Magus mesi

Northi huvitab aastakümnete ja -sadade vältel kujunenud ja muutunud mentaliteet ning eluviis.

KRISTJAN KALJUSAAR

Pommerist pärit kunstniku Caspar David Friedrichi maal „Elu faasid“. 1835.

Pommerist pärit kunstniku Caspar David Friedrichi maal „Elu faasid“. 1835.

Repro

Pärast Greifswaldi ülikooli professori Michael Northi sel aastal eesti keeles ilmunud teose „Läänemere ajalugu. Kaubandus ja kultuurid“ lugemist kerkis eeskätt mõttesse võrdlus teiste meie koduregiooni minevikku käsitlevate üldteostega. Selle käigus volksas aga ootamatult pähe hoopis Francis Bacon, kes on võrrelnud üksnes empiirilist teavet – fakte – koguvaid uurijaid sipelgatega, kes kõikvõimalikku kraami töötlemata kujul kokku kuhjavad, ning kõrvutanud ainult teoretiseerivaid (skolastilisi) dogmaatikuid samal kombel ämblikega, kes punuvad oma võrke üksnes neist enestest pärit ainesest. Kõige hüvelisemat viisi uute teadmiste saamiseks tutvustab Baconi arust meile muidugi hoopis mesilane, kes kogub materjali arvukatelt lilledelt, aga loob sellest oma jõupingutuste tulemusena midagi palju väärtuslikumat.1

Lülijalgsete metafoor peab näiliselt paika ka seni eesti keeles ilmunud Läänemere ajaloo üldteoste puhul. Alan Palmer on tänuväärselt küll sipelgana kandnud kokku materjali Elbe jõe kallastest kuni Valge mere rannikuni, kuid töö tulemus jääb kahjuks mõneti hädapäraseks ja kohati printsiibituks.2 Matti Klinge on kirjutanud haarava teose, mis seob käsitletava regiooni ämblikuvõrguna ühte, aga toetab selle käigus eeskätt autori enda minevikuvisiooni, mis paraku tõsisemat kriitikat alati ei kannata.3 Michael Northi „Läänemere ajalugu“, kus ta on sünteesinud uuemaid teadustulemusi, mõjub seevastu tõesti magusa meena.

Northi erialasele asjatundlikkusele lisavad tugeva teadusliku baasi selle sajandi alguses ilmunud arvukad multi­distsiplinaarsed uurimused, muuseas ka käsitlused, mis on sündinud autori enda juhitud projektide käigus. Viimasel paaril aastakümnel on Läänemerele keskendutud eeskätt kui sidusale kommunikatsiooniareaalile, alates muistsetest laevasõitjatest kuni regiooni lõimimiseni Euroopa Liitu. Sealjuures on ajaloolaste huvi poliitiliste sündmuste ja sõdade kõrval märksa enam laienenud kultuurikontaktidele, ideede levikule, sotsiaalsetele muutustele, kunstidele ja kaubavahetusele. See on esiplaanil ka „Läänemere ajaloos“. Autor on noppinud mineviku nektarit igalt poolt Läänemere rannikult, muuhulgas rohkelt ka Eestist. Sestap kätkeb teos Eesti lugejale küllalt palju tuttavat, aga siinne ajalugu paigutub seal märksa ruumikamasse miljöösse.

„Läänemere ajaloos“ omandab Eesti maa ja rahvaste minevik ulatuslikuma mõõtme. Eestlaste endi niinimetatud traditsiooniline ajalooteadvus pahatihti justkui pisendab Maarjamaad: seda kujutletakse võrdlemisi perifeerse ning suhteliselt kaalutu piirkonnana. Vähemasti osalt on see vististi nii seetõttu, et näiliselt käisid sõjad ja vallutajad siit üle üpriski meelevaldselt. Northi teoses ei leia seevastu ühtegi peatükki, kus Eesti oleks tähtsusetu kõrvalseisja. Kuna autor keskendub eeskätt Läänemere kultuuri- ja kaubanduselule, kirjeldab ta hoopis, kuidas samas taktis nende aeglase ja sujuva rütmiga on tuksunud läbi sajandite ka Eesti ühiskond.

Toon kodumaa ajaloo kesksete teemade seast siinkohal ära mõned näited selle kohta, et Northi teos aitab Eesti minevikusündmuste mõistmist avardada. „Läänemere ajalugu“ asetab näiteks XIII sajandi õhtumaise vallutuse suurde Põhja-Euroopa kristianiseerimise ja ristisõjaliikumise konteksti. Veidi tagapool joonistab autor välja majandusliku ja sotsiaalse konjunktuuri, mis viis XV–XVII sajandil talupoegkonna sunnimaistamisele. Seda mitte ainult Eestis, vaid ühtlasi ka Kirde- Saksa aladel ja Taanis, mis siinmail pärisorjuse teemadel arutlejatele alati isegi meenuda ei pruugi. Ühtlasi pakub North mõtestatud tausta sellistele Eesti ajaloo suursündmustele nagu pärisorjuse kaotamine (ja talurahva emantsipatsioon üldse) või XX sajandi maareformid, mis Läänemere ääres eri paigus ühtviisi aset leidsid.

Paeluv on Northi visandatud pilt XVIII sajandi Läänemere saksakeelsest „õpetlaste vabariigist“, mille liikmetena oli Eesti alade haritlaskond osa Põhja-Euroopa elujõulisest intellektuaalide kultuuriruumist. Riigiülese tegevusampluaaga vaimuinimeste musterkujudena esinevad teoses näiteks valgustaja August Wilhelm Hupel ja literaat August von Kotzebue. Vahest tasub ühtlasi järele mõelda, et Jakob Hurt leidis rahvaluule kogumiseks eeskuju selle saksa vaimueliidi sekka kuulunud Johann Gottfried von Herderi üleskutsetest ning et sama traditsiooni järginud Garlieb Merkeli ideed inspireerisid Carl Robert Jakobsoni ajalookonstruktsiooni, mis mõjutab eestlaste minevikutaju teataval fundamentaalsel tasemel ju tänapäevani. „Läänemere ajalugu“ võib seega ühtlasi vaadelda omanäolise Eesti ajaloo käsitlusena (vt Undusk, Jaan. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu: Merkel – Jakobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus. 11-12/1997).

„Läänemere ajaloo“ üks tugevusi on läbiv temaatiline stiil, kus autor paneb poliitilise arengu skitseerimise kõrval suurema rõhu siinse piirkonna majandusliku ja eriti kommertssüsteemi kirjeldamisele ning pühendab palju ruumi samuti laineharjadel levinud kultuuriarengutele. Igas sisupeatükis on palju juttu nii üldisematest suundumustest vaimupõllul kui ka kitsamatest valdkondadest: kirjandusest, muusikast, arhitektuurist. Muu hulgas on sümpaatne Läänemere suvitustraditsiooni ja kuurortide käsitlemine terve omaette alapeatüki ulatuses. Northi peamisi huvialasid on aga kaubandus ja eeskätt selle ühteliitev mõju. Hansa Liidu alapeatükk hõivab näiteks raamatu hiliskeskaja osas aukoha monarhiate ees ning autor vaagib mahukalt hollandlaste rolli varauusaegsel Läänemerel merkantiilses, aga ka kultuurilises plaanis.

Northi avarapilgulises käsitluses leidub ilmestavaid näiteid kõikjalt Kirde-Euroopast, aga autori tähelepanu geograafiline keskpunkt liugleb teose jooksul loomulikult ringi. Nii on luubi alla võetud eeskätt need piirkonnad, mis eri ajajärkudel kõige ilmekamalt esile kerkisid: viikingiaja Skandinaavia ja slaavlaste sadamalinnad, Rootsi varauusaegne impeerium ning XX sajandi sotsialismiblokk. Meeldivad vahepalad on iga sisupeatüki juurde kuuluvad „fookused“, kõrvalepõiked, mis pakuvad fotograafilise kujutluse mõnest antud ajajärgu tähtsast keskusest. Võimaluse särada on saanud ka nõukogudeaegne Tallinn.4

Northi vaatepunkt on siiski mõneti saksakeskne ning eeldab, et lugeja on tuttav Saksamaa ajalooga. Seetõttu võib näiteks segaseks jääda, kuidas täpselt liideti Läänemere lõunaranniku slaavlased keskajal Püha (Saksa-) Rooma keisririigiga, mille tollaseid võimustruktuure lähemalt ei seletata. Ka näiteks Schleswig-Holsteini üle peetud Saksa-Taani sõda ei pruugi lugeja lennult haarata, tundmata Saksamaa XIX sajandi poliitmaastikku ja 1848. aasta revolutsioonisündmusi.

Kindlasti tänuväärne on Läänemere varasema ajaloo ulatuslik käsitlemine, kuna sellest kõneldakse üldteostes pahatihti vähe ja pealiskaudselt. North on pühendanud aga raamatust umbes neljandiku XVI sajandi eelsele arengule. Küllap johtuvalt autori varauusaja-uurija taustast on siiski kõige kaasahaaravamalt kirjutatud XVI–XVIII sajandi peatükid. Varasemate aastasadade ülevaade, eriti hansaosa, on küll igati asjalik ja korrektne, aga autor kõneleb üllatavalt vähe näiteks kristianiseerimisprotsessi taga olnud põhjapanevatest ideedest, kuigi need mõjutasid Läänemere piirkonda peaaegu poole aastatuhande vältel ja korraldasid regiooni üdini ümber. Teoses ei ole avatud näiteks ristiretke keskse elemendi, selle osaliste isikliku patukahetsuse tähtsust. Justkui protestantliku pilguga on vaadatud mööda ka Läänemerd ühte sidunud pühakultustest.

Teose viimaste peatükkide puhul tuleb au anda autori oskusele koondada kogu viimase saja aasta Läänemere piirkonna areng sidusaks sajaleheküljeliseks jutustuseks, kuid tundub, et Northi sulg pole neid teemasid käsitledes senise sujuvusega liikunud. Tekstis esineb rohkem järske hüppeid ning isegi muidu tugevad kultuurialased osad mõjuvad kohati eklektilisena. Seda õigustab muidugi loomingusuundumuste ja mõttemaailmade killustumine, mistõttu ammendavat kokkuvõtet ongi keerukas teha. Kuna autor pole keskendunud sõjaajaloole, on teoses suurtest XX sajandi relvakonfliktidest juttu harjumuspärasest vähem. See on aga jätnud märksa enam ruumi mitmekülgsele arutlusele, kuidas Läänemere ühiskonnad ja inimesed on viimaste kümnendite vältel kujundanud oma nüüdisaegse identiteedi.

Riikidele on Northil õnnestunud võrdväärselt ruumi pühendada, kuigi tundub, et teiste kõrval leiab mõneti vähem mainimist Poola (mille õitsva renessansskultuuri kirjeldus piirdub raamatus näiteks Gdański ehitustöödega). Läänemere idarannikut on seevastu lahatud põhjalikult, tunda on ka Tartu ülikooli professori Anti Selarti nõuandeid. Siiski on kummaline näiteks Kuramaa hertsogkonna üksnes põgus mainimine teoses, kus majandusele on suurt rõhku pandud. Oli ju tegemist silmapaistva manufaktuuritööstuse keskusega, mille lipu all seilas riigi õitseajal võimas kaubalaevastik, mis pidas ühendust lausa ookeanitaguste kolooniatega. Samas on ilmne, et „Läänemere ajalugu“ on laiahaardeline teos, kus kõigile üksikasjadele paratamatult tähelepanu pöörata ei saagi. Northi huvitavad peaasjalikult pikaajalised protsessid ja suundumused, niinimetatud longue durée: aastakümnete ja isegi -sadade vältel rahulikult kujunenud ja muutunud mentaliteet ning eluviis.

Oskuslikku ülevaadet Läänemere arengust täiendavad arvukad tabavalt valitud näited, mille puhul ei jää enamasti silma faktivigu. Viimaste sekka võib siiski lugeda näiteks tõiga, et ebatäpne on kõigi IX ja X sajandi Skandinaavia elanike kutsumine viikingiteks, justkui oleks tegu rahvusega (selgesti nt lk 35). Samuti on Mustpeade vennaskonda nimetatud keskaegse Tallinna ja Riia kõige prestiižsemate linnakodanike ühinguks (lk 92). Tegelikult oli tegu vallaliste kaupmehevõsude seltsinguga ja nood polnud veel sotsiaalse hierarhia tippu tõusnud. Ka väide, et Eesti avalikkus väljendas 1939. aastal baltisakslaste lahkudes „naiivset rõõmu“ (lk 283), tundub antud sündmusega seoses levinud muremõtete valguses pealiskaudne, aga mõned vaieldavused ei varjuta sugugi teose faktoloogilist täpsust.

Tänu Northi heale kirjutamisstiile voolab tekst väga ladusalt ja nauditavalt ning Tea Vassiljeva elegantne tõlge annab autori mõtted ka eesti keeles elavalt edasi. Seejuures on tegu professionaalsel teaduslikul tasemel teosega, mis on erakordselt sisukas, kuna North on toetunud mitme valdkonna spetsialistide töödele. Viimaste juurde suunavad lugeja ka korralik viiteaparatuur ning mahukas bibliograafia, mis koosneb suuremas osas uuematest ajalooteaduslikest uurimustest. Just rohke alusmaterjali voolimist sidusaks ja haaravaks jutustuseks tuleb pidada autori suurimaks saavutuseks. „Läänemere ajalugu“ on optimistliku vaimuga lugu meie kodupiirkonna minevikust, partnerlussidemetest ja mõttemaailmadest, mis köitsid riigid ja rahvad punaste niitidena ühte.

1 Roger Bacon, The New Organon. I.95

2 Alan Palmer, Läänemere maade ja rahvaste ajalugu. Tlk Madis Vodja, toim Lyyli Virkus. Tallinn 2013.

3 Matti Klinge, Läänemere maailm. Tlk Ene Kaaber, toim Jaakko Hallas. Tallinn 2008

4 Siinkohal võib mainida, et fookuste idee näib North olevat laenanud briti ajaloolase Norman Daviese monumentaalsest (ja samuti lugemisväärsest) kirjatööst „Euroopa ajalugu“. Norman Davies, Euroopa ajalugu. Tlk Rein Turu, toim Leino Pahtma. Tallinn 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar