Eesti kui uus põhjamaa

Saksamaa agressiivsel majanduspoliitikal on olnud hävitavad tagajärjed kogu Euroopale.

Janar Mihkelsaar

Niinimetatud halva natsionalismi (pildil saksa paremäärmuslaste poolehoidja) juured asuvad hea natsionalism pinnases, mis ei ole suutnud täita Euroopa Liidule pandud (l)ootusi ja mis jutlustab oma humaansete väärtuste varjus sotsiaaldarvinismi, lakkamatut konkurentsi riikide ja üksikisikute vahel.

Niinimetatud halva natsionalismi (pildil saksa paremäärmuslaste poolehoidja) juured asuvad hea natsionalism pinnases, mis ei ole suutnud täita Euroopa Liidule pandud (l)ootusi ja mis jutlustab oma humaansete väärtuste varjus sotsiaaldarvinismi, lakkamatut konkurentsi riikide ja üksikisikute vahel.

Arnd Wiegmann / Reuters / Scanpix

Visioon uuest põhjamaast, mis kerkis esile viimastel parlamendi valimistel Reformierakonna loosungina, ei ole üks eesmärk teiste hulgas, järjekordne filisterlik katse leida uus siht olemasolule. Selles visioonis avaldub neoliberalismi katse oma võimu kinnistada ja õigustada. Esmapilgul jääb mulje, et välja pakutud mõtte peamine siht on lisada Eesti vanade Põhjamaade nimistusse, Rootsi, Norra, Islandi ja Taani kõrvale. See näib olevat õnnestunud Soomel ja miks ei võiks Eestistki saada lihtsalt üks Põhjamaade hulgas. See interpretatsioon ei ole ent kuigi tõenäoline, kuivõrd Eesti senine poliitika on vastuolus vanade Põhjamaade põhiväärtustega.

Süvenemisel tundub, et tegelikult soovitakse seda, mida on seni mõistetud Põhjamaade all, hoopis teisiti defineerida, sest Põhjamaid nähakse manduva sotsialismi kantsina. Traditsiooniline põhjamaa paistab ilusa minevikuna, millest tuleb paratamatult lahti ütelda ja asendada see uue, konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema ühiskonnaga. Eestit üritatakse näidata Põhjamaade tulevikuna. Meile tahetakse mõista anda, et isegi vanad Põhjamaad peavad valima lõpuks Eesti tee. Poliitikud hindavad Põhjamaade heaolu ja majanduslikku edu, kuid majanduskasv tahetakse saavutada hoopis teistsuguse, et mitte öelda vastupidise poliitikaga.

Majandusliku arengu nimel võib kõik teisejärgulise, mis näib ebaoluline nendele, kes tahavad kiiresti rikkaks saada, kõrvale heita. Uue põhjamaa ideoloogid viskavad üle parda kõik sotsiaalsed õigused, mida seostatakse võrdsuse, sotsiaalse kaitse, tööliste õigustega jne. Sellest tulenevalt pole ime, kui majanduskasvu vilju ei saa maitsta kõik. See uus põhjamaa, mida eestlastele turustada üritatakse, on tegelikult vana põhjamaa hale vare. Põhjamaade idee üritatakse liita neoliberaalse maailmapildiga.

Edu tagakülg

Uus põhjamaa on justkui nägus pakend, mille abil üritatakse meile maha müüa hoopis midagi muud. Kui see pakend avada, vaatab terasele vaatlejale vastu hoopis Saksamaa. Eesti poliitikud ihkavad alateadlikult – või hoopis salamahti –, et Eestist saaks uus Saksamaa. Esmapilgul ei paista selles soovis midagi laiduväärset. On ju Saksamaa üks edukamaid ja jõukamaid riike Euroopas. Seetõttu ei ole ime, et Eesti majanduspoliitikas on püütud hoolikalt Saksamaad jäljendada.

Saksamaa majandusime ei rajane aga mitte niivõrd tarkadel ja kaalutletud investeeringutel, efektiivsusel ning tarbimisel, vaid hoopis võimel eksportida oma kaupu ja teenuseid, kusjuures võimalikult väikese hinnaga. Lühidalt öeldes: rikkuse allikas on eksport. Euroopa Liidus, kus puudub riikidevaheline tollimaks, saab kaupu vabalt eksportida. Saksamaa ekspordile on tublisti kaasa aidanud ka ühisvaluuta euro. Alates euro kasutuselevõtust aastal 2001 on Saksamaa aastane väliskaubanduse ülejääk kasvanud järk-järgult umbes 50 miljardilt eurolt umbes 200 miljardi euroni aastal 2013. Uus rekord löödi möödunud aasta suvel. Ekspordile orienteeritud majanduspoliitika tulemused näivad olevat imetlusväärsed. Selleks, et olla ja jääda edukaks, peab Saksamaa eksportima suurema osa oma sisemajanduse kogutoodangust.

Eesti poliitikute jutu järgi, ongi ainsaks õigustatud majanduskasvu allikaks eksport. Kogu riigi majanduspoliitika peab ideaalis joonduma selle põhitõe järgi. Päevast päeva korrutatakse konkurentsivõime, innovatsiooni, võlgade pärispatu jne mantrat. Mis peamine: majapidamiste tarbimine on tarvis kõrgelt maksustada. Äkki tulekski püüelda uueks Saksamaaks saamise poole? Kes võiks seda mitte tahta? Saksamaa teiste statistiliste näitajate alusel, avaneb siiski hoopis teine pilt.

Paradoksaalsel kombel on Saksamaa majanduspoliitika viinud keskklassi kahanemiseni, ebavõrdsuse süvenemiseni, väga väikese sündimuseni jne. Seejuures tuleb mainida, et ettevõtete eksporditulu, ei ole jõudnud kõikide sakslasteni. Vastupidi, ekspordi ülejääk on peaasjalikult saavutanud Saksamaa tööliste palkade ja õiguste kärpimisega. Saksamaa edulugu ei rajane solidaarsusel. Veelgi enam, Saksamaa agressiivsel majanduspoliitikal on olnud hävitavad tagajärjed kogu Euroopale. Selle üks märgatavamaid avaldumisvorme on eurokriis, milles on süüdistatud peaasjalikult vastutustundetut Lõuna-Euroopat. Seejuures on jäetud mainimata, et võlakriisi üks peamisi põhjusi on tasakaalust väljas Euroopa riikide vaheline kaubavahetus. Saksamaa väliskaubanduse ülejäägi hind on paljude teiste Euroopa riikide puudujäägid. Saksamaa on järginud järjekindlalt oma huve ega ole olnud solidaarne teiste Euroopa Liidu riikidega.

Sümboolne rahulolu

Eesti on vaieldamatult osa lääne tsivilisatsioonist. Meile korrutatakse lakkamatult ühte ja sedasama: Eesti on NATO, Euroopa Liidu ja euroala liige. Eesti, nagu president armastab ütelda, on tihedalt lõimunud lääne poliitiliste ja sõjaliste institutsioonidega. Võrreldes teiste endiste Nõukogude Liitu kuulunud riikidega on Eesti olnud iseseisvuse taastamise järel suhteliselt edukas. Jääb siiski mulje, et säärase enesekiitusega tahetakse rõhutada midagi enamat. Endale kinnitatakse, et Eesti ei ole üksnes väikeriik, vaid hoopis midagi palju enamat – nimelt, et Eesti kuulub Euroopa eesrindlikku tuumikusse. Sellesse konteksti tuleb asetada ka idee Eestist kui uuest põhjamaast. Uue põhjamaa loosung täidab eelkõige sümboolset funktsiooni. See pakub võtme, tõlgendamaks Eesti eluolu. Ettekujutus, et kuulutakse Euroopa eesrindlike riikide hulka, pakub esmajoones sümboolset rahulolu – ja seda mitte ainult eliidile. Kuuluda tuumik-Euroopasse ja veel endise Nõukogude Liidu vabariigina – milline edu! See nauding on ja ka jääb aga eeskätt sümboolseks naudinguks.

Võib arvata, et pikas perspektiivis on sel kurvad tagajärjed. Sellele vihjab ilmekalt Kreeka võlakriis. Rahanduslikult ja majanduslikult paistab euro pelga arveldusvahendina. Seetõttu ei märgata seda, mis on euro juures võib-olla kõige olulisem, nimelt selle sümboolset väärtust. Kuulumine euroalasse tähendab paljudele kuulumist valitute, rikaste ja edumeelsete klubisse. Lahkumine sellest privilegeeritute klubist oleks tõeline hoop enesehinnangule. Kreeka võlakriisi puhul jääb mulje, et just nimelt see sümboolne staatus ajendab paljusid poliitikuid ja ka tavalisi kreeklasi kramplikult eurost kinni hoidma. Ei soovita tunnistada, et just euro on üks Kreeka hädade algpõhjusi.

Säärase sümboolse naudingu lõksu on Kreeka kombel langenud ka Eesti. Uue põhjamaa idee on loonud pettekujutelma, nagu asuks Eesti Euroopa südames. Poliitikud peavad endale siiski aru andma, et ollakse Euroopa ääremaa, provints – ja seda igas mõttes. See tõdemus, kui selleks üldse suutelised ollakse, nõuab olukorrale vastavat strateegilist mõtlemist. Eesti on perifeeria – ja selleks ta ka jääb, vähemalt lähitulevikus. Alles seejärel, kui seda tunnistatakse, saab rääkida mõtestatud majandus- ja välispoliitikast.

Ülimalt püüdliku õpipoisi rolli täites ei ole Eestis suudetud esitada paljusid olulisi küsimusi. Kas on olemas eeldused, et rakendada Eestis edukalt Saksamaa majandusmudelit? Kas Eesti arengule on pikas perspektiivis ülepea kasulik igasuguste tollide puudumine? Kas eestlaste palgakasvu saab kontrollida ja alla suruda, et säiliks konkurentsivõime? Millist mõju avaldab neo-liberaalne majanduspoliitika demograafiale ja sotsiaalsele sidususele?

Uus natsionalism

Euroopat hirmutab natsionalismi tont, mis ähvardab tükkideks rebida Euroopa Liidu. Seda hirmu kehastavad paremäärmuslikud erakonnad, mis nõuavad üha häälekamalt tagasi Brüsselile kaotatud suveräänset otsustamisõigust. Paljudele paistab, et niiviisi pöördutakse tagasi minevikku, s.t konfliktide ajastusse, mis päädis kahe maailmasõjaga. Säärane populistlik natsionalism, soov iga hinna eest kaitsta ja edendada rahvuslikke huve, paistab paljude meelest olevat kitsarinnaline, ebatolerantne ja ksenofoobiline. Üldiselt peetakse tärkavat natsionalismi pahaks, ebakorrektseks ja ohtlikuks. Paljud kommentaatorid näevad nimetatud poliitilistes jõududes isegi fašismi ilminguid.

Esialgu võib natsionalismis tõesti näha uut fenomeni Euroopa poliitikas, ent tegelikult ei ole see päris nii. Ka enne Euroopa Liidu skeptiliste parteide tõusu ei olnud natsionalism tegelikult mitte kuhugi kadunud. See oli võtnud lihtsalt teise, varjatud ja salakavala kuju. On paradoksaalne, et Euroopa südames on pikka aega domineerinud teist liiki natsionalism, mille suurepärane näide on Saksamaa. Esmalt paistab see olevat vastuoluline väide, sest on ju Saksamaa ometi loobunud kõigist territoriaalsetest pretensioonidest, geopoliitilistest ambitsioonidest ja sõjakusest. Selle asemel kuulutatakse humaanseid, nn euroopalikke väärtusi. Loobutud on isegi rahvuslikust vääringust. Piirid on avatud – ja seda ka põgenikele. Saksamaa peegeldavat kõige puhtamal kujul nn Euroopa väärtusi.

See võib tõepoolest teatud piirini nii olla, kuid asjal on ka teine külg. Saksamaa natsionalismi peamiseks tugisambaks on peaasjalikult agressiivne majanduspoliitika, mis on suunatud uute eksporditurgude vallutamisele ja konkurentide hävitamisele. Nendele, kes satuvad raskustesse ega suuda sammu pidada, öeldakse suure solidaarsuse sildi all: „Ise olete süüdi!“ Säärast natsionalismi võib nimetada heaks, poliitiliselt korrektseks natsionalismiks, kuna saab apelleerida üllatele väärtustele. Just sellessamas kontekstis tuleb näha ka Eesti kui uue põhjamaa visiooni, kus püütakse liita natsionalism agressiivse majanduspoliitikaga.

2008. aasta majanduskriis tähistab neoliberaalse majandusmudeli läbikukkumist. Seejärel on saanud küsitavaks üks peamisi dogmasid, et Euroopa vabakaubandus aitab võrdselt kaasa kõigi Euroopa riikide majanduslikule õitsengule ja ka rahule. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et kõik räägib selle dogma vastu. See kriis paljastas esmajoones vabakaubanduse poliitilise mõõtme. Majandusküsimused ei ole mitte kunagi pelgalt majandusküsimused. Euroopa rahvad on sunnitud õigustatult küsima: kas Euroopa Liit ikka edendab võrdselt kõikide liikmesriikide huve?

Natsionalism, mis pani ennast maksma agressiivse majanduspoliitika varjus, teeb ennast nüüd vahetult ja otse nähtavaks. Võiks isegi ütelda, et Euroopa riikides tärkav natsionalism toob esile neoliberalismi tõelise, varjatud näo, mis peidab ennast jutlustes euroopalikest väärtustest. Natsionalism, mis teostus enne majandussfääris, on avanud oma poliitilise mõõtme. Nn halva natsionalismi juured asuvad hea natsionalismi pinnases, mis ei ole suutnud täita Euroopa Liidule pandud (l)ootusi ja mis jutlustab humaansete väärtuste varjus sotsiaaldarvinismi, lakkamatut konkurentsi riikide ja üksikisikute vahel. Halb natsionalism on hea natsionalismi nurisünnitis.

Kapital rahvuste vastu

Alternatiiv, mida tärkav natsionalism pakub neoliberalismile, on sisuliselt võltsalternatiiv, sest tahetakse jätkata senist majanduspoliitikat, rõhutades seejuures esmajoones rahvuslikke huve. Selleks et tegelikult midagi muuta, tuleb lükata tagasi utoopilised õhulossid uuest põhjamaast ja võtta eeskujuks vanad Põhjamaad. Agressiivset natsionalismi toidab tegelikult nõrkus, suutmatus pidada sammu Saksamaa ekspordivõimega, mis põhjustab teistele Euroopa riikidele sotsiaalpoliitilisi probleeme.

Kui Euroopa Liidus on üldse kunagi olnud solidaarsust, siis on see peaasjalikult avaldunud liikmesriikide eliidi üksmeeles, et majandust viib edasi armutu konkurents igas eluvaldkonnas ja et eduks on tarvis eelistada ettevõtjate huve teiste kodanike omadele. Ettevõtte kasumlikkus kaalub üles tööliste õigused. Uue põhjamaa mõte on säärase rahvusvahelise solidaarsuse ilmekas näide.

Ühtlasi tuleb aru saada, et Saksamaa suurejoonelisest majandusedust ei ole kasu saanud suurem osa sakslasi. Vastupidi, tavaline sakslane on selle tõttu hoopis kaotanud. Suur ekspordi ülejääk on saavutatud sellega, et palgatase on hoitud aastaid madalal ja kärbitud edukalt tööliste sotsiaalseid õigusi. Liigse ekspordile orienteerituse tõttu on hääbunud Saksamaa siseturg. Kuna sõltutakse teiste Euroopa maade tarbijatest, ei ole Saksamaa poliitiline ja majanduslik eliit huvitatud omaenda kodanike ostujõu ja tarbimise kasvust.

Euroopa probleem ei ole mitte sakslased kui sellised, vaid hoopis neoliberaalne ideoloogia, mille lummuses leiutavad poliitikud sääraseid asju nagu uue põhjamaa idee. Oleks viga, kui kriis taandataks rahvustevaheliseks konfliktiks. Vastuolu on pigem üleilmastuva kapitali ja rahvuste vahel. Uus põhjamaa on oma olemuselt konservatiivne illusioon, soov, et kõik jääks nii, nagu on. Selleks et pakkuda tõelist alternatiivi, tuleb mõtelda teistmoodi. Üha rohkem on tarvis vana põhjamaad!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar