaitse saamiseks sotsiaalmaksu miinimummääras igal kuul. Õiguskantsleri järeldus pole aga eriti lootustandev: „Sellist piirangut on raske pidada põhiseadusevastaseks, sest põhimõtteliselt ei ole pooltel võimatu kokku leppida väljamaksete tegemises igal kuul, mis tähendab ka sotsiaalmaksu igakuist tasumist. Samuti võib piirangu puudumine raskendada ravikindlustuse eelarve planeerimist. Küll aga vajab laiemalt läbi mõtlemist see, kuidas tagada ravikindlustus ja teised sotsiaalsed garantiid ka nendes valdkondades, kus suur osa sissetulekuallikaid ei ole sotsiaalmaksuga maksustatavad ega võimalda praegu sotsiaalseid tagatisi saada“.

Enne poksikinnaste varna riputamist tuleks vähemalt püüda õiguskantsleri hinnangut kaaluda.

Solidaarsuse printsiip

Õiguskantsleri kartus, et regulaarse sotsiaalmaksu tasumise piirangu puudumine võib „raskendada ravikindlustuse eelarve planeerimist“ näib esmapilgul vaid haigekassa rahavoo tagamisena. Tõesti, haigekassa on selgi aastal miinuses ning sotsiaalministeeriumi tellitud Praxise uuringus nenditakse, et Eesti demograafilise olukorraga arvestades (vähenev tööjõud) ei suuda riik tagada ravikindlustuse seaduses ette nähtud tingimusi kulude katmiseks juba 2023. aastal ehk ainult sotsiaalmaksust ei piisa ja tuleb leida lisavahendeid muudelt riigieelarve tuluridadelt.2 Küsimus on aga märksa põhimõttelisem: kas sotsiaalmaksu miinimum on n-ö sissepääsupilet ravikindlustuse saamiseks või kaalub solidaarsuse printsiip (kõik kodanikud panustavad vastavalt võimalustele, s.t teenitud tulule), mis tagab ravikindlustuse võimalikult paljudele kodanikele, nagu põhiseadus seda nõuab (§ 28: „Igaühel on õigus tervise kaitsele“). Ka praegune sotsiaalmaksumiinimum 128,7 eurot ei kata tegelikke kulusid (ravikindlustusele läheb sellest ainult 13% ehk siis 390eurose palga puhul, mis on väikseim tasu, mille puhul kindlustusõigus tekib, vaid 50,7 eurot). Seega ei maksa need inimesed ravikindlustuse eest õiglast hinda, vaid nende kulud kaetakse solidaarselt. Küsimus on aga selles, kas kodanik seisab vaid oma või ühiskonna hüvede eest.

Põhimõtteliselt on riik ka loonud võimaluse neile kodanikele, kes tunnevad, et nad suudavad seista vaid iseenda eest. Selleks on vabatahtlik ravikindlustus, mis tähendab, et kodanik tasub ise igal kuul oma nn sissepääsupileti eest (summaks on 13% keskmisest brutokuupalgast). Arusaadavalt (kui solidaarsusprintsiip tundub õiglane, kui mitte, siis on see järjekordne absurdsus) on riik teinud vabatahtliku ravikindlustuse saamise keeruliseks, seades selle eelduseks, et lepingu sõlmimisele eelneva kahe aasta jooksul on kodanik olnud 12 kuu jooksul kindlustatud. Seega ei sobi see lahendus näiteks vabakutselisele loov­isikule (kui ta pole just eelnevalt olnud (üli)õpilane, ajateenija, töötu või muu riigi poolt kindlustatu).

Eeldades, et solidaarsuse printsiip väärib järgimist, pole ka mõistlik kultuuri­ministeeriumil vabakutseliste sotsiaalsete garantiide tagamiseks jätkata nn sissepääsupileti stsenaariumiga, mille eesmärgiks leida viis, kuidas võimalikult väikese tasutud sotsiaalmaksuga hüvesid saada. See ei tähenda, et sotsiaalmaksu kuuülene summeerimine ei võiks siiski seadustuda, sest enamik ebaregulaarselt tasu saavate loovisikute eest makstaks ilmselt sotsiaalmaksu enam kui miinimumi ulatuses. Oleks hea, kui ministeerium eelneva väite tõestuseks ka vajaliku kalkulatsiooni teeks.

Töö või kapital

Seega on probleemi tuum mujal, kultuuri­valdkonnas sõlmitavates lepingutes. Kehtiv ravikindlustussüsteem lähtub ideaalist, et iga töö eest makstakse sotsiaalmaksu ehk iga töö on ka tööna vormistatud. Ka õiguskantsler küsib oma aastaaruandes: „Kuidas tagada ravikindlustus ja teised sotsiaalsed garantiid ka nendes valdkondades, kus suur osa sissetulekuallikaid ei ole sotsiaalmaksuga maksustatavad ega võimalda praegu sotsiaalseid tagatisi saada.“ Lahenduste osas jääb aruanne ahtaks, nimetatud on vaid üht võimalust: „Põhimõtteliselt ei ole pooltel võimatu kokku leppida väljamaksete tegemises igal kuul“. Jah, kui loovisik sõlmib töö- või võlaõigusliku lepingu, siis võib tõepoolest tööandjaga kokku leppida, et kokkulepitud tasu (nt eelnimetatud 2340 eurot) makstakse välja mitme kuu jooksul (näiteks kuue, et ühe lepinguga oleks tagatud ravikindlustus maksimaalseks võimalikuks ajaks, s.t igakuiselt tasutakse sotsiaalmaksu miinimumi ulatuses). Kahtlemata on selline kokkulepe ebamugav nii tööandjale (raamatupidamislik koormus kasvab) kui ka loovisikule (väheneb võimalus rahavoogu ise kontrollida). Eriti viimased peavad sel juhul märksa enam energiat kulutama, et tagada endale ravikindlustus­õiguse saamiseks vajalik igakuine miinimumtasu, sest enamjaolt pole kultuurivaldkonnas sõlmitavate lepingute brutosummad väga suured ning pigem laekub igakuine tasu mitmelt tööandjalt väiksemate summadena.

Üks võimalus oma sissetulekutel paremini (loe: mugavamalt) silma peal hoida on asutada osaühing, mille alt sisuliselt töö eest teenusarveid esitatakse ning kuhu siis iseend tööle võetakse (tavaliselt ikka sellesama sotsiaalmaksumiinimumi tagava summa eest). Solidaarsuse printsiibiga läheb see igal juhul vastuollu, sest on vaid sissepääsupileti stsenaariumi variatsioon. Pealegi on OÜtamist loovisikutele väga palju ette heidetud – ilmselt ka õigustatult, kuigi riik on ise kodanikud pannud otsima viise, kuidas võimalikult vähe sotsiaalmaksu tasuda. Eelneva etteheite tegelik sisu pole aga sugugi keeruline ravikindlustus-, pensioni- jm hüvede süsteem, mis neile ligipääsu takistab, vaid otsus finantseerida neid süsteeme sotsiaalmaksust, mida rakendatakse ainult töö korral.

Looming libedal jääl

Siit jõuamegi hirmsasti peljatud libedale jääle. Kuigi see, et kulka stipendiumid on maksuvabad ja enamik loovtööst liigitub loominguks, mille puhul sõlmitakse vaid tulumaksuga koormatud litsentsileping, on vaieldamatult jätnud kultuurivaldkonda rohkem raha, võib see pikas plaanis osutuda omaväravaks. Seda põhjusel, et kummalgi juhul ei panusta loovisik riigi sotsiaalsüsteemi ja seetõttu polegi tal õigust enamaks kui minimaalne hüve. Ravikindlustuskohustuse võtab riik üle, kui kodanik jääb pensionile. Kui aga näiteks loovisik ise või mõni juriidiline isik tema eest pole kunagi riigile sotsiaalmaksu tasunud, tuleb tal leppida vanaduspensioni baasosaga (nn rahvapensioniga), mis sel aastal on 153,3 eurot, sest tööstaaži tal pole. Ka kogumispension ehk II sammas on seotud sotsiaalmaksuga, seega ei tule sealtki lisa, ja ainsaks võimaluseks on vabatahtlik kogumispension ehk III sammas, kui loovisikul see on.

Need, kel praegu vanust alla 40 eluaasta, on ehk niikuinii loobunud mõttest kunagi pensionile minna (kui ka rahvapension säilib – ja põhiseaduse kohaselt peab vanadusrisk mingil moel leevendatud olema –, siis lükkub pensioni­iga aina hilisemaks ning makstavast pensionist ei elaks mingil juhul ära). Kas aga elu lõpuni litsentsilepingute ja kulka taotlustega sahmerdamine on ikka kõige mõistlikum tulevik? Alternatiiv on täiesti olemas, kuigi hirmutav. Kõige selgem lahendus on ikkagi see, kui igasugust isiku tegevusega seotud tulu käsitletakse ühtemoodi. Maksustamise mõttes on siin kaks võimalust: käsitleda seda tulu tööna (seega sõlmitaks ainult võlaõiguslikke lepinguid, millelt tasutakse sotsiaalmaks) või võrdsustataks maksud nii tööle kui ka kapitalile (sel juhul pole oluline lepingu vorm, vaid tasu eest tehtava tegevuse sisu). Teine variant vajab hulgaliselt poliitilisi otsuseid ja kogu maksusüsteemi ümbervaatamist, millega tegelikult on juba ka alustatud seoses jagamismajanduse, nn Uberi-eelnõuga. Õiguskantsleri aruandeski nähakse seda ühe võimalusena: „Näiteks võib abi olla töö maksustamisest viisil, mis ei sõltu vormistatud lepingu liigist ning mis toob töö ja kapitali maksustamise üksteisele lähemale. Kui taksojuht ning kokkuleppevedaja teevad sisult sarnast tööd, peaksid nad võrdselt tasuma makse ja saama sotsiaalseid tagatisi. Raske on põhjendada, miks tuleks pidada üht juhti töötajaks, teist ettevõtjaks ning kolmandat mitte kummakski. Seejuures tuleks silmas pidada asjaolu, et erinevaid sissetuleku teenimise vorme kombineeritakse üha enam. Samuti võiks abi olla uue väike­ettevõtlusvormi loomisest vabakutseliste, jagamismajanduses tegutsevate ja teiste inimeste jaoks, kelle tegevus jääb praegu ettevõtluse ja palgatöö vahepeale. Kokkuvõttes võiks iga sissetulekut tagav aktiivse tegevuse vorm anda inimesele võimaluse panustada mõistlikus ulatuses sotsiaalkindlustusskeemi ja saada sealt vastu lünkadeta kaitset“.

Kultuuriministeerium ja -valdkond peavadki nüüd otsustama, kas jäävad ootama põhjalikku maksureformi või valivad kiirema lahenduse, kus igasugust tuluga seotud tegevust käsitletakse tööna. See tähendab, et üle tuleb vaadata nii kulka stipendiumide ja toetuste süsteem kui ka autoriõiguse seadus. On viimane aeg arvutada, kui palju raha ainult võlaõiguslike lepingute sõlmimisega valdkonnast tegelikult „kaob“. Seejärel tuleks otsustada, kas tegemist on ikkagi kaoga või investeeringuga – ja mitte vaid solidaarsuse printsiibil kogu ühiskonna heaollu, vaid ennekõike loovisikutesse, tagades neile seeläbi kõik sotsiaalsed garantiid, mille nimel aastaid on võideldud. Saan vägagi hästi aru, et selline küsimusepüstitus võib kergesti emotsioonide laviini alla mattuda, aga arvutused võiks sellegipoolest ära teha. Pole ju senine sotsiaalsete garantiide nõutamise taktika vilja kandnud ja eelkäsitletud põhjustel ei saagi seda kunagi tegema.

1 http://oiguskantsler.ee/ylevaade2016/

2 Vt: http://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/tervishoiu_rahastamise_jatkusuutlikkus.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar