Filosoofia edeneb harva formaalsete argumentidega

Bruno Mölder

Filosoofiaprofessor Daniel Dennett: „Filosoofia ja teaduse vahel pole teravat piiri.”Alustagem elulooliste seikadega. Quine’i lugemine tõi teid Harvardi filosoofialoengule ning Gilbert Ryle’i juhendamisel saite doktorikraadi Oxfordis. Mõlemad on XX sajandi analüütilise filosoofia suurkujud. Kuidas iseloomustate nende mõju endale? Kusagil olete isegi avaldanud Dennetti retsepti: selleks tuleb ristata Ryle Quine’iga ning lisada segule tänapäeva kognitiivteadust.See on tõsi. Olen olnud alati väga teadlik sellest, kui palju on mõlemad omal moel mind mõjutanud. Quine’ilt võtsin ma lihtsalt üle tema naturalismi ning radikaaltõlke ja selle määramatuse ideed. Viimane on haarav idee, kuid inimesed saavad sellest valesti aru. Tema suhtumine filosoofiasse mõjutas mind samuti. Arvan, et kui ma ei oleks Quine’i kohanud, siis ei oleks minust filosoofi saanudki, sest tema oli teatud kombel antifilosoof. Ta suhtus skeptiliselt suurde osasse filosoofiast, ent ometi on võimalik teha filosoofiat Quine’i viisil ning ikkagi olla filosoof.Mis puutub Ryle’isse, siis mulle meeldis väga „Vaimu mõiste”. Kui hakkasin temaga koos töötama, siis üritasin teda endaga vaidlema ärgitada, kuid ta ei võtnud kunagi vedu. Mõtlesin, hea küll, sellelt mehelt ei õpi ma midagi, kuid tegelikult õppisin ma temalt palju. Ma mõistsin seda siis, kui esitasin doktoritöö ning märkasin selle esialgsele versioonile pilku heites tema kätt kõikjal. Tema mõju sellele, kuidas olin oma doktoritööd kirjutanud, oli tohutu, ilma et ma sellest arugi oleksin saanud. Üks neid asju, mis mulle Ryle’i juures eriliselt meeldib, on see, et ta ei kannatanud seda sorti filosoofilist hanekstõmbamist ja salvamist, mis oli tollal Oxfordis väga levinud, ning andis oma parima, et seda lämmatada. Ta avaldas suurt mõju minu soovile, et filosoofiat tehtaks konstruktiivselt, mitte ainult punktikogumiseks.

Milline on teie vaade filosoofiale? Kas filosoofia ja teaduse vahel on terav piir või on üleminek sujuv?
Filosoofia ja teaduse vahel pole teravat piiri. See oli niiviisi siis, kui minna tagasi Descartes’i ja Leibnizi aega, ja nii see peabki olema. XIX sajandil tegime läbi romantilise perioodi ning XX sajandiks nähti filosoofiat teadusest erinevana ning mõnes mõttes isegi teaduse vastandina. Minu meelest oli see suur viga. On rõõm näha, et liigume tagasi teadusega partnerlusse. Arvan, et partnerlus pole kummagi domineerimine, kuid on ülesandeid, mis vajavad iseloomulikult filosoofilist lahendust. Filosoofia, mis on tõepoolest täiesti puutumata teaduslikust teadmisest, on harilikult ajaraisk.
Mis on filosoofiale iseloomulik? Kas filosoofial on eriomane tuum?
Mõnele inimesele ei pruugi see meeldida, kuid mina ütlen, et filosoofid on head küsimuste püstitajad. Nad valdavad küsimusi paremini kui vastuseid. Kui ei teata, milline on õige küsimus, mida esitada, siis tegeldakse filosoofiaga. See võib juhtuda igas valdkonnas. Kui ei olda kindel, missugused on õiged küsimused, siis on sinu ees filosoofiline probleem.

Seda võib ette tulla ka teoreetilist laadi teadlasel.
Kui see juhtub, siis teevad nad teatud laadi filosoofiat. Filosoofial ei ole tegelikult piire, pealtnäha kindlad piiripunktid ei ole nii kindlad, kõike saab muuta ning mõned inimesed tunnevad end seda laadi kaootilisel ja vabal alal liigeldes ebamugavalt. Nad soovivad ilusaid reegleid, meetodeid ja piire ning seda nad filosoofiast ei leia. Seega ei peaks nad olema filosoofid. Nad peaksid leidma endale uurimisvaldkonna, kus küsimused on ette antud ning nendele vastamine on raske töö, kuid siis pole võimalust välja uurida, kas need üldse on kõige paremad küsimused. Arvan, et see just meeldibki mulle filosoofia juures: mõista paremini seda, milliseid küsimusi on vaja püstitada.

Ütlesite, et kui teadlased hakkavad küsimusi esitama, siis saavad neist filosoofid. Kui filosoofid hakkavad eksperimente tegema, kas neist saavad siis teadlased?
See võimalus neil on ja mõnega nii juhtubki. Ma ei pea ennast teadlaseks, osalt seetõttu, et kui mind mõni eksperiment väga huvitab, siis saan ma mõne oma teadlasest sõbra niikaugele, et ta selle minu eest läbi viib. Ma ise ei pea siis musta tööd tegema ning see on väga mugav. Ma lõikan sellest mõnikord kasu.

Tuleme tagasi filosoofiaküsimuse juurde. Mis kasu on filosoofiast? Kas temast on kasu humanitaariale või teadusele või on ta lihtsalt asi iseenda jaoks?
Üks minu kangelasi ja sõpru, nüüdseks lahkunud Wilfrid Sellars tabas siin märki oma kuulsa lausega, et filosoofia vastab küsimusele, kuidas asjad kõige laiemas mõttes sobivad omavahel kokku kõige laiemas mõttes. Leian, et see on täiesti õige. Ta ütleb seda, juhatades sisse oma eristuse teadusliku pildi ja ilmneva pildi vahel. Siin on filosoofia ees lai tööpõld, sest tohutu lõhe haigutab selle vahel, mida inimesed arvavad end teadvat ning mida teadlased arvavad end teadvat. Sellesse lõhesse topitakse igasugu rumalusi nagu, mitte eriti usutavaid reduktsionismi vorme ning muid halbu teooriaid.
Võtame ette Sellarsi öeldu „asjad kõige laiemas mõttes” ning mõtleme sellele, mis on asjad. On olemas asjad nagu eurod ja dollarid ja naeratused ning võimalused ja vaba tahe ning värvid ja poeemid. Kõik need on asjad, kuid nad ei sobitu hästi teaduslikku pilti. Millest on tehtud poeemid? Millest on tehtud dollarid ja eurod? Nad ei ole tehtud paberist ja tindist. Kõik need asjad on igapäevaelust niivõrd tuttavad, et me peame neid enesestmõistetavaks. Need on meie maailma olulisemate koostisosade seas ning ometi ei ühildu need kergesti teadusliku ontoloogiaga (sellega, mis on olemas teaduse järgi). Teadusliku pildi ning igapäevaelu ilmneva pildi vahelised läbirääkimised ei ole teadlase ülesanne. Nad muidugi püüavad, kuid neil ei õnnestu see eriti hästi, sest nad ei mõtle piisavalt kõvasti sellele, mis on ilmnev pilt. Niiviisi kipuvad nad esitama selliseid reduktsionistlikke rumalusi nagu „Vaba tahet ei ole olemas”, „Kõik on illusioon” või „Mitte miski ei ole vedel”.

Kuid ka filosoofid esitavad pööraseid väiteid. Näiteks Peter van Inwagen on seisukohal, et ei leidu keskmise suurusega asju, kuivõrd on olemas üksnes osakesed ning elusolendid.
Filosoofid on kartmatud, mis puutub ennekuulmatute teooriate esitamisse ja kaitsmisse, ning ma leian, et nii see peabki olema. Teoreetilistes spekulatsioonides on parem olla pigem ettevaatamatu kui ülearu ettevaatlik. Tuleb olla julge ning alguses mitte muretseda selle pärast, kas suudad seda kaitsta. Võid end lolliks teha, kuid teisest küljest võid paljastada midagi tõeliselt olulist.

Kas te leiate, et filosoofidel on kohustus võtta sõna ühiskonnas ja poliitikas päevakorral teemadel? Näiteks on praegune olukord maailmas päris kriitiline. Kas filosoofid peaksid sekkuma ning midagi ütlema?
Jah. Ma arvan, et üks filosoofia tõeliselt olulisi valdkondi on poliitikateooria ja eetika. Ka juura ja õigusfilosoofia on väga suur ja tähtis valdkond. On tarvis palju selgitada ning teisi inspireerida. Üks minu lemmikfaktidest hiljutise filosoofia kohta: kui Hispaania sai mõne aja eest üllatuslikult sotsialistidest valitsuse, kutsus nende peaminister kohale Philip Pettit’, filosoofi, kelle raamatut vabariiklusest ta väga imetles, et ta hindaks, kui hästi vastab nende valitsus Pettit’ kaitstud ideaalidele. Milline väärt idee! Minu meelest on poliitikafilosoofile suurepärane, kui riigijuht võtab tema vaateid nii tõsiselt, et kutsub ta konsultandiks ja kriitikuks. Rohkem filosoofe peaks püüdlema seda laadi rolli täita.

Olete olnud avalikult kriitiline filosoofia seesuguse praktiseerimise suhtes, nagu see on levinud professionaalide ringis. Keskendutakse detailidele suuremat pilti visandamata, lähtutakse piiratud näidete hulgast ning spetsialiseerutakse üha kasvavale sekundaarkirjandusele, nagu te viitate oma väikeses kirjatöös „Kõrgemat järku tõed mhale kohta”. Seda olukorda võimendab kasvav publitseerimissurve. Kas leidub väljapääsu nendele, kes sooviksid siiski jääda akadeemilisteks filosoofideks?
Ma kirjutasin selle kirjatüki filosoofia kraadiõppuritele, et anda neile teada lõksudest, millesse nad võivad sattuda. Olen kuulnud mitmetelt üliõpilastelt, et enne selle teksti lugemist nad mitte üksnes ei jalutanud, vaid lausa jooksid neid radu pidi just seda laadi elu elades. See tekst peatas nad ning nad mõtlesid ringi. Minu arvates on mitmeid häid viise filosoofiaga tegelemiseks, kuid tuleb olla kartmatu ning mõnevõrra on tarvis riskida. On tekkinud surve saada varajaste publikatsioonide abil eluaegne töökoht. Tänapäeval kraadiõppurid publitseerivad. Selle poolest sarnanevad nad teadlastega. Varem ei teinud nad seda kunagi. Arvatavasti on see hea. Nad varustavad end kiirelt mõne publikatsiooniga ning saavad seejärel hakata tegelema olulisemate asjadega.
Häid rolle on mitmeid. On palju filosoofe, kelle järgi pole nimetatud ühtegi ismi, keegi ei õpeta kursusi nende tööde kohta, kuid nemad on filosoofia valdkonna selgroog, sest nemad on need, kes tekste eelretsenseerivad. Nemad on need, kes hoiavad kõik teised ausad. Nende teha on kvaliteedikontroll ning see on üllas kutsumus ning seda tuleks tunnustada. Tõesti hea, õiglane ja karm kriitik, kes tunneb erialakirjandust väga hästi, näeb probleeme ning oskab nendele tähelepanu juhtida, on vähemasti sama palju väärt kui mõni, kes on sattunud lühikeseks ajaks rambivalgusesse mõne ogara seisukohaga ning seejärel vaigistatakse.

Teie enda lähenemine filosoofiale erineb mõnevõrra tavalisest. Argumentide samm-sammult lahtipakkimise asemel esitate hoopis midagi, mida nimetate intuitsioonipumpadeks. Mis need on ning miks nad mõjuvad?
Intuitsioonipumbad on tegelikult lihtsalt mõttelised eksperimendid. Kui ma selle nimetuse välja mõtlesin, tahtsin ma rõhutada, et need ei ole tegelikult formaalsed argumendid: need jutud on loodud otsustuse esilekutsumiseks ning panevad kuulaja lauale lajatama ning lausuma „Oh, see peab niimoodi olema, kas pole nii!”. See on intuitsioon. Intuitsiooniga on lugu selline, et keegi ei tea, miks tal see on. Ühel hetkel lihtsalt rabab sind tõik, et nõnda peavad asjad olema. Intuitsioonipumpade puhul kasutataks seda ära, jutustatakse väike lugu ning pakutakse siis välja järeldus. See ei ole formaalne argument, kuid järeldus võib olla väga lummav. Minu meelest ei ole filosoofia peaaegu kunagi edenenud formaalsete argumentidega. Selleks ajaks, kui jõuad formaalse argumendi lahti kirjutada, on inimesed oma seisukoha juba välja kujundanud.

Kas ütlete, et filosofeerime tegelikult oma kõhuga, et esmalt on intuitsioon ning seejärel üritame seda toetada sellele põhjendusi otsides?
Seda esineb, kuid seda leidub rohkesti ka matemaatikas ja teadustes. Ma arvan, et filosoofias mängib loogika ja formaliseerimine sama rolli nagu matemaatikal on teistes teadustes. Ta hoiab sind ausana ning sa saad kontrollida oma tööd selle abil. Kuid see ei ole abivahend avastuste tegemiseks ning kindlasti ei ole see veenmise abinõu, kuid võib olla pärastine demonstreerimise vahend.
Intuitsioonipumbad on veenmisvahendid ning oma sama pealkirjaga raamatus soovisin ma need demüstifitseerida, et inimesed teaksid, kuidas need töötavad. Soovisin need sisuliselt pöördprojekteerida, et näidata, kust pärineb intuitsioonipumpade jõud.

Kas ei muuda see filosoofiat mõneti irratsionaalseks? Ratsionaalne filosoofia seisneb põhjenduste esitamises, kuid sellisel moel üksnes pumbatakse intuitsiooni.
Kust te võtsite intuitsiooni, mida pumbata? Te olite pikalt selle peale mõelnud. Vaatame seda Sokratese kontekstis. Ta on üks filosoofi eeskujusid, alati dialoogis, hõivatud küsimuste ja vastustega, väljakutsetega. Nii algab filosoofia. Kui leidub vaieldav teema, on inimestel järelekatsumiseks ka mitmesuguseid ideid. Nad ei pruugi olla neis kindlad, kuid nad võivad mõtelda: „See tundub mõistlik idee“. Pange tähele, kuidas nad alustavad järeldusest, mõnest hüpoteesist, mida nad tahaksid tõestada. See ei tohiks irratsionaalne välja paista. Mõelgem Eukleidesele: te sõnastate teoreemi ning otsite seejärel viise, kuidas seda kaitsta. Teoreemi sõnastamine ei ole irratsionaalne. Te vaatate kolmnurki, jooni ja ringe ning mõtlete: „Vean kihla, et see joon võrdub selle joonega, see nurk võrdub selle nurgaga. Vaatame, kas ma saan seda tõestada”. Järeldusest alustamises ning tagurpidi liikumises nagu filosoofidele tüüpiline ei ole midagi valesti.

Kui inimene tegeleb filosoofiaga neli- või viiskümmend aastat, siis püüdleb ta tihti oma seisukohtade kooskõlalisusele. Kas tunnete samuti vajadust hoida oma hilisemad ja varasemad kirjutised kooskõlas? Kas olete mõnes küsimuses olulisel määral meelt muutnud?
Kindlasti olen ma muutnud oma meelt mitmes küsimuses, ent selleks, et säilitada kooskõla. Millestki tuli loobuda: mu varasem väide oli ekslik. Oletan, et ma ei ole olnud nii kohusetundlik oma varasemate tööde inspekteerimisel. Mul pole midagi selle tunnistamise vastu, et ma olen oma meelt muutnud, kui keegi seda mulle näitab. Kui küsida minult praegu, et kui ma loen seda, mis ma avaldasin 1972. aastal, siis kas ma usun sellest kõike, siis ma ei tea. Ma peaksin seda nägema. Mul ei tule hetkel pähe midagi, millest ma peaksin loobuma, ent tekstile peale vaadates võin öelda küll: „Oh jummel, selles ma küll eksisin, kas pole nii!”.

Ma pidasin silmas rohkem olukorda, et kui võtate ette uue probleemi, siis ei ole te käed täiesti vabad, sest peate arvestama varemkirjutatuga ja olete sunnitud niiviisi edasi-tagasi liikuma. Kui olete kord milleski seisukoha võtnud, siis jääb see teid saatma.
Jah ning teataval määral on see täiesti mõistlik. Quine’i viimasel eluaastal õpetasin ma Tuftsi ülikoolis kursust. Tahtsin nii hästi kui võimalik edasi anda seda kursust, mida ta õpetas mulle 1960. aastal, sel aastal, kui ilmus tema klassikaline raamat „Sõna ja objekt”. Ma leidsin selle kursuse kava oma märkmetest ning mõtlesin käia vanu radu pidi ning ise seda õpetada. Ma andsin sellest ka Quine’ile teada. Ta küsis: „Kas sa tahad, et ma kohtun tudengitega?” Mina vastasin: „Muidugi!” Nõnda sai teoks ebatavaline seminar, kuhu tuli kohale 91aastane Quine ning kus käsitlesime koos temaga „Sõna ja objekti”. Minu üliõpilased olid algul väga pettunud, et Quine toetus lihtsalt oma vanadele vaadetele ega paistnud olevat vahepeal oma seisukohti muutnud. Ma ütlesin: „Mõelge sellest niiviisi. Keda peaks tema usaldama? Kas oma 50aastast mina, kes kirjutas „Sõna ja objekti”, või oma 90aastast mina? Ta ei soovi reeta neid ideid, mida ta enam täielikult ei haara. Tal on ehk targem jääda ustavaks vaadetele, mis tegid ta kuulsaks, kui hüljata midagi, mida ta ei peaks hülgama. Las teised inimesed otsustavad, milles ta eksis. Tema peaks kindlalt kaitsma oma vaateid”. Arvan, et üldiselt peakski nii olema. Mul on olnud pikaajaline vastasseis näiteks Jerry Fodori, John Searle’i, Thomas Nageli ja David Chalmersiga. Ma ei taha, et nad muudaksid oma meelt ning ütleksid „Oh, Dan, sul oli õigus”. Ma hakkaksin muretsema nende tervise pärast. Ma tahan, et nad minuga võitleksid. See on nende tudengite ja tudengite tudengite asi välja selgitada, kellel oli õigus.

Oma karjääri jooksul olete kirjutanud mitmetel teemadel nagu intentsionaalsus, teadvus, evolutsioon, vaba tahe ja religioon. Millist osa oma tööst peate kõige olulisemaks ning mõjukamaks?  
Ehkki mu vaated on natukene muutunud, arvan, et neil on ühine tuum, milleks on naturalism koos evolutsiooniga ning, just selles järjekorras, sisu teooria ja teadvuse teooria. Intentsionaalsus on fundamentaalsem idee kui teadvus ning see on otsene vastand Searle’ile. Seega eksib üks meist täielikult.

Laias laastus olete oma töödes püüdnud leida inimese kohta looduses ning seda mõtestada. Kas teie hiljutine osalus teraste inimeste (Brights movement) liikumises ning religioonialased tööd on teie vaimufilosoofia loomulik laiendus?
Mitte päris. Ühes mõttes see on seda, sest kui otsustasin kirjutada religioonist, siis ettenägelikult sellest aspektist, mida ma enda arvates hästi tunnen. Religiooniga hakkasin tegelema sellepärast, et mulle tegi poliitilises plaanis muret üha kasvav teokraatia Ameerikas. Leian, et religiooni roll Ameerika avalikus sfääris on väga kohatu ning tahtsin anda oma panuse selle väljajuurimiseks. Ma pean seda ohtlikuks, irratsionaalseks ning solvavaks. Otsustasin, et ma ei tohi sel teemal vaikida, ehkki see oleks olnud minu esimene valik. Sellele järgnes kõik muu.

Kas ateismi positsioon Ühendriikides on tõesti nii halvas seisus, et tarvis läheb filosoofide abi?
Ta oli seda! Enam mitte. Ma arvan tegelikult, et meie – neli ratsanikku – saatsime korda palju head. Arvan, et oleme praeguseks muutnud kogu rahva meelsust.

Selgitage palun lugejale, kes ei pruugi nende vaidlustega kursis olla, kes on need neli ratsanikku.
Richard Dawkins, hiljuti lahkunud Christopher Hitchens, Sam Harris ning mina. Kõik me avaldasime raamatuid religioonist ning keegi sildistas meid uue ateismi nelja ratsanikuna. Osalt on see ebaõiglane, sest oli ka teisi, kes kirjutasid raamatu samal teemal samal ajal. Ma ei arva, et kogu au peaks meile kuuluma, kuid meil oli tõepoolest tohutu mõju ning me aitasime olukorra ringi pöörata.
Toon ühe näite nende olude kohta. Kui ma avaldasin 2006. aastal „Lummuse murdmise”, siis leidus mitmeid intelligentseid ning hoolivaid inimesi, kes mõtlesid tõsimeeli, et mul tuleb end varjata, kanda kuulikindlat vesti ning muretseda endale ihukaitsjad. Nad eksisid! Ma võtsin ettevaatusabinõud tarvitusele mõne kuu jooksul raamatu­tuuril ning siis sain aru, et olukord pole nii tõsine ja usklikud ei ole nii ohtlikud, nagu neid on kujutatud või nad ise ennast ette kujutavad. Minu meelest oleme näinud, kuidas on see ette­kujutus võimust, mis neil oli enda ning paljude teiste meelest, peaaegu kokku varisenud. Olukord on viimase seitsme aastaga dramaatiliselt muutunud.

Võtab ikka veel aega, enne kui saate ateistliku presidendi.
Inimesed on minult küsinud, millal võiksime saada ateistliku presidendi, ning mina ütlen, et meil on olnud palju ateistlikke presidente, kuid nad ei ole seda lihtsalt tunnistanud. Avalikult ateistliku presidendini läheb siiski veel natuke aega.

Milline on teie religioonialase uurimuse peamine sõnum?
Põhisõnum oli pikaajalise tegevusplaani soovitus. Religioon on väga oluline nähtus. Võtke seda tõsiselt. See tähendab, uurige seda teaduse täie intensiivsusega. Uurige seda looritamata, ilma poliitilise või religioosse loorita. Kui uurime mitmerahvuselisi korporatsioone, panku, naftatööstust ning Wall Streeti, sest need on olulised nähtused, siis peaksime uurima religiooni samasuguse hoiakuga. Ärge laske neil peituda iidse traditsiooni taha olla analüüsi eest kaitstud. Ma leian, et see on väga tähtis ning et oleme selles osas hästi edenenud.
Kui XX sajand on meile midagi õpetanud, siis seda, et inimesed panid toime suuri vigu parimate kavatsustega. Kui Lõuna-Aafrikas kehtestati apartheid, siis arvasid paljud, et see on parim lahendus. Nad ei olnud halvad inimesed. Neil olid tegelikult head kavatsused. Kuid nad eksisid ning nad oleksid pidanud olema targemad! Me ei taha samamoodi eksida. Kõikidel suurtel teemadel – keskkond, ebavõrdsus, poliitiline vabadus, naiste kohtlemine – on seos religiooniga ning kui me ei mõista religiooni, siis vaatavad XXII sajandil inimesed tagasi ja ütlevad: „Nad oleksid pidanud olema targemad”. Seega olgem targemad. Kui oleme targemad, siis saame langetada vähemalt põhjendatud poliitilisi otsuseid selles osas, kuidas ühe või teise asjaga edasi liikuda.

Milliseid seni lahendamata filosoofilisi probleeme soovite ühel päeval lahti harutada peale nende, millega seni olete tegelenud?
Ma löön jätkuvalt tõsiseid lahinguid vaba tahte küsimuses, sest ma leian, et uus laine teadlasi, kes esitab läbimõtlemata väiteid, mis tungivad filosoofia valdkonda, saab sellest lihtsalt valesti aru ning ma tahan sellele tähelepanu juhtida. See osutus raskemaks, kui ma eeldasin, sest leidub ülemäära enesekindlaid teadlasi, kes arvavad, et nad mõistavad, milles on küsimus, kuigi see nii ei ole. See on üks teema, millega olen jätkuvalt seotud.
Ma töötan nii pingsalt kui suudan sellise inimvaimu käsitluse kallal, mis väljendaks kultuurilise evolutsiooni tähtsust. Kultuuriline evolutsioon inimvaimu kujundamisel on arvatavasti kõige olulisem kivi naturalismi müüris ning see tuleb paigutada õigesti.

Kas see on seotud ka nende võimalike täiustustega, mida inimesed võivad tulevikus kasutada?
Jah. Mõistmaks, mis on inimvaim ja mis ta võiks olla, on vaja ka laiendatud vaimu bioloogia uurimist. See tähendab kultuurilise evolutsiooni, teatud laadi vaimu ökoloogia uurimist.

Kas võiksite lõpetuseks anda nõu noortele pürgivatele filosoofidele, kuhu peaksid nad uurimisteemat otsides oma pilgu pöörama?
On sobiv aeg eetikateemade käsitlemiseks. On tehtud mõned vääriti suunatud, ehkki heade kavatsustega katsed luua naturaliseeritud eetikat ning vaadata eetikat eksperimentaalfilosoofilisest vaatepunktist. Ehkki ma arvan, et see pole olnud eriti edukas, on see mitmel moel õiges vaimus. Siiski on veel lahendada palju olulisi küsimusi eetikas ning metaeetikas eetika loomuse kohta.

Kas on midagi teha ka vaimu teemal?
Kõige taltsutamatum elukas on muidugi teadvuse loomus.

Kas tahate öelda, et seda polegi veel ära seletatud?
Veel mitte. Tegelikult on, kuid inimesed ei tea veel seda. Ma arvan, et sain teadvuse hea seletuse kondikava paika 1991. aastal raamatus „Äraseletatud teadvus”. See on hästi vastu pidanud kakskümmend aastat või kauemgi. Ma jätsin teadlikult mõned otsad seal lahti ning alles nüüd hakkame nägema, kuidas neid lünki täita. Mul on tulnud teooriat mõnevõrra parandada, kuid mitte palju, ning ma leian, et see on endiselt tegija. See on suurepärane valdkond ning läheb üha paremaks, sest nüüd ollakse palju paremini teadusega kursis kui varem.

Daniel C. Dennett on sündinud 1942. aastal Bostonis. Ta on mõjukas USA filosoof ja Gottlieb Duttweileri instituudi 2013. aasta üleilmsete juhtivmõtlejate pingereas viiendal kohal. Tuntud esmajoones oma tööde poolest evolutsiooni, intentsionaalsuse, teadvuse ja religiooni alal, on ta professor ja kognitiivsete uuringute keskuse kaasdirektor Tuftsi ülikoolis Massachusettsis. Valik raamatuid: „Sisu ja teadvus” („Content and Consciousness”, 1969), „Intentsionaalne hoiak” („The Intentional Stance”, 1987), „Äraseletatud teadvus” („Consciousness Explained”, 1991), „Darwini ohtlik idee”, (eesti keeles 2011; „Darwin’s Dangerous Idea”, 1995), „Vabadus areneb” („Freedom Evolves”, 2003), „Lummuse murdmine: religioon kui loodusnähtus” („Breaking the Spell: Religion as a Natural Phenomenon”, 2006), „Intuitsioonipumbad ja teised mõtlemisvahendid” („Intuition Pumps and Other Tools for Thinking”, 2013).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht