Kas sõdadeta tulevik on võimalik?

Margus Laidre: Arvatakse, et 2020. aastal ulatub lääne mõjuvõim üksnes veel 24%-le maakera territooriumist. See tähendab, et õhtumaised väärtused, elulaad ja ühiskonnakorraldus ei kõneta enam teisi rahvaid.

VALLE-STEN MAISTE

Teie põhitööks on olnud ju diplomaatia, saadiku ja välisnõuniku ametid. Ometi meil peaaegu ei ole ajaloolasi, kes oleksid monograafia kirjutajana samavõrd tugevad ja viljakad kui teie. Te ei ole ka kindlasti tavapärane oma põlvkonna eesti ajaloolane. Vähemasti artiklist „Keskaja kaitseks“ (Akadeemia 12/1990) peale olete püüdnud avardada siinmail tavaks kujunenud ajaloo üle mõtlemise ja ajalookirjutuse viise. Kes on olnud teie peamised mõjutajad?

Margus Laidre: Olgu hakatuseks kohe öeldud, et selles intervjuus räägin üksnes iseenda ja ei kellegi teise nimel. Kõlab egoistlikult, kuid tegeledes ajalooga olen ennekõike soovinud avardada omaenda silmapiiri. Kui seeläbi on teistegi ajalooteadvusse midagi uut lisandunud, siis on mul sellest mõistagi väga hea meel. Vahetuid eeskujusid pole olnud. Kaude olen aga nautinud prantslase Fernand Braudeli, rootslase Peter Englundi, briti Geoffrey Parkeri, hollandlase Johan Huizinga, juudi päritolu Saksa sotsioloogi Norbert Eliase, Iisraeli sõjaloolase Martin van Creveldi ja ameeriklanna Erica Benneri lähenemist ja vaatenurki aja- ja mõtteloole. Minu enda sihiks on alati olnud ajaloolise objektiivsuse poole püüdlemine ühes sooviga enne meid elanud inimeste motiive ilma tagantjärele tarkuse põhjendamatu upsakuseta mõista.

Seppo Zetterberg on üleeelmises Sirbis märkinud, et kodumaa ajalugu on üldajaloo osa ja paljudes paikades ka õpetatakse nõnda, Eestis kahjuks mitte. Kas eesti ajalookirjutus on liialt omakandikeskne ja kapseldunud?

Olen liiga pikalt Eesti praktilisest ajalooteadusest eemal viibinud, et söandada anda hinnangut selle õpetamise seisule. Muidu olen aga professor Seppo Zetterbergiga täiesti ühel meelel. Eesti ajalugu on võimatu vaadelda lahus üldajaloost. Mitte ainult Eestis, vaid näiteks ka Rootsis riivab värskemate üldkäsitluste puhul silma rahvusliku ajaloo surumine tänapäevaste riigipiiride raamidesse. 1990. aastal aga väitis Stockholmi ülikooli ajalooprofessor Herman Schück ühes seminarivestluses, et eestlastel polegi oma ajalugu, kuna meie minevik on üksnes osa rootslaste, sakslaste ja venelaste ajaloost, sidudes seega ajaloo omariikluse eksisteerimise või selle puudumisega. Omamoodi oli professor Schückil isegi õigus, kuid ta unustas ära, et ajalugu pole kunagi ühesuunaline, vaid alati mitmekülgsete mõjutustega tegevusväli.

Olete raamatus „Domus belli“ vaadeldava ajajärgu, s.t Liivi sõja ning selle eel- ja järelloo liigenduse üksjagu ümber teinud ja sündmused ümber nimetanud, võrreldes sellega, mis arvukate Eesti ajalooraamatute ja -õpikute kaudu on kinnistunud. Missugune loogika on teie lähenemise aluseks?

„Domus belli“ puhul ei räägiks ma ise kindlasti ajaloo ümbertegemisest või ümbernimetamisest. See kõlab liiga mehaaniliselt. Ma ei loe end kuuluvaks nende hulka, kelle meelest tuleb ajalugu teooria alla painutada ega arva, et möödanik oleks nagu Rubiku kuubik, mida saab ja võib meelevaldsetesse värvikombinatsioonidesse kruttida. Liivimaa konföderatsiooni loojang ja lagunemine XVI sajandi keskpaigas langes ühte Moskva ja Rootsi riigi esiletõusuga, kes alles otsisid endale väärilist kohta Euroopa poliitilises süsteemis. Liivimaal tekkinud võimuvaakum pakkus selleks suurepärase võimaluse. Venelaste ja rootslaste agressiivne välispoliitika ei saanud jätta ükskõikseks ka Poola-Leedut ja Taanit ning kokkuvõttes käivituski laiaulatuslik võimuvõitlus Läänemere ääres. Järgneva saja aasta vältel kasvas siinmail üks sõda teisest välja, kusjuures võitlusi katkestasid vaid ajutised vahe- või relvarahud. Omavahel sõdivate riikide ring oli seejuures suuresti sama.

Lahendus saabus XVII sajandi keskpaigas lõplike ehk „igaveste“ rahudega, mis fikseerisid jõudude vahekorra Läänemere ääres enam kui neljakümneks aastaks. See ei pruugi näida eriti pika ajavahemikuna, kuid mõelgem, et tegu oli ajastuga, mil sõda näis peaaegu ühiskonna loomuliku seisundina. XVI sajandil valitses terves Euroopas rahu ainult kümme ja XVII sajandil kõigest neli aastat. On õige, et kui relvad Läänemere ääres lõpuks vaikisid, ei rääkinud keegi veel Põhjamaade Saja-aastasest sõjast. Meenutagem aga, et ka laiemalt teada Saja-aastane sõda (1337–1453) Inglismaa ja Prantsusmaa vahel oli alguses tundmatu ja hakkas „elama“ alles 370 aastat hiljem. Tegemist on ajaloolaste välja mõeldud terminiga, mis tuli esmakordselt käibele 1823. aastal ja on üldiselt aktsepteeritud. Selles tähenduses pole Põhjamaade Saja-aastane sõda üksnes mõtteharjutus, vaid esmajoones rekonstruktsioon unustusehõlma vajunud seostest, mida siiani pole osatud või ka tahetud näha.

Kui meil on Saja-aastane sõda 1554–1661, siis on meil ka (vähemalt kujuteldav) idee selle sõja eesmärkidest ja tulemustest. Kui nüüd mõelda, et Liivimaal alustas sõda tegelikult Moskva-Venemaa oma sissetungiga 1558. aastal, kas siis – kui me tõesti tahame sõjaaja piire venitada üle nii 1561. kui ka 1582/83. aasta – ei oleks loogilisem mõelda, et tegu pole mitte 100aastase, vaid 150aastase sõjaga? See tähendab, et Eestile normaalne olek polnud mitte juriidiliselt 1661. aastal vormistatud Rootsi võim, vaid 1721. aastal vormistatud Vene võim?

On loomulik, et alateadvuses peame lõpetatuks just seda aega, milles elame praegu. Selle kaudu teadvustame endale ka möödanikku. Nii on vähemasti keskealiste ja vanema põlve eestlaste, lätlaste, soomlaste ja rootslaste mõttelise DNA koodi sisse kirjutatud, et Venemaa „loomulik ja õiguspärane koht“ asub Läänemere ääres. Aga mõelgem hetkeks järele, kas ikka alati on nii olnud ja miks peame normaalseks kuulumist just Vene mõjusfääri? Kutsuksin üles mitte laskma end eksitada meid endiselt tugevalt mõjutavast viimase paarisaja aasta ajaloolisest tegelikkusest, nagu oleks Venemaa asumine Läänemere ääres vääramatu paratamatus, asjade loomuliku seis, kuna Rootsi suurriigi episood on selle kõrval kõigest hetkeline kõrvalekalle tavapärasest normaalsusest. Mitte üheski XVI sajandi teisest poolest pärinevas Vene kirjalikus allikas ei nimetata mere äärde pääsemist Moskva välispoliitilise eesmärgina. Veelgi enam. Meri kui kultuurinähtus oli XVI sajandi vene tsivilisatsioonile kaunis hoomamatuks fenomeniks, millega lähem tutvumine leidis aset alles XVII sajandi lõpus. Kogu Liivi sõja nime all tuntud konflikti vältel mainitakse Moskva narratiivis juurdepääsu merele vaid ühel korral ja sedagi ühenduses diplomaatilise keskusteluga võimalikust Narvast loobumisest, mille järel poleks venelastel justkui enam võimalust paavsti juurde purjetada. Ettekujutus, nagu oleks XVIII sajandil alguse saanud Põhjasõda jätkanud ja lõpetanud XVII sajandi keskpaigas pooleli jäänud konfliktide jada, on seega eksitav. XVIII sajandi esimesel kahel kümnendil põhjalas väldanud konflikt polnud tegelikult vana kokkuvõtteks, vaid hoopis uute sündmuste alguseks. Ja nagu teame varises ka see reaalsus paarkümmend aastat tagasi põrmuks.

Margus Laidre: „Kas ilma Rootsi vallutuseta oleks meil näiteks Tartu ülikooli?“

Margus Laidre: „Kas ilma Rootsi vallutuseta oleks meil näiteks Tartu ülikooli?“

Erakogu

Domus belli“ ületab seniseid vaadeldava ajajärgu käsitlusi ulatuslikult mahu ja põhjalikkuse poolest, samuti pakute uudse raami ajastu mõtestamiseks. Kas teie monograafias on veel seni vähe kinnistunud, omaks võtmata või tundmata lähenemisnurki?

Mind üllatab, kuivõrd tugevalt on juurdunud vaatenurk, mille alt nähakse sõdade peamise liikumapaneva jõuna ja motiivina materiaalset kasu. Sõdadel on kahtlemata palju põhjuseid ning neid identifitseerida pole lihtne. Siiski võib öelda, et materiaalse võimu püüdlemine allub isegi arenenud kultuurioludes enamasti täielikult just seesugustele motiividele nagu prestiiž, kuulsus, au, uhkus ja staatus. Kõik suured ründesõjad antiigist tänapäevani on olemuselt palju rohkem seletatavad üldarusaadava staatuse, kuulsuse ja au mõistega kui ükskõik millise ratsionaalselt püstitatud teooriaga majanduslikest jõududest ja julgeolekukaalutlustest.1 Paljud ajaloolased on meie üdini materialismist läbi imbunud asises maailmas selle klassikalise väärtushinnangutel põhineva tõdemuse kas tahtmatult või siis ideoloogilistel kaalutlustel teadlikult ära unustanud.

Staatus ja prestiiž olid ja on kõige otsesemalt seotud maaga, s. t mingi konkreetse territooriumi valdamisega. Mida rohkem oli maad, seda suurem oli ka au ja kuulsus, mida hinnati kõrgemalt võrreldes eeldatava majandusliku kasuga. Just selles peitubki peamine sõdade motiiv. Võib lisada, et ükski XVI ja XVII sajandi valitseja ega teoreetik ei näinud otsest materiaalset kasu sõja algse eesmärgina ning ühegi uue territooriumi vallutamine ei katnud esialgu selleks tehtud kulutusi rahalises mõttes. Ja isegi kui hõivatud alad tõid kaasa uusi rikkusi, siis kulutati need peamiselt ikkagi valitseja sõjalise võimsuse veelgi suuremaks tugevdamiseks. Suured kulutused tegid sõjad koguni teatud määral atraktiivsemaks, näidates, et valitseja suudab neid pidada. Kõigile ei olnud see kaugeltki taskukohane. Seegi oli staatuse üheks elemendiks sarnaselt tänapäeva jõukate inimeste tunglemisega üleväärtustatud söömakohtades ja lõbustusasutustes, kus end teistele näidata soovitakse. Need lihtsad inimloomusele ja seega ka riikidele igiomased, ent paljuski ära unustatud tõed pole seega oma aktuaalsust kaotanud.

Tsiteerite üksjagu Machiavellit. Kui ulatuslikult ta oli mõjutanud seda mentaliteeti, mis Eestiski XVI –XVII sajandi sündmusi saatis?

Traditsiooniliselt peetakse Machiavellit hukkamõistu vääriva amoraalse reaal- ja võimupoliitika apologeediks. Suur osa Machiavelli kriitikutest on lugenud tema töid liiga pealispindselt ja võtnud tema sõnu täht-tähelt, pealegi omaenese rikutuse piirides. Tegelikult ei kirjeldanud Machiavelli poliitikamaailma sellisena, nagu see peaks olema, vaid hoopis, nagu see tema kaasajal oli, ent ideaalis poleks tohtinud olla. Paljudele on märkamatuks jäänud, et Machiavelli sihiks oli poliitika mädapaisete paljastamine, mitte aga üleskutse korruptsioonile. Oma eluajal ei saanudki Machiavelli tuntuks poliitilise mõtlejana, sest tema peatööd „Valitseja“, „Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist“ ja „Firenze ajalugu“ avaldati alles pärast autori surma 1527. aastal. Seevastu teati teda näidendi „La mandragola“ kaudu, mis oli põletavaks satiiriks Firenzes vohavale korruptiivsele moraalile.

Filosoofid Francis Bacon, Spinoza ja Rousseau nägid Machiavellis mõtlejat, kes tõstab esiplaanile kõrgete moraalsete standardite vajaduse. Nende arvates kirjutas Machiavelli irooniliselt ja paljastavalt võimu järele janunevate poliitikute küünilistest meetoditest üksnes näiliselt selliseid vahendeid soovitades. Üks Machiavelli põnevamaid interpreteerijaid, Erica Benner, rõhutab sama aspekti.2 Machiavelli kasutas meetodit, mis lõi iroonilise kontrasti heade sõnade ja taunitavate tegude vahele. Tegu oli laenuga Antiik-Kreeka filosoofiast, kus mainitud võtet kasutati õpetamaks lugejaid läbi nägema eksiteele juhtivaid poliitilisi mõttekäike. Lugeja pidi ise otsustama, kas võtab tõe pähe kirjeldatavaid kahtlasi meetodeid või näeb hoopis nende häälekas ja ülevoolavas kiitmises peidetud kriitikat ja hukkamõistu. Machiavelli muudeti makjavellistiks ühenduses Napoleoni sõdadega, mil ülekaalu tema tõlgenduses saavutasid amoraalsed realistid niihästi Saksamaal kui ka Itaalias, kes nägid temas eelkäijat oma maade rahvuslikule ühtsusele. Sellest alates kujunes valdavaks Machiavelli lugemine läbi „rahvuslikud eesmärgid õigustavad amoraalseid vahendeid“ prisma. Tegelikult on meil igaühel oma Machiavelli. Ainuüksi „Valitsejast“ on ligemale kolmkümmend tõlgendust ja neid tuleb üha juurde. Mõistmaks ja saamaks aru võimumängudest niihästi ajaloolises perspektiivis kui ka meie kaasaja poliitika vaagimisel tasub Machiavelli teoseid kindlasti käeulatuses hoida.

Olete arendanud oma monograafiates teatavas mõttes empaatilist vaadet sõjale. Kas see pole mõneti antihumanistlik käsitlusviis, mis allutab üksikisiku kannatused ühiskonna arengu laiematele eesmärkidele?

Sõdadeta maailm oleks vaieldamatult ütlemata tore paik, kuid paraku on relvad ja vägivald jäänud üheks tugevaimaks argumendiks oma õiguse tõestamisel ka tänapäeval. Meenutagem, et vaade sõjale pole kaugeltki alati olnud niivõrd negatiivne kui nüüdisajal. Sõja teoreetiline hukkamõist muutus häälekamaks alles uusajal paralleelselt sellega, kuidas Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni sõdadest alates muutusid relvastatud kokkupõrked järjest verisemaks ja vägivaldsemaks. Tihtilugu jääb tähelepanuta esmapilgul üllatav ja ehk isegi šokeeriv paradoks, et niihästi riikluse tekkimise ja arenemise ajajärgul kui hiljemgi oli sõjakäikude lahutamatuks ja sageli hoomamatuks kaasproduktiks hävingu ja kannatuste kõrval ka kultuurikontaktide vahendamine ja edendamine. Just kultuuride tihtilugu vägivaldne kokkupõrge mitte üksnes ei purusta, vaid annab ka tõuke arenguks, sünnitab midagi täiesti uut. Seevastu iseolemine, välise sekkumise puudumise tähenduses, toob kaasa isoleerituse ja paigalseisu. Küsigem, kas ilma Rootsi vallutuseta oleks meil näiteks Tartu ülikooli? Siinkohal pean tegema küll möönduse, et universitas’e eest peaksime ülekantud tähenduses olema tänulikumad hoopis poolakatele kui rootslastele, ent küsimuse asetus jääb samaks. Mõelgem samuti, et Esimene maailmasõda tõi tohutute kaotuste ja kannatuste kõrval omariikluse mitte üksnes eestlastele, vaid ka soomlastele, lätlastele, leedulastele jmt rahvastele. Kas oleksime ilma mainitud sõjata jõudnud iseseisva Eesti riigini 1918. aastal või hoopis alles 1991 ja millised oleksid olnud selle tagajärjed meie rahvusteadvusele?

Räägite minevikusõdade mõningatest tahkudest koguni idealiseerivas, sõdade väärikaid momente rõhutavas vormis – sõda kui aristokraatlik, kuninglik sport. Kas näete ka praegu maailmas relvakonflikte, millele oleks veidigi omane osundatud väärtuslaad? Kas usute, et tuleviku kon­fliktid võiksid omandada rüütellike jooni?

Kindlasti ei ole jutt sõjapidamise idealiseerimisest. Ennekõike olen soovinud näidata sõja mitmekülgset ja muutuvat palet läbi aegade. Kuigi võime ise olla heal arvamusel oma kujuteldavast kõrgest tsiviliseeritusest, siis sõja puhul on vastupidiselt aset leidnud hoopis taandareng. Relvakäsitsemise oskus ja õigus oli pikki sajandeid peamiselt professionaalsete palgasõdurite pärusmaa, kes, ülekantud tähenduses, moodustasid omalaadse kindlate reeglite ja aukoodeksiga tsunfti. Sõduriks olemine oli amet, kus teeniti ennekõike seda valitsejat, kes suutis meestele kõrgemat palka maksta. Siit tuleneb, et tänane vastane võis kergesti osutuda homseks liitlaseks, keda ei olnud tark esimese hooga maha lüüa. See omakorda tähendab, et võideldi mitte ilmtingimata viimse hingetõmbe või veretilgani, vaid hetkeni, mil üks pool oli saavutanud otsustava ülekaalu.

Alles massi- või rahvaarmeede tekkega keris vägivallaspiraal end üha suurematesse kõrgustesse, sõda muutus järjest verisemaks, olemuselt totaalseks ja minetas nii ka oma mängulise külje. Koledusi pandi toime ka varem, kuid totaalse sõja kogemus varjab meie pilkude eest varasema sõjapidamise muud tahud. Sõja mängulisusel on muuseas pikemalt peatunud juba Johan Huizinga raamatus „Mängiv inimene“. XX sajandi sõjad on kõik olnud väga brutaalsed, mida kinnitab järjest kasvav ohvrite arv, ja seda üha enam tsiviilelanikkonna seas võrrelduna mundrikandjatega. Tulevikusõda, mille kontuurjooni visandas ehmatamapaneva ettenägelikkusega juba veerandsada aastat tagasi Martin van Creveld, on omaaegsest rüütellikkusest ikka väga kaugel, ehkki suuremeelsuse ilminguid üksikjuhtudel välistada ei saa. Võttes lihtsustatult aluseks arengu mõõk-püss-suurtükk-pommituslen­nuk-mehi­tamata droon, siis kaugenetakse sõjapidamise klassikalistest väärtustest kohe kindlasti. Vastase tapmises mehitamata droonidega kaugete maade ja merede tagant pole omaaegsest rüütellikkusest midagi alles. Tuleviku sõjapidamine võib tõenäoliselt paljuski sarnaneda arvutimänguga, kus omavahel heitlevad masinad ja loodetakse, et keegi päriselt surma ei saa. Kardan, et siin peitub tegelikult suur enesepettuse oht, sest näiline turvalisus madaldab ohuläve.

Osundasite, et XVI ja XVII sajandi Venemaa ambitsioonid ja geopoliitiline vaade erinesid tänapäevastest. Samas meenutate lugejale Sigismund von Herbersteini XVI sajandi keskel kirjutatud raamatut „Märkmeid Moskva riigist“, millest soovi korral võib leida üksjagu paralleele nii XX sajandi kui tänapäeva Venemaaga. Kas pool ja enam millenniumi püsinud jooned võivad muutuda? Kas tuleb aeg, kui kultuurilised erinevused Euroopa ja Venemaa vahel on vähem vastuolulised ja vaenu põhjustavad?

Mul on alatasa tunne, et ükskõik, kuhu Eestis pilku ei pööraks, ükskõik, millise küsimuse üle ei arutletaks, jõutakse lõpuks ikka välja Venemaani. Vene/Nõukogude jälg on meis sügavam, kui seda ise tunnistada tahaksime. Peaaegu kahesaja viiekümne aasta pikkuse jagatud ajaloo ja vahetu geograafilise naabruse taustal pole see muidugi imekspandav. Tegu on ikkagi raskekaalulise geograafilise üleaedsega, keda ka silmi kinni pigistades olematuks ei muuda. Siiski võiksime Venemaad palju külmema peaga ning rahulikumalt võtta. Praegu on aga nii, et pea iga viimane kui poliitiline sõnakõlks, mis idast kostab, kajab meil tormikellana vastu. Teisalt meeldib meile end kujutada õhtumaade viimase eelpostina, omamoodi nüüdisaegse „kristluse kaitsevallina tundmatu ja metsiku ida vastu“, kui kasutada vana ajaloolist terminit, millele omal ajal ühtviisi pretendeerisid niihästi liivimaalased kui ka poolakad. Neid kahte poolust, ülitundlikkust idanaabri suhtes ja enese paigutamist Euroopasse, sobib illustreerima värske näide.

2015. aasta oktoobri esimestel päevadel leidsid Tallinnas aset Rootsi ajaloolaste päevad. Eestis viibis korraga kolmsada ajaloolast üle terve Rootsi. Meie poolteist sajandit väldanud ühise ajaloo ja Eestis jätkuvalt elujõulise vana hea Rootsi aja legendi taustal oleks oodanud mainitud ürituse kajastamist meie meediaruumis. Kas te aga kuulsite või lugesite sellest kokkusaamisest midagi? Kujutagem aga nüüd ette, et Tallinnas oleks konverentsi pidanud kolmsada Vene ajaloolast. Milline tohuvabohu oleks siis valitsenud – otseülekanded, reportaažid, intervjuud ja analüüsid. Loo moraalina võib küsida, kummal pool Samuel Huntingtoni kultuurijoont me siis õieti asume.

Venemaa (koos türklastega) oli pikki sajandeid Euroopale kauge, tundmatu ja ohtliku Teise rollis, keda vaadeldi hirmuseguse uudishimuga. Tehtud on tohutuid pingutusi vene hinge mõistmiseks ilma selle salasoppideni siiski jõudmata. Minu meelest võtab Venemaa olemuse tabavalt kokku äsja Nobeli kirjandusauhinna saanud Svetlana Aleksijevitš oma raamatus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ (eesti keeles 2014), kus leidub järgmine mõttekäik: viie aastaga võib Venemaal muutuda kõik, kuid kahesaja aastaga mitte midagi. Eestlaste senine kokkupuude venelastega on meisse jätnud hingelise trauma. Sellest hoolimata pole välistatud, et Euroopa ette kerkivate uute, suurte, senistest ohtudest palju ähvardavamate, et mitte öelda eksistentsiaalsete väljakutsete valguses muutub koostöö Moskvaga (katsume siinkohal hetkeks unustada praeguste poliitiliste liidrite nimed) mõlemapoolselt taas vältimatuks ja soovitatavaks, nagu see ajaloos varemgi juhtunud on. Meeldib see siis meile või mitte.

Kas diplomaatilistes koridorides, vestlustel, kohtumistel on euro-, Kreeka-, Ukraina- ja põgenikekriisi, Venemaa kasvava agressiivsuse, terrorismilaine jm mõjul ka tunda mingit selget meeleolude ja õhustiku muutust, nt 1990. aastatega võrreldes. Oli toona enam kevadet, mis nüüd on otsa saanud? Kas poliitikaringkondades on märgata tuska, ka lausa peataolekut või hirmu?

Elu meie ümber, nagu me isegi, muutub pidevalt, kuid aja vool pole igapäevaselt kaugeltki hoomatav. Märkame seda enamasti alles suurte sündmuste foonil. Kui Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri kokkuvarisemise järel hakati Francis Fukuyama eeskujul rääkima ajaloo lõpust, siis eufooria taandudes avanes hoopis teistsugune pilt, sest ühiskonnad, kus arvatakse, et nende ajalugu on lõppenud, astuvad esimesi samme oma hääbumise teel. Ühiskonnad elavad end lihtsalt ära. Raisatakse oma majanduslik ja ennekõike vaimline-kultuuriline kapital ning tsivilisatsioon liigub universaalse riigi staadiumist languse ajajärku.

Euroopa tõus algas tinglikult 1500. aastal ja vältas vähemasti neli sajandit. Kui 1800. aasta paiku kontrollisid eurooplased ja nende endised, kuid nüüdseks iseseisvunud kolooniad (mõtlen siinkohal eeskätt Ameerika Ühendriike) 35% maakera territooriumist, siis 1914. aastaks oli vastav näitaja juba 84%. Esimese maailmasõja järgselt hakkas aga Euroopa täht aeglaselt kustuma. Arvatakse, et 2020. aastal ulatub lääne mõjuvõim (esmajoones elulaadi ja ühiskonnakorralduse tähenduses) tõenäoliselt üksnes veel 24%-le maakera territooriumist. See tähendab, et õhtumaised väärtused, mille üle pikki sajandeid nii uhked olime, ei kõneta enam teisi maid ja rahvaid ning see omakorda viib Euroopa staatuse ja prestiiži edasisele kahanemisele. Euroopa pakub väljast tulijate põhimassile huvi peamiselt veel vaid oma alles jäänud majandusliku jõukuse tõttu, millest tõtatakse osa saama. Prantsuse politoloog Dominique Moïsi ennustab, et 2025. aastaks on Euroopa muutunud Magna Helvetiaks, võrdlemisi heal järjel olevaks suureks Šveitsiks, kes on sulgenud piirid sisserändajatele, olles ise sõjaliselt impotentne, enesekeskne ja paljuski irrelevantne omaenda mineviku imetlemise muuseum, kus domineerivad hirm ja ohutunne.3 Öeldut ei maksa kindlasti võtta sõna-sõnalt, kuid mõtlema paneb see siiski.

Aja kulg on taas muutnud nähtavaks, enamik meist adub, et midagi on toimumas, muutumas, kuid puudub selgus, kuhu käimasolevad protsessid välja viivad. See omakorda tekitab inimestes ebakindlust ja ärevust. Vastuseid oodatakse poliitikutelt, kes peavad nüüd oma valimisraha välja teenima, näidates, et julgevad, oskavad ja tahavad otsustada ning on valmis rahvaga teda vaevavatest muredest ja hirmudest avameelset kahekõnet pidama. Tegelikkuses tundub aga, et lõhe poliitiliselt korrektsete hüüdlausete ja reaalse elu vahel suures osas Euroopas aina käriseb. Vanad erakonnad süüdistavad uustulnukaid populismis ja neofašismis, ent millegipärast toetus viimastele üha kasvab. Keskendumise asemel üksnes vastaste materdamisele tuleks vanadel tegijatel hoopis iseendalt küsida, miks nende retoorika inimesi enam ei kõneta. Hoiatavalt võiks mõjuda näide mitte eriti kaugest minevikust kui meenutada, et Hitler ei pääsenud võimule riigipöörde abil, vaid sai mandaadi saksa rahvalt demokraatlike valimiste käigus. Uued schicklgruberid ja džugašvilid võivad väga vabalt juba viibida meie hulgas ning sõltub paljuski vanade poliitiliste erakondade tegemisest või tegemata jätmisest, kas nende nimed saavad üldtuntuks või ei.

Olete olnud saadikuks Rootsis, Saksamaal, Suurbritannias, Soomes. Mida Eesti nende riikide kogemuse põhjal silmas peab pidama tulisele pagulaskriisile ja -teemale mõeldes?

Kogemusest, nagu ka ajaloost, on alati võimalik õppida. Iseasi, kas me seda tahame. Õppimine võib seisneda niihästi millegi matkimises kui ka teiste tehtud eksisammude vältimises. Teinekord on viimane isegi olulisem. Rändekriis on vaieldamatult tõusnud kõige päevakajalisemaks probleemiks Euroopas. Hädasolijate, saati veel sõjapõgenike, aitamine on väga vana inimlik põhimõte. Nagu ka külalislahkus võõraste suhtes. Teoorias kõlab see kõik väga kenasti. Kuidas on lood praktikas? Sallivus Teise (võõra tähenduses) suhtes saab ulatuda üksnes punktini, kust alates algab meie enda väärtussüsteemi eitamine. Täielik kultuuriline relativism, mõtlemine, et igaüks võib piiranguteta teha, mida iganes talle pähe tuleb, on sama suureks ohuks kui sallimatus, sest viib välja küünilise neutraalsuseni ja igasuguse väärtussüsteemi kadumiseni.

Hoolimata, kui rikas, heal järjel ja (sõnades) salliv vastuvõttev ühiskond ka on, tuntakse end varem või hiljem alateadvuslikult ohustatuna, kui tulijate hulk ületab vanade olijate jaoks teatud maagilise piiri (see rajajoon on ühiskonniti erinev). Ükskõik kui siiras meie abistamissoov ka poleks, siis kujundlikult ja teadlikult utreeritult: kogu Aafrika Euroopasse ära ei mahu. Nõnda käitudes ei aita me tegelikult mitte kedagi. Selles mõttes on järelemõtlematu Willkommenskultur tulevikku silmas pidades vastutustundetu. Mõelda tuleb mitte ainult tänasele, vaid ka homsele ehk siis võõrsilt tulnute integreerimisele. Üleskutsed, et õpetame neile eesti keele selgeks ja kõik laabub iseenesest, on ülimalt naiivsed.

Vastuargumendina on esitatud võrdlus Teise maailmasõja järgse Saksamaaga, kus oli 11 miljonit ümber paigutatud, s.t kodunt või kodumaalt eemale kistud isikut. See võrdlus pole pädev, sest 1945. aastal oli mitte üksnes Saksamaa, vaid kogu Euroopa varemetes ja pealegi oli siis tegemist oma taustalt suuresti kultuuriliselt samalaadsete inimestega. Kultuuride mitmekülgsus ei piirdu vaid paari kolme eksootilise menüüga restoraniga, mida kord kuus väisame, vaid on palju mitmetahulisem. Sama palju kui on kultuure, on ka moraale ja sellelt pinnalt on mittemõistmine kerge tekkima.

Kuidas siis ikkagi hädalisi aidata? Alustada võiks näiteks sellest, et mõned väliselt väga häälekalt sisserändajate eest kostvad riigid (kitsama ringi vestlustes nenditakse paraku, et olukord on kontrolli alt väljumas ja ei teata enam, mida ette võtta) võiksid lõpetada oma suuremahulise relvaekspordi kolmandasse maailma. Siis oleks vähem sõdu ja põgenikke. Millegipärast ei ole ma aga sellekohaseid uudiseid märganud. Meie sõnades hoolimine võiks alata väikestest praktilistest sammudest. Mõtleme, millal helistasime viimati eakatele vanematele või käisime külas vanaemal ja vanaisal ning küsisime, kas neil on tuba soe, kõht täis ja arstirohud olemas. Kui oleme seda teinud, siis saame hakata tegelema ka maailma valuga, midagi käratsemata ette võttes ja mitte keskväljaku kõnetribüünilt „küll ma ikka olen hea“ stiilis sisutühje loosungeid maha hüüdes.

Millised ideaalid on teie mõtteis ja unistustes, töötades Soome suhete alal? Kas viimane veerandsada on naaberrahvaid lähendanud või on teineteise lähem nägemine erisuste tajumist kasvatanud?

Vähe on nii lähedasi rahvaid, nagu seda on eestlased ja soomlased. Mainitud lähedus on ühtviisi nii meie suurim eelis kui ka meie suurim probleem. Eeldame teineteiselt absoluutset teineteisemõistmist, ootused on üles kruvitud ja oleme üllatunud ning kohati ka pettunud, kui teine pool reageerib arvatust teisiti. Sest hoolimata sarnasusest leidub ka üksjagu erinevusi niihästi rahvuslikus iseloomus kui ka ajalookogemuses. Kohatine emotsionaalsus Eesti ja Soome suhetes johtub aga peamiselt sellest, et me lihtsalt läheme teineteisele korda ja hoolime teineteisest. Kui seda poleks, siis ühelt poolt ei arvataks midagi ja teisele oleks väljaütlemine nagu hane selga vesi.

Eestil ja Soomel on suur võimalus olla eessammujateks uue põhjala identiteedi kujundamisel (Eesti, Soome, Läti, Leedu, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi kõrval miks mitte ka Gdańsk Poolas ja Põhja-Saksamaa regioonid). Ma ei mõtle siin sugugi, nagu tahaksime ise saada Põhjamaaks selle vanas ja klassikalises tähenduses. See rong on läinud ja õieti ei näe ma ise selleks ka enam mingit mõtet. Jutt käib täiesti uue identiteedi loomisest, koostööst, mis tõstaks ja tugevdaks meie kui innovaatilise piirkonna profiili ja majanduslikku konkurentsivõimet niihästi Euroopas kui ka laiemas maailmas. Siin on tarvis uut tüüpi mõtlemist just vanade Põhjamaade poolt. Usun, et elu ise ja uued realiteedid kinnitavad kõigile võimalikele osalistele selle tee atraktiivsust. Mõte ise hakkaks mu peas idanema juba Londonis töötades, kus oli üksjagu tegemist, et brittide jutule pääseda. Mitte ainult Eesti või Baltimaad, vaid näiteks ka Rootsi eraldivõetult olid brittidele liiga kergekaalulised. Üheskoos, grupina tegutsedes, pandi meid aga Londoni võimukoridorides tähele ja hakati tõsisemalt suhtuma. Eestlased ja soomlased võiksid seega uue põhjala loomisel juba praegu initsiatiivi näidata.

1 Vt R. N. Lebow, A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press 2008.

2 Asjast huvitatuile soovitan lähemalt tutvuda tema kahe tööga: E. Benner, Machiavelli’s Ethics (2009); E. Benner, Machiavelli’s Prince: a New Reading (2013).

3 D. Moïsi. The Geopolitics of Emotion: How Cultures of Fear, Humilation and Hope are Reshaping the World. (2009), lk 140.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming