Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid

Hasso Krull, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski ja Peeter Laurits küsivad, mis me oma metsa mahamüümise eest saime?

Peeter Laurits. Kantud kinnistusraamatusse 11. VIII 1999.

Peeter Laurits. Kantud kinnistusraamatusse 11. VIII 1999.

Hasso Krull: Eesti on imeline maa. Siin võib sõita kümneid kilomeetreid, teeveert palistamas ikka metsad, metsad, metsad, üks uhkem ja ilusam kui teine. Seejärel võib aga keerata mõnele üksikule metsateele, ja ennäe imet, mingit metsa polegi enam! Metsa taga ei olnud mets. Selle asemel on ainult oksarisu ja kännutüükad, nii kaugele kui silm ulatub. Kui Venemaal võis XVIII sajandi lõpus rääkida Potjomkini küladest, siis Eestis võib nüüd samamoodi kõnelda Potjomkini metsadest. Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid, illusoorne taustapilt.

Tõnu Õnnepalu: Võib-olla kõige suuremate maanteede ääres on need kulissid veel tõesti püsti, aga siin Hiiumaal neid küll ammu enam pole. Kui pole kuu aega mõnda teed mööda sõitnud, ei tunne kohti enam ära. Lage taga. Vaatepilt muutub lausa nädalatega. See, et raiemahud tõesti kasvavad, on silmaga näha. Ja kasvavad kiirenevas tempos. Metsalangetustehnikasse on ilmselt aastate jooksul kõvasti investeeritud ja eks need investeeringud tule tagasi teenida. Ma haistan siin lausa võidujooksu veel kasvavale metsale, kes ees, see mees! Praegu on veel saada ilusaid männikuid ja kuusikuid kergesti ligipääsetavates kohtades. Juba mõne aasta pärast, kui nii edasi läheb, midagi nii kena enam võtta pole.

Mets üldse muidugi Eestist otsa ei saa, aga ilusat vana metsa näeb küll varsti veel ainult kaitsealadel. Ja ma ennustan, et siis kasvab surve ka neile (kõik kaitsealad niikuinii ei välista metsaraiet): mängus on ju töökohad, eksport, meie kõigi soov hästi elada, riigieelarve … See viimane asi on mulle natuke segane. RMK maksis läinud aastal riigile omanikutulu 14,6 miljonit. Koos maksude ja muuga kahekümne miljoni ringis. Raius 3,6 miljonit tihumeetrit. Selle järgi teenib riik oma metsa raiumisest otsest tulu nii umbes viis eurot tihumeetri pealt. Pole just palju.

Muidugi, RMK tegeleb saja asjaga, rajab matkaradasid jne. Ikkagi on see asi pisut hämar ja paistab, et raiemahtude kiire paisutamise taga on pigem suured erametsaomanikud (pigem vist rahvusvahelised firmad), kes tahavad ruttu teenida. Mets on muidugi meie peamine konverteeritav loodusvara, aga kas siis on nüüd nii kiire selle rahaks tegemisega? Midagi on siin valesti. Näib, et Eesti maastike põhjalik muutmine tahetakse ära teha enne, kui inimesed taibatagi jõuavad. Ja siis on juba hilja. Eks üks asi ole ka see, et eestlane pole enam mingi metsa- ega maarahvas, see metsamure jääb vist paljudele kaugeks.

Jaan Kaplinski: Eestlased on nüüdsel ajal asised inimesed. Ennevanasti ei olnud. Mets oli neile midagi erilist, mida austati, kardeti, imetleti. Metsast lauldi: „Oh mu oma metsakene …” Mäletan rahvaluule arhiivist loetud lugu mehest, kes läks metsast endale vist loogapuud tooma, käis pool päeva, aga tuli tühjalt tagasi: puud olid nii ilusad, et kahju hakkas midagi raiuda. Sentimentaalsus, emotsionaalsus. Aga lubage, kas see, kui müüme oma metsa ja ostame uhke auto, pole emotsionaalsus? Vahe on vaid selles, mis meeldib, erutab, paneb südame kõvemini tuksuma. Minul mets, kellelgi mersu, kellelgi pokemonid, kellelgi arvutimängud.

Miks minu armastus metsa vastu on halvem kui armastus auto või iPhone’i vastu? Avalik arvamus leiab, et on halvem ja leiab ka põhjendusi, millest Tõnu juba kirjutas: investeeringud, töökohad jms. Masinavärk on käima pandud ja kas seda enam õnnestub peatada? Ma olen tegelikult seda meelt, et inimesel pole õigust end maailma keskpunkti seada, igal olevusel, igal kooslusel on õigus olemas olla. Aga see, jällegi emotsionaalne, suhtumine ei lähe praegu avalikkusele pääle. Peame seletama asju inimese huvide seisukohast. Mis on täiesti võimalik. Pole raske näidata, et mets, meie põliskooslus, on oma liigirikkuses inimesele ülioluline, teda peaks ka inimese huvides kaitsma hoopis paremini kui praegu.

Suur liikide väljasuremine on käimas, tasub mõelda sellele, millal tuleb inimese järg. Eesti on, s.t veel hiljuti oli metsane maa, meie metsad olid liigirikkad. Selliste metsade taastumine võtab tubli sajandi. Häviv lendorav, kadunud siniraad, ohustatud mõtused on märgid, hoiatavad märgid meile. Mida varem sellest aru saame, seda parem. Kui ometi saaksime aru, kui rikkad me oleme, kui palju meil on veel alles seda, mis enamikus Euroopa maades on kadunud. Aga masinavärk on käima pandud. Kodustes metsades ei oska enam liikuda, kadunud on puud, teed-rajad. Hää vähemalt, et üleminekuajal jäi osa raismikke looduse hallata, sinna ei istutatud ridades kuusetaimi. Mõnes kohas hakkab päris mets tagasi tulema. Mets, mitte puupõld. Väike lohutus.

Peeter Laurits: Aastaid tagasi tahtis Võru linn ka miskiks pealinnaks saada ja korraldas enda metsapealinnaks nimetamise. Väga pidulik tituleerimine oli – aktused, kontserdid ja suupisted. Kõik nägi välja naljakam ja õõvastavam kui „Twin Peaksi“ võtteplatsil. Viktoriini peaauhinnaks oli Husqvarna saag. Muist inimesi ei oskagi maailmaga teistsugust suhet võtta kui nuga sisse lüües ja suhu toppides. „Mis hammaste taga, see oma, muu ei puutu minusse.” Koolis püütakse sellistele alaarenenud tegelastele veel mingeid teisi hoiakuid ja väärtusi õpetada, aga päris elus oleme nad millegipärast kirjutuslaudade taha valitsejaks lubanud. Nõnda on nende väärastunud eluhoiak tasapisi kinnistumas üldiseks enesestmõistetavuseks. „Mets on lõikamiseks“, „kui metsa ei lõika, siis ta metsistub“, „kõige mõõt on raha“. Ma ei usu ilma peal, et selline poolearulisus on eesti inimesele üldiselt omane. Pigem on laiskuse süü, et lubame sõgedatel põhjendustel oma algatusvõimet halvata ja jätkuda niivõrd ohtlikul ja saatuslikul ökotsiidil.

Hasso Krull: Mulle tundub, et asi pole siiski ainult laiskuses. Eesti metsanduse ohud on ammu teada ja arukamad inimesed on püüdnud neid laiemalt teadvustada, et selle vastu saaks midagi ette võtta. Paraku seisab meie peavoolumeedia sellele vastu nagu müür. Suurtes päevalehtedes ei taheta metsandusega seotud korruptsioonist midagi teada ja televisioon pole üldse huvitatud, justkui see polekski laiema avalikkuse asi, vaid mõnede looduskaitsjate veider kiiks. Kui keegi tahab väita, et sellise ühtse tõrje taga ei ole metsatöösturite surve, lubage kibedalt muiata. On ju selge, kelle huvides see on, et paljastusi ei ilmuks.

Õigupoolest ei puuduta see ainult metsanduse probleeme. Tegu on tänapäeval üldise võimutarvitusega, mida Ulrich Beck on nimetanud nähtamatuse poliitikaks (politics of invisibility). Moderniseerimine tähendab kahesuunalist protsessi: üks on progressi suund, hüvangu tootmine ja jaotamine, teine aga vastassuund, hävingu tootmine ja jaotamine. Esimest suunda tõstetakse esile, teist aga püütakse kõigest väest varjata, kuigi nad on sama protsessi kaks otsa.1 Häda on aga selles, et mida innukamalt hävingut varjatakse, seda võimsamaks ta muutub. Seepärast kujundavadki tänapäeva maailma kõige tugevamini just moderniseerumise kõrvalmõjud – kliimamuutused, saastumine, veepuudus, pagulaste lained jne. Nähtamatuse poliitika kõige värvikam näide on Tšornobõli katastroof, mille tagajärgi looduskeskkonnale ja inimasustusele kunagi peeti ulatuslikeks ja pikaajalisteks. Praegu on Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) seisukohal, et katastroofi tagajärjed olevat tühised, ainus tõsisem kahjustus on laste kilpnäärmevähk!2 Seesama agentuur annab ka abi uute tuumajaamade rajamisel.

Eestis toimib nähtamatuse poliitika väga tõhusalt. See on tõsi küll, et enamik tänapäeva eestlasi pole puudekallistajad, vaid autokallistajad. Aga sama tõsi on see, et keskmine Eesti inimene ei kujuta ettegi, mis võiks olla praeguste keskkonnamuutuste hilisemad tagajärjed. Metsade rüüstamist päris ära varjata ei saa, rahval on ju silmad peas. Aga näiteks põhjavee varude hävitamise saab muuta peaaegu nähtamatuks.

Tõnu Õnnepalu: Suured vanad metsamassiivid on juba lapp-lapilt maha lõigatud, ega seal palju enam päästa pole. Seda võib igaüks vaadata kas või mõnelt kättesaadavalt kaardirakenduselt, kus kuvatakse aerofotosid. Näiteks kui võtta ette Alutaguse. Aga midagi ikka ju veel päästa annab, kui nüüd sellele juba käima pandud masinale aina kütet juurde ei lisataks. Mina ei oskaks küll väga muule rõhuda kui alalhoidlikkusele, mis olevat ju meil üks rahvuslik voorus (ma ei tea, kas on). Tuleb aru saada, et praeguse küpse metsa, mida nii suurel hulgal lõigata annab, on meile pärandanud eelmised põlved.

Kaks asja jooksevad siin kokku. Esiteks saeti nõukogude ajal Eesti metsi suhteliselt vähe (kuigi mõnes metsamajandis siiski ka päris intensiivselt), suure riigi jaoks polnud sellel nii suurt tähtsust, nagu on nüüd meie väikese riigi jaoks. Ja metsaülematel oli ka veel vana komme metsa hoida. Teine asi on see, et viimase kuue-seitsmekümne aastaga on väga palju metsamaad juurde tulnud kunagiste taluheinamaade ja -karjamaade, tervete külade arvelt, mille põldudele mets peale istutati. Kõik see uus mets on just nüüdseks jõudnud suureks kasvada.

Ja nüüd on küsimus, kas see suur süllekukkunud pärandus ühekorraga peeneks teha, tagajärgedest hoolimata, või hoida muist ka mustemateks päevadeks. Metsa oli ikka kombeks hoida. Talumees hoidis, mõisnik hoidis, metsaülem hoidis. Eks vist ole häda ka selles, et iga metsaomanikki ei armasta oma metsa, tihti pole seda ju ihusilmaga näinudki või on üldse üks impersonaalne kontsern, mille puhul armastamisest on imelik rääkida. Räägime siis kapitalist. Riigilaen on meil olnud peaaegu tabu, riigil nagu võlgu poleks. Aga korraga suureks kasvanud metsa ühe suure hooga maha saagimine on samamoodi laenamine tuleviku arvelt ja kes teab kui kõrge protsendiga. Muidugi, saja aasta pärast mühavad võib-olla jälle laaned, aga meie seda ei näe. Me räägime siin ikka sellest, mis on kümne, mõnekümne aasta pärast. Tahaks ju siis ka veel elada niisugusel maal, mida me oma kodumaana tunneme, mitte ühes laastatud, äratundmatus paigas, keset segipööratud raiesmaid ja läbitungimatuid võserikke.

Jaan Kaplinski: See nähtamatuse mõte on ilus. Pole päris õige, et meie ideaal on, et surres oleks meil hästi palju asju. Saamisel, omandamisel on ju teine pool – äraviskamine, ilmajäämine. Meie ideaali teine pool on: elada nii, et eluajal, enne surma kulutada läbi, ära visata, välja vahetada võimalikult palju asju. See on ka innovatsiooni varjupool, mida me kõik oma nahal tunda saame – kogu aeg tuleb uuendada riistvara, tarkvara, aparaate, riideid, mööblit jms. Ja selline kiirtarbimine on loodusele muidugi eriti kulukas. Kiirmood, H&M jt. on suuresti süüdi selles, et Araali meri hävis. Trükitud paberi, suuresti reklaami uputus on parasjagu süüdi ka metsade kadumises.

Meie elulaad on süüdi selles, et kaovad liigid, planeet soojeneb, metsad asendatakse puupõldudega, loomi peetakse-nuumatakse puurides. Jah, meie elu mõte pole, et rohkem, vaid et kiiremini. Mis on ohtlik, oleks vaja pidureid, aga pidurid praegu on viletsad, ei tööta. Aga rääkida tasub ikka, osutada ohtudele, kutsuda mõistusele, mis tähendab ka vastuseisu metsade laastamise tempo tõstmisele. On kaks viisi, kuidas sellest rääkida. Üks on esteetiline, isegi religioosne. See on puudekallistajate ja metsausklike viis. Mets on ülev, püha, aitab meie hinge-vaimu tervena hoida. Nii ta ju ongi. Paraku selline rääkimine tänapäeval eriti ei mõju. Kehitatakse õlgu: narrid, sentimentaalid, kes ei mõista meie aega, meie vajadusi. Mehelik, murdjalik emotsionaalsus on IN, hoidev-kaitsev emotsionaalsus on OUT.

Nii tuleks pöörduda teistsuguse narratiivi poole, rääkida (populaar)teaduse keeles, rääkida ökoloogiast, sellest, et metsal, eriti küpsel metsal on olulisi funktsioone, et meil on sellist metsa tegelikult väga vaja. Et inimesed on juba liialt palju hävitanud, et siis taibata, et oleks pidanud alles jätma. Teadus muidugi küsib sageli rohkem, kui vastab. Üks küsimus on näiteks see, kas vanade metsade kadumine, asendamine raismikega ja puupõldudega ei ole üks põhjus, miks ka Eestis on haigestumine puukborrelioosi juba massiliseks saanud.

Teadus juhib ka tähelepanu sellele, et needsamad puupõllud, monokultuurid on soodne kasvupind igasugu kahjuritele, nii tuleb monometsi töödelda mürkidega. Mürkide mõjust aga on isegi väga mehelik-murdjalik nüüdiseestlane midagi lugenud ja tunneb neile mõeldes kerget ebamugavust. Kui suudame teda rohkem panna mõtlema mürkide mõjust, saame ehk teda veidi mõjutada vajutama gaasipedaali asemel piduripedaalile, kui uue ja senisest aplama metsaseaduse arutamiseks ja hääletamiseks läheb. Ning tasuks kutsuda erametsade omanikke jätma lapike metsa, padrikut, vanu õõnsaid puid alles, metsa elajatele ja – tulevastele inimpõlvedele.

Peeter Laurits: Isegi teaduse ja ökoloogia keel paistab kõlavat kurtidele. Bilansilised näitajad ja Exceli tabel on vist ainsad mõõdikud mis tänapäeva poliitökonoomias arvesse lähevad. Nendega on aga häda, et lõpptulemus sõltub sellest, millised näitajad valitakse algandmeteks. Ametkondliku killustumise tõttu loendavadki metsaametnikud ühtesid parameetreid ja meditsiiniametnikud hoopis teisi ja nii ei saagi kujuneda adekvaatset tervikpilti. Tegelikult on täiesti võimalik arvutada, mis läheb meile kõigile maksma näiteks hoogsalt leviv puukborrelioos. Tegemist on väga tõsise invaliidistava haigusega, mida ravida sisuliselt ei osata ning mis käivitab terve ahela töövõimet halvavaid tervisekahjustusi fibriomüalgiast jäädava südamekahjustuseni.

Omaette hale lugu on meie puidutööstus, mis endiselt paistab silma suurte tooraine (saematerjal, ümarpuit ja küttegraanulid) ekspordimahtudega. Kui vaadata küttepuiduportaalide pakkumisi, on raske taibata, mis põhjusel meil väärispuitu (saar, tamm) ahju aetakse, sealjuures pole tegemist tootmisjääkidega. Väga kahtlane ettevõtmine on puidul põhinev elektritootmine, eriti olukorras, kus kõikvõimalike võrgukadude tõttu jõuab lõpptarbijani absurdselt väike osa toodetud energiast ning soojusjaamade jahutusveega köetakse jõgesid. Kõik need asjad on hõlpsasti tabelisse kantavad ning välja arvutatavad. Majanduslikus mõttes kurvastav peaks olema ka see, et kiire tsükliga puupõllult pole koristada muud kui palke, olemata jääb suur hulk palju säästlikumaid metsakasutuse valdkondi.

Aga ma ei tea, mismoodi bilanssi kanda tõsiasja, et meie, inimesed, ei ela siin üksi, meil ei ole õigust laamendada ja et biosfäär ei saa koosneda üksnes meist ning rottidest, kärbestest ja kajakatest, kes suudavad meile meelepärase elukeskkonnaga kohaneda.

Hasso Krull: Kui hakata majanduslikult arvutama, on kohe väga lihtne musta valgeks rääkida. Relvaäri ja inimkaubandus on ju ka väga tulusad, suure käibega tegevusalad. Miks me neid siis heaks ei kiida? Pärast sõda saabub mõne aja pärast ikka hüppeline majanduskasv. Miks me siis ei igatse sõda? Lühidalt, kui tegu on pikaajaliste kahjustuste ja pöördumatute muutustega, siis ei tähenda lühiajaline käive ja tulu õieti mitte midagi. Kogu see majanduslik kasu on nagu briljant pidalitõbise kõrvarõngas.

Praeguse metsanduskriisi halb külg on veel see, et peavoolumeedia ei ole üldse usaldusväärne. Seal võidakse suhtuda elukeskkonna hoidmisse ootamatult tõrjuvalt. Näen siin ohtlikku pingekollet, mis pikkamööda võib viia ühiskondliku sideme lagunemiseni. Väärtused, mille nimel veerand sajandi eest iseseisvust taotleti, ei kehti enam. Räägitakse sõnavabadusest, aga see ei tähenda teadmise, nägemise ja mõtlemise vabadust. Sõnavabadus on ainult vabadus rääkida sellest, millest niikuinii räägitakse, ja vaikida maha see, millest kõnelda ei taheta.

Meil oli miski, mis oli Euroopas haruldane – Eesti mets. Keegi müüs selle maha, lagastas maastiku ja hävitas elukoosluse. Mis me selle eest saime?

1 Ulrich Beck, Metamorphosis of the World. Cambridge: Polity, 2016, lk 68.

2 Olga Kuchinskaya, The Politics of Invisibility. Public Knowledge about Radiation Health Effects after Chernobyl. Massachusetts Institute of Technology, 2014, lk 1–4.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming