Euroopa on pool maailma

Kaarel Tarand

UNESCO maailmapärandi komitee kinnitas Brasiilias toimunud istungil maailmale kingituseks oma pärandinimekirja 21 uut paika, millega maailmapärandi nimekirja loodus- ja kultuurimälestiste koguhulk tõusis 911ni. Et mõni objekt on samaaegselt mitme riigi nime taga (nii näiteks jagab Eesti Struve geodeetilise kaare kaitsmise au veel 9 riigiga Norrast Ukrainani), siis tuleb riigiti vaadates üldarvuks koguni 941.    

Teatavasti kuulub Eestist nimekirja veel ka Tallinna vanalinn, ootelehel veedavad aega (juba aastaid) Balti klint, Kuressaare loss, Soomaa ning puisniidud Laelatust Hallisteni.  Nimekirja kuulumisest on eriti Tallinna puhul saanud malakas, millega südamega kõrvalseisjad üritavad mõjutada poliitilis-ärilist ehitusja planeerimistegevust vanalinnas. Vahel edukalt, vahel edutult.       

Kohalikult mättalt pisut kaugemale hüpates ja kas või ainult statistiliselt tervet nimekirja vaadeldes torkab kohe silma maailmapärandi Euroopa-kesksus. Peaaegu pool nimekirja kantust (431 nimetust) asub Euroopas, Venemaa Aasia osa kaasa arvatud, ja eeskätt muidugi Euroopa mõjuvõimsates suurriikides: Itaalias (45), Hispaanias (42), Prantsusmaal (35), Saksamaal (34) ja Ühendkuningriigis  (28) on maailmapärandit 184 ühikut ehk rohkem kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas kokku (107+57).     

Põhjust pole raske mõista. Muinsuste ja keskkonna kaitse on Euroopa valgustusest sündinud mõiste ja loomulikult on eurooplastel  ka üleilmsete organisatsioonide raames kergem ajada oma asja kui sedasama teistele peale suruda. Statistika peegeldab nimekirja vaieldamatut poliitilisust, millel ei pruugi looduslike või kultuuriliste mälestiste tegeliku väärtusega olla kuigi tugevat seost. Kui tahes paaria või siis mikroskoopiline mõni riik ka muidu ei oleks, oma ühe objekti peab ta nimekirja ikka saama. Ja kui pisikestel on üks-kaks nimetust, siis ühel Euroopa keskmikul (rahvaarvult) nagu Holland või Rootsi peab nimetusi olema vähemasti kümmekond. Ja pole tähtsust, et inimkonna hälliks arvatavas Aafrikas pole ühtki riiki, kus oleks kümne nimetuseni jõutud. Näiteks Egiptusel, mille kogu turismiäri on rajatud muistsetele vaatamisväärsustele, on kirjas ainult seitse nimetust.       

Küllap on nagu Tallinnaski igal pool Euroopas loodetud UNE SCO nimekirjast kas või vähekenegi abi ehitava kapitali üleliigse surve vastu. Samuti mahitatakse ju omavalitsusi ning piirkondi oma konkurentsivõimet tõstma just mingi objekti „väärtustamisega“ kas või nimekirja  pääsu abil. Teiselt poolt, mida arenenum ja jõukam riik, seda väiksem peaks seal olema oht, et inimkonna või looduse looming mingi barbaarsuse tõttu ootamatult hävineb. Euroopas, võiks oletada, püsivad asjad ilma nimekirjatagi enam-vähem rikkumata, sama aga ei saa öelda Aafrika või Aasia väärtuste kohta, mistõttu peaks põhilisi jõupingutusi tegema just nimekirja pikendamiseks neil kontinentidel. Ja seda hoolimata kohaliku võimu võimalikust  vastuseisust.     

Lõppenud istungil võeti nimekirja ulatuslikke territooriume. Siberis laiuva Putorana platoo nimekirja pääsenud territoorium on 1,89 miljonit hektarit ehk 42% Eesti territooriumist. Kiribati Fööniksisaarte merekaitseala territoorium võrdub aga kuue Eesti pindalaga. Võib-olla polegi meil enam suurt mõtet pürgida maailmapärandi nimekirja oma kauni kodumaa ja tema kultuuri üksikute jupikestega. Pretsedent terve riigi kuulumisest nimekirja on Vatikani ja Püha Tooli näol olemas. Ja kas siis keegi saaks öelda, et Eesti ja tema iseseisvus on midagi vähem unikaalset Euroopas ja maailmas kui Vatikan?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming