Kuidas pääseda broilerivardast?

OTT KARULIN

Uut koalitsiooni on meedias korduvalt nimetatud kõhklusliiduks. Pole ka ime, sest nii mõnigi koalitsioonilepingusse kirjutatud põhimõte on juba enne valitsuse ametisseastumist üle parda heidetud. Näiteks ei vasta uue valitsuse isikkoosseis kuidagi lepingu järgmisele punktile: „Seisame selle eest, et naiste roll Eesti poliitikas suureneb. Seame sihiks liikuda ühiskonnaelu juhtimisel soolise tasakaalu poole.“ Ka riigikogu kümne alalise komisjoni esimeestest on vaid kaks naised: Laine Randjärv kultuuri- ja Heljo Pikhof õiguskomisjonis. Seega võib tõesti nõustuda peaminister Taavi Rõivaga, kes on nimetanud uut koalitsiooni visadusliiduks: „Kui vaja, siis läheme visalt ka läbi halli kivi“ (PM 10. IV). Kahju vaid, et selleks halliks kiviks on osutunud koalitsioonilepingus toodud põhimõtted.

Aga olgu, nähkem siis peaministri eeskujul, et klaas on pooleldi täidetud, ja otsigem uue valitsuse koosseisust muid mitmekesisuse ilminguid. Kui vaadata ministrite vanust, haridusteed ja väljaspool poliitikamaastikku kogutud tööstaaži, meenutab meie uus valitsus Ülo Õuna skulptuuri „Isa ja poeg“, mis seisab Küüni tänaval Tartus ja kujutab imikut samas mõõdus papaga. Valitsuseski on selgelt eristatavad kaks peaaegu võrdse suurusega gruppi: need, kel vanust üle 40 aasta ning ette näidata ka karjäär enne poliitikasse viskumist, ning 30. eluaastates noorem põlvkond, kes asunud mõnele poliitilisele ametikohale otse keskkoolipingist ja töötanud mujal heal juhul kaks-kolm aastat.

Valitsusskulptuuri isa on 46aastane mees. Keskkoolis käis ta väikelinnas, et siis Tartu ülikoolis majandust edasi õppida. Enne poliitikasseminekut töötas ta kümmekond aastat õpitud erialal.

Valitsuse vanim liige on 55aastane haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi, kes on õppinud geograafiat ja töötanud muu hulgas ökonomistina. Selle grupi pesamunad on aga inglise keelt ja kirjandust õppinud kaitseminister Sven Mikser ning näitlejadiplomiga endine Rakvere teatri direktor kultuuriminister Indrek Saar.

Pea kõik „isad“ on pärit mujalt kui Tallinnast või Tartust (erandiks vaid rahandusminister Sven Sester ja Ligi): ainsa naisena siia gruppi kuuluv ettevõtlusminister Urve Palo on lõpetanud Värska keskkooli, maaeluminister Urmas Kruuse Elva, keskkonnaminister Marko Pomerants Tamsalu ning Mikser Paide 1. ja Saar Kuressaare 2. keskkooli. Geograafiliselt üsna lai pilt, mis tuleb haldusreformi plaanivale valitsusele ainult kasuks.

Seevastu valitsusskulptuuri poeg on läbi ja lõhki pealinna poiss. Ta on 37aastane mees ning kasvanud üles ja õppinud tavalises keskkoolis Musta- või Õismäel, et seejärel jätkata mõnes kodulinna ülikoolis õigusteaduste tudeerimist. Tema ainus amet on olnud poliitiku oma.

Väljastpoolt pealinna on selles grupist pärit vaid noorim, 33aastane Rakvere gümnaasiumi lõpetanud tervise- ja tööminister Rannar Vassiljev, kes sai juba 24aastasena Rakvere abilinnapeaks, ning Tartus keskhariduse omandanud sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Viimase kanda on ka selle valitsuse teise vähemuse (naiste kõrval) raske koorem. Nimelt on ta ainus keskharidusega minister.

Tähelepanuväärne on ehk seegi, et nii peaminister Taavi Rõivas kui riigihalduse minister Arto Aas on Tallinna reaalkooli vilistlased, kuid rohkem nn eliitkoolide võsukesi valitsuses polegi, mis justkui tõestab kenasti, et gümnaasiumist alati kõik ei sõltugi. Küll aga ühendab valitsusskulptuuri poegi varajane soov oma elu poliitikaga siduda, mistõttu on ülikoolis õpitud õigusteadust (justiitsminister Urmas Reinsalu, majandus- ja taristuminister Kristen Michal ja siseminister Hanno Pevkur), haldusjuhtimist (välisminister Keit Pentus-Rosimannus ja Arto Aas) või politoloogiat (Vassiljev). Peaministril on diplom välismajanduses ja turunduses.

Valitsusskulptuuri isade ja poegade peamine erinevus ongi selles, et viimastel puudub poliitikaväline karjäär. See pole uudis, aga kas on tingimata probleem? Võib ju ironiseerida, et miks me ei kutsu näiteks otse lavakunstikoolist teatrijuhiks läinud Indrek Saart teatribroileriks ehk miks on kõike muud kui riigijuhtimist õppinud oma erialal töötades spetsialistid, aga erakondade noortekogudest alustanud ja akadeemiliselt end selles valdkonnas täiendanud inimesed poliitbroilerid. Põhjus on muidugi lihtne: endiselt kehtib ettekujutus, et poliitikat tehakse lisaks oma „päris“ elukutsele, sest riigijuhtimine justkui ei vaja eriteadmisi.

Ideaalis võiks valimistest sõltumatu karjäär mõnes poliitikavälises valdkonnas ja süvendatud teadmised riigijuhtimisest (sh majandusest ja juurast) käsikäes käia, mis tagaks ilmselt sellegi, et valitsusse saaksid ainult isad (ehk kunagi ka emad), sest poliitika oleks sel juhul teine karjäär. Kardetavasti teeb uus valitsus aga järgmistel aastatel jõulisi samme, et kaugeneda sellestki ideaalist. Koalitsioonileping sedastab „Kaotame keelu ühitada Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme töö“ ehk põlistab kutselise poliitiku seisundi.

Kui Ülo Õuna skulptuuri võib tõlgendada noorema põlvkonna kiiremat täiskasvamist ja oma vanematest ülekasvamist nentiva taiesena, siis praeguse valitsuse pojad peavad veel ilmselt tõestama, et neidki on põhjust kujutada valitsus­skulptuuri isaga samas mõõdus. Tundub, et ainus võimalus seda tõestada on pöörata oma näiliselt suurim nõrkus – ametialase karjääri puudumine – tugevuseks ehk julgelt (loe: mitte vaid suusoojaks) erialainimestelt nõu küsida. Vaid nii pääseb valitsusskulptuuri poeg broilerivardast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming