Koduse konservatismi apooriad

AHTO LOBJAKAS

Hardo Pajula üritab konservatismi importida selle loomulikust Angloameerika elukeskkonnast. Kavatsus on intellektuaalne, impordiühikuks on aga klišeedeks nämmutatud aforismid, mis on kaotanud igasuguse sideme elusa poliitilise mõtte traditsiooniga.

Hardo Pajula üritab konservatismi importida selle loomulikust Angloameerika elukeskkonnast. Kavatsus on intellektuaalne, impordiühikuks on aga klišeedeks nämmutatud aforismid, mis on kaotanud igasuguse sideme elusa poliitilise mõtte traditsiooniga.

Alar Truu / Õhtuleht / Scanpix

Eesti poliitilise mõtlemise vaesuses on süüdi konservatiivse mõtte nõrkus. Liberalism ei kao kusagile ka siis, kui Eestis esindavad seda Reformi- ja Keskerakond. Vasak tiib, kuigi aja märgistatud ja allasurutud, on vähemasti globaalselt vitaalne. Konservatism on kohalik nähtus, mis üha enam elanikkonna poliitiliste eelistuste skaalal laiutab, kuid teeb seda mõtestuseta, afektiivsusele rõhudes. Väljapaistaid konservatiive on meil täpselt üks – Mihhail Lotman. Tedagi tuleks aga pigem pidada üliettevaatlikuks liberaaliks, kuna ta mõtlemisele ei ole iseloomulik universaalse äratõukamine ja mäss üldkehtiva vastu, mis on meie pärismaise konservatismi peamine tunnusjoon.

Kui Eestist väljaspool toimuvat silmas pidada, on meie konservatiivide pingutused autistlikud, välismaal pole kedagi, kellega meil osataks silmade kõrgusel suhelda. Jättes kõrvale EKREsse koondunud avaliku rassismi kuulutajad, on meil terve plejaad kodukootud esseiste, kelle juurest jookseb otsejoon 1980. aastate lõpu ajakirja Aja Pulss populaarteadusliku eetoseni. See väljaanne sümboliseerib ühe ajastu teleskopeerumist: ühe hooga üritati absorbeerida kogu vaba maailma ajaloo inerts. Seesama hoog pühib meie konservatiive tänini teelt. Eesti konservatiivne mõte on kui kompott, milles on lootusetult segi tükid muinas-, ordu-, Rootsi, ärkamis- ja Vene ajast, soustiks pudemed maailma kahe ja poole tuhande aastasest mõtteloost.

Katsed selles segapudrus mingit korda luua viivad ikka ja jälle bioloogilise reduktsionismi ja antihistoristlike algeliste süsteemiteooriateni. Meie konservatiivid on isetegevuslastest käsitöölised. Viljeletakse mingit laadi pseudoteaduslikku naturalismi, milles oma silm on kapriisne kuningas. Mida oma silm näeb, seda ei saa ju ometi keegi eitada, on meie konservatiivide destilleeritud deviis. Eesti konservatism on epistemoloogiliselt hüperaktiivne, kuid pinnata nagu orav rattas. Ontoloogiliselt on ta täielikult hüljatud.

Eristatavaid konservatiivseid vooluseid on meil kolm. Üht esindab Lauri Vahtre ja kompanii Blut und Boden teutonism, mille juured on 1930. aastates, aga mis püüab kõigest väest respekteerida tänapäeva salongikõlblikkuse piire. Teist kehastavad loodusteadusliku taustaga haritlased, kes üritavad kunagi omandatud tarkusi nüüd leheveergudel ühiskonnale rakendada, ilma et nad oleksid kunagi kuulnud Peter Winchi nime. Kolmanda näiteks on Hardo Pajula, kes üritab konservatismi importida selle loomulikust Anglo­ameerika elukeskkonnast. Kavatsus on intellektuaalne, impordiühikuks on aga klišeedeks nämmutatud aforismid, mis on kaotanud igasuguse sideme elusa poliitilise mõtte traditsiooniga. Pajula konservatism kuulub rohkem eneseabi kategooriasse, mida viljelevad newage-guru Deepak Chopra et al. Autor on oma töö hästi teinud, kui lugejad mõistvalt naeratades kaasa noogutavad.

Pajula (rääkimata Vahtrest ja naturalistlikest sotsiaalteadlastest) ei evi võimekust osaleda mõtestatud maailmavaatelises debatis ega astu üles mingil muul moel peale deklaratiivse. Filosoofiline väitlus liberalismi, sotsiaaldemokraatia jms voolude esindajatega eeldab elementaarset maailmatundmist ja sofistikeeritust, mis eesti konservatiividel puudub. Seda näeme, kui mõtleme ühele Pajula adopteeritud hinge­sugulase Edmund Burke’i juhtmotiivile: ühiskond on kokkulepe elavate, surnute ja sündimata inimeste vahel.

Juba sõna „kokkulepe“ peaks osutama, et Burke ei saa olla konservatiiv Pajulale omases primitiivses mõttes. Kokkulepe eeldab tahtevabadust ja on nii kõige selle vastand, mida peavad armsaks eesti konservatiivid, kes usuvad, et elu on möödaniku poolt dikteeritud viisil, millele inimene vastu ei saa. Burke emantsipatsionistina (ta oli ikkagi iirlane) uskus, et saab küll. Peab saama – küsimus on vaid vahendites ja aegade parandamise (mis on ratsionaalse isiku vältimatu eesmärk) kiiruses.

Autentse lääneliku konservatismi kohaselt ei ole minevik kogum esiisade pühi rituaale, vaid pärand, millega elavad peavad mõistlikult ümber käima nii, et nende lapsed saaksid elada veel paremini. Ehedasse konservatismi on sisse kirjutatud elujärje edendamise mõistlik imperatiiv. See on konservatism, mis hindab vabadust ja pühitseb vabaduse algmeid minevikus: näiteks kuningavõimu seadusega piiranud Magna Cartat. Ta teab, et tema lapsed teevad mineviku ja oma lastega omaenda kokkulepped, milleks tuleb neile jätta vabadus. Niisugune on elav konservatism.

Eesti konservatism on sellest traditsioonist lootusetult ära lõigatud, asjaolu, mida ilmestavad teda läbistavad põhimõttelised apooriad. Need vastuolud on ületatavad vestluslikus miljöös, mille arbiiter on konsensuslik ümin, kuid muutuvad ülesaamatuteks komistuskivideks intellektuaalses arutelus. Võtame näiteks sõnavabaduse teema. Eesti konservatiivi arvates on valitsev liberalism silmakirjalik, kuna temaga kaasneb mingit laadi tsensuur: on asju, mida ei tohi öelda. Teda ärritab kõige rohkem oma-silma-kuninglikkuse printsiibi piiramine inimestevaheliste eristuste tegemisel (rassid on ju olemas, islam kodeerib moslemite hoiakuid, naine on mehest erinev, omasooarmastajad on loomuvastased, kuna ei jätka sugu jne).

Nimetatud probleemi käsitleb kiretult David Bromwich (LRB 22. IX 2016): „Mitte üksnes traditsioonilised kultuurid ei mõista kõne- ja väljenduskäitumist puudutavate tabude vajalikkust. Isegi ühiskonnas, kus progressiusk on üldjagatud, nähakse tsensuuris tihti vahendit kõigi elu parandava edasimineku tagamiseks.“ Tsitaadi esimene pool osutab, et tegemist on keeluga, mille alge pole liberaalne. Keelu mõte pole üldine käsk teenida humanistlikku individualismi. Vastupidi, keelu motiivid on konservatiivsed: hoida ühiskonda koos.

Eesti konservatiiv võib nüüd küsida, et kui seaduse eesmärk on ühiskonna ühtsus, siis miks peab ühiskond aktsepteerima indiviidi õiguste pidevat laiendamist, sisserännet jms muutusi. Kuid just kasvavad vabadused ja laienevad õigused on lääne emantsipeerivale õigusriigile andnud selle sisu ja mõtte. Siit heiastub õhtumaise ühiskonna keskne õigusriiklik alustala: seaduse süda seisneb kogemuspärandi eelhooldelikus akumulatsioonis. Teisisõnu, seadus pole olemuselt vanatestamentlik interdiktsioon, vaid ajas arenev tõlgendus kogukonna muutuvast väärtuspildist. Isegi kui tänapäeva põhiseadustes loetletakse teleoloogilisi üldprintsiipe, on needki tuletatud lääne ühiskonna senisest ajaloolisest arengujoonest.

Arutelu keelamine või piiramine teatud põhiõiguslikes küsimustes võib jätta mulje, et indiviidi nähakse hoolekandeobjektina, kes ei oska ise vale ja tõe vahel vahet teha. See näib konservatiivile liberaalse ühiskonna (kus inimese õigused on põhilised) defektina. Mida kardab liberaalne ühiskond, kui temas ei kehti paraku lõpuni põhimõte, et tõde ei pea vabas konkurentsis midagi kartma ja võidab alati? Nii küsib konservatiiv. Arhetüüpseks vastuseks on siin holokausti kaasus. Selle analüüs osutab kategooriaveale, mille sooritavad need, kes püüavad „teaduslikke“ kriteeriume ja argumente tuua ühiskondliku arutelu sellesse serva, kus tegeldakse õiguste, eetika ja laiemalt moraaliga.

Teadus rajaneb falsifikatsioonipõhimõttel: midagi pole kunagi lõplikult tõestatud. Empiirilise loogika sissetoomine eetikasse toob kaasa ontoloogilise reostuse: kuriteo suurus ei muutu ju vastavalt tapetud juutide arvule. Lubades endale arusaama, et viis miljonit tapetud juuti (rääkimata neljast või kolmest miljonist) oleks justkui väiksem holokaust, harutatakse lõnga, mis hoiab koos õhtumaiste ühiskondade providentsiaalseid, minevikuvigade vastu kindlustavaid saavutusi, mis peaksid definitsiooni kohaselt olema konservatiivile hinnalised. Holokaust ajaloolise kogemusena sisaldab hinnangut, mis pole lääne tsivilisatsioonis läbiräägitav või relativiseeritav. See hinnang on väärtus, mille meelespidamine kaitseb ühiskonda tulevikus, hoiab teda vabaduse rajal. Loomulikult töötab providentsiaalsuse põhimõte ka teistpidi: liiga kiired lausmuutused destabiliseerivad ühiskondi.

John Gray ründab raamatus „Liberalismi kaks nägu“ universaalsete, kõigile aprioorselt kehtivate õiguste ideed. Nad annavad meile toimimatu filosoofilise antropoloogia. Vastu seab Gray liberaalse tolerantsi idee: väärtuste paljusus on meie ühiskondade norm, aga samavõrra on normiks arusaam, et teatud väärtused on „geneeriliselt inimlikud“. Mitte kõik väärtused ei ole läänelikus keskkonnas kaitstavad. Samuti on igal läänelikul ühiskondlikul modus vivendi’l teatud eetilised piirid: inimestele peab olema teatud (ajas laienev) põhiõiguste ring. Ilma selleta poleks sellisel ühiskonnal läänelikku legitiimsust. Gray liberalism on sündinud konservatismist. Ta teab oma piire, aga tema sisu pole kaubaks.

Eesti annab endast märku aga religioosne konservatiivsus, mille ontoloogia on absoluutne – usk. Erinevalt traditsioonilisest katoliiklusest ei oma eesti neokatoliiklus (millel on üsna lai kokkupuutepind küll EELKga) sidet elusa traditsiooniga. Ta on tegelikult protestikatoliiklus (käsikäes protestiprotestantlusega, kui seda terminit mitte truismina näha). Tegemist on tribaalse kristlusega, mis defineerib end vastanduse kaudu. Sellist kristlust naeruvääristab Houellebecq oma „Alistumises“: moslemid teevad paremini, puhtamalt ja viriilsemalt kõike seda, mis on neokatoliiklusele kallis.

Sellist kristlust ei huvita tegelikult oma ühiskondliku kogemuse viljad: ei kodurahu, õigusriik ega isikuvabadused. Tema põhi on afektiivselt konfessionaalne. See on kristlus, mis anakronistlikult positsioneerib end aega enne ususõdu. See on tähendusrikas, arvestades, et alles pärast ususõdu sai tolerantsist Euroopa pragmaatiline (esmalt poliitiline) imperatiiv, millest Kant luges (muu kõrval) ratsionaalselt välja oma kategoorilise imperatiivi. Kanti-eelsesse prototolerantsesse ajastusse paigutatuna ütleb kategooriline imperatiiv, et inimene on usus vaba ja ei pea oma jumalat teistele kehtestama. Alternatiiv, nagu nähti XVI–XVII sajandil, oli sõda ja verelaskmine (milles hukkus suhteliselt rohkem Kesk-Euroopa elanikke kui XX sajandi sõdades). Eesti neokatoliiklus, hoolimata oma nimetuses peituvast universaalsusviitest, ei saaks olla kaugemal Suurbritanniale omasest konservatiivsest uuskatoliiklusest. Evelyn Waugh’, Graham Greene’i jt katoliiklus on eetiline ja individualistlik – veel üks näide sellest, et liberalism võlgneb vähem protestantismile ja palju enam õigusriigile, mille rüpes aastasadu tagasi tekkisid vabadusidud, mida angloameerika konservatism väärtustena edasi kannab.

Meie konservatiivid keelduvad tunnistamast teisi päriselt sellisteks, nagu ise ollakse. Parafraseerides Peter Sloterdijki võib öelda, et ennast nähakse eriliigina, mille olemusviisi, Gattungswesen’it, tuletatakse kohalikest ressurssidest piiratu ja eksklusiivsena, territoriaalsena. Vastandudes liberalismile jääb eesti konservatiivile tema kohaliku horisondiga vaid üks valik: natsionaliseerida eetika, jaotada maailm inimesteks ja mitte- või poolinimesteks. Varem või hiljem tuleb nendega sõtta minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming