Ebola varjus

Gregg Mitman: „Prioriteet epideemiate peatamisel on alati olnud usalduse loomine.“

TAAVI KURI, KATI LINDSTRÖM

Gregg Mitman on Ameerika keskkonnaajaloolane, kes on tuntud keskkonna- ja tervise- ja kultuuriloo osava põimijana. Oma kuulsaimas teoses „Hingates ruumi“ („Breathing Space“) käsitleb ta, kuidas allergiad ja astma on kujundanud Ameerika keskkonda. Jaanuari lõpupäevil osales Gregg Mitman Tallinna ülikoolis keskkonnahumanitaaria talvekoolis, kus ta esitles oma käimasolevat projekti nakkushaiguste leviku ja maailmakaubanduse seostest Libeerias ning kahte selle uurimistöö käigus valminud dokumentaalfilmi „Maa su jalge all“ (2016) ning „Ebola varjus“ (2014).

Teie filmides näeme kaadreid JFK haiglast, kus personal oli ebola hirmus lahkunud, nii et see epideemia kõrgpunktis lihtsalt suleti. Oli see üksikjuhtum või üldine nähtus?

Gregg Mitman: See oli üleriigiline nähtus. Kui Eestis on vaba turg ja uusliberaalsed reformid tõid majanduslikku edu, siis Libeerias see nii ei läinud. Vaba turg sinna paremat elujärge ei toonud. Ameerika firmad, nagu Firestone, on seal tegutsenud juba peaaegu 90 aastat, rajanud ühed maailma suuremad loodusliku kummi istandused ning pumbanud riigist välja tohutud rikkused. Meditsiinilise võimekusega ei ole kogu selle 90 aasta jooksul tegeletud. Istandustel põhinev majandusmudel lõi meeletu majandusliku ebavõrdsuse. Võime kõnelda riigi halvast valitsussuutlikkusest või korruptsioonist, kuid oma osa oli kindlasti ka suurfirmade huvidel. Lisaks pea 14 aastat kestnud kodusõda – lõppes 2003. aastal –, mille käigus põgenes suur osa haritud rahvastikust välismaale. Tagajärjeks oligi see, et ligi nelja miljoni elanikuga riigi kohta oli haiguse puhkedes alla saja arsti, mis läänemaailmas oleks olnud kujuteldamatu. Tervishoiutöötajatel on suurem oht nakatuda – nii neist paljud suridki ja haiglad suleti.

Gregg Mitman: „SARSi puhul reisikeeldu või embargot isegi ei arutatud, sest Hiina on enamiku maailma riikide üks suuremaid kaubanduspartnereid. Lääne-Aafrika ei kauple kellegagi, teda on lihtne isoleerida.“

Hirohisa Koike

Artiklis „Ebola hirmusoustis“ kirjeldate, kuidas Libeerias tuntakse korduvate Ameerika korporatsioonide korraldatud ravimikatsete tõttu hirmu lääne meditsiini suhtes. Kuidas üldse hirmust üle saadi ja haiglad uuesti tööle pandi?

Haiguspuhangu peatamisel oli võtmesõnaks usaldus. Mult küsiti tihti, mida peaks minu arvates Obama tegema ja minu vastus oli alati: ärgu ta mingil juhul sõjaväge sinna saatku. Pärast neliteist aastat kestnud kodusõda sõjaväge enam ei usaldata. Rahvas ei usaldanud ka Libeeria sõjaväge ega valitsust. Epideemia puhkemisel levis libeerlaste seas teooria, et ebola on valla pääsenud USA sõjaväe tehtud ebola vaktsiinikatsetuste tagajärjel. Kui mõtleme, kui palju on seal varem biomeditsiinilisi katseid tehtud, siis ei tundugi see mõte nii pöörane. Usaldust ei suurendanud sõjaväe kasutamine karantiini hoidmiseks, rahva hulka tulistamine ja selle käigus teismelise poisi traagiline surm West Pointi slummis. Alles pärast seda traagilist sündmust on näha kogukonnas usalduse taastamise püüdu. Kogukonna liidrid, näiteks vaimulikud ja muusikud, võtsid sõna ja veensid inimesi haiguse tõsiduses ja vajaduses oma surnud välja anda. Võite ette kujutada, kuidas külvatakse hirmu, kui külla ilmuvad maskide ja kaitseülikondadega mehed, kes nõuavad surnute väljaandmist. Paljud pole arsti juures käinudki, pole elus kaitseülikonda näinud, aga samal ajal on neil oma traditsioonid haigete ja surnute kohtlemiseks. Kõik see kokku moodustaski paraja hirmukastme.

Kas oleks olnud parem, kui rahvusvaheline arstiabi oleks varem kohale jõudnud? Kas neid oleks üldse usaldatud?

Arste saadetigi ju varem ka. Kuid mina oleksin sõjaväe ja välismaiste arstide saatmise asemel rahastanud kohalikke liidreid, näiteks muusikuid, selleks et kogukonnas usaldust tekitada, mis oleks võimaldanud ravi ning haiguse leviku peatamist. Filmis „Ebola varjus“ olen tahtnud näidata, kuidas libeerlased ennast kokku võtsid ja epideemiale vastu astusid. Uudistes oleme näinud, kuidas rahvusvaheline üldsus tuleb appi, paneb haigusele piiri ja päästab Libeeria. Ometi kui vaadata haigestumuse andmeid, siis tegelikkuses oli epideemia hakanud vaibuma juba enne välisabi kohalejõudmist. Paljud uued USA rajatud ebola ravikeskused jäid kasutuseta.

Te olete keskkonnaajaloolane ja viite ka ebola loo tagasi sügavamate ajalooliste juurteni, milleks on traditsioonilise maakasutuse kadumine ja omandireform, mis soodustab suuri välismaiseid korporatsioone. Riik jagab välja lubasid, et juba kasutuses olevat maad kasutataks uute istanduste rajamiseks ning seni seal elanud ning ennast elatanud inimesed saavad uutelt omanikelt nigela lubaduse, et vähemalt 20% külaelanikest pääseb uude istandusse tööle. Kuidas peetakse ülal ülejäänud 80%?

Libeerias on kaks rööbiti toimivat maaomandi süsteemi. Üks on läänelik eraomand, mille tõid Libeeriasse 1820ndatel Ameerika Ühendriikidest välja rännanud vabastatud orjad. Kui nad sinna jõudsid, elas sellel alal juba 16 hõimu, kelle tavaõigusel põhinev maaomand oli ühiskasutuses. Sellest ajast peale on nende kahe omandivormi vahel pidev pinge. Väljast tulnud Ameerika libeerlased domineerisid riigis 150 aastat. Alles pärast kodusõda tekkis liikumine, et antaks mingi seaduslik staatus ka külades toimivale maa tavaõigusele. Nüüd viimaks on vastav seaduseelnõu jõudnud parlamenti.

On tõsi, et niisugune süsteem on tekitanud meeletu majandusliku ebavõrdsuse, millest tuleneb kohe ka tervislik ebavõrdsus. Minu silmis küsimus, kuidas riigis hakkama saada, ei toimi. Tänapäeval on see aktuaalne ka Ameerikas. Elu näitab, kas riikliku sotsiaalse võrgustiku hävitamise puhul ülejäänud riiklikud süsteemid toimivad ja täidavad tekkinud tühiku. Libeerias avaldas mulle tohutut muljet see, kus olukorras, kui riiklik haldus ja hoolekanne on läbi kukkunud, võtab rahvas asja enda kätte ega oota, et riik midagi teeks. See näitab, kui tugevad, kui iseseisvad nad on. Näiteks sisemaal toimisid osas külades omakehtestatud karantiinid ja enne teatud aja möödumist kedagi võõrast külla ei lastud.

Jääb mulje, et külakogukonnad, kes said maad harida, tulid ebolaga paremini toime kui linnaslummid, kus võimalus toitu hankida oli karantiini tõttu äärmiselt piiratud. Kui Eesti ajaloost paralleele otsida, siis siin on räägitud ka teoorjuses maata talupoegadest, kes olid väga kurnatud ja seega haigustele vastuvõtlikud. Kas võti haiguspuhangutega toimetulekuks peitub maaomandis?

Nõnda ma ei ütleks, kuid ebola puhul oli tõesti üheks võtmeküsimuseks toidupuudus. Ebola puhul hakati rahvusvahelisel tasandil kohe kõnelema inimeste ja kaupade liikumise keelamisest, et takistada haiguse ülemaailmset levikut. Paljud lennuliinid Libeeriasse peatati, aga Libeeria on monopõllumajanduslik riik, kus kasvatakse peamiselt kummit ja palmiõli ning suurem osa toiduainetest imporditakse. Seega sõltuvad nad kaubavahetusest välisriikidega. Kui kaubavahetus katkes, kerkisid toidu hinnad taevasse ja need, kel oli ligipääs maale ja said ise toitu kasvatada, olid toidu hindadest sõltumatumad. Seega maa omamine ise ei anna vastupanuvõimet haigustele, kuid sellega kaasnev toiduturvalisus on oluline, sest see satub epideemia puhul esimesena löögi alla.

Oleme tagasi XVIII sajandi stereotüüpide juures Lääne-Aafrikast kui valge mehe hauast. Jah, seal on haigusi, kuid asi pole mitte selles, et haigusi on tohutult rohkem kui mujal, vaid selles, et pärast 14 aastat kestnud kodusõda puudub elanikkonna elementaarseid vajadusi kattev tervishoiusüsteem. Pildil välisabi toel püstitatud meditsiinirajatis Libeerias.

Wikipedia / CC

Epidemioloogiline kuldstandard oleks karantiini kehtestamine. Julgete öelda, et see ei ole tõhus?

Jah, julgen. Võtkem näiteks West Pointi, ühe vaesemaid slumme maailmas. Linnaosale kehtestati karantiin ja ka ligipääs toidule ja joogiveele oli väga piiratud. Tagajärjeks olid massirahutused, kaos, mis haiguse levikut ainult kiirendasid. Reisikeelud ja karantiinid ei ole tõhusad, kuna vajaduse korral leitakse võimalusi neist mööda hiilida. Ka Ida-Berliinist põgeneti müürist hoolimata. Tekitati rahvusvaheline hüsteeria, ometi ei ole ebola kergesti nakkav haigus, mida näiteks on SARS. See levib puutenakkusega, mitte õhu kaudu. Aga SARSi puhkedes reisikeeldu või embargot isegi ei arutatud, sest Hiina puhul on tegu ühe suurima kaubanduspartneriga enamikule maailma riikidele. Lääne-Aafrika ei kauple kellegagi, seda on lihtne isoleerida. Nii mõneski mõttes viib selline diskursus tagasi meid XVIII sajandi stereotüüpidesse Lääne-Aafrikast kui valge mehe hauast. Jah, seal on haigusi, kuid asi pole mitte selles, et haigusi on tohutult rohkem kui mujal, vaid selles, et pärast 14 aastat kestnud kodusõda puudub elanikkonna elementaarseid vajadusi kattev tervishoiusüsteem ning sanitaarne infrastruktuur on puudlik. Kuid miks me ei käsitle rahu ülesehitamise all ka esmase tervishoiu ülesehitamist? Sõja takistamiseks saadame konfliktipiirkonda rahvusvahelised rahuvalvajad, kuid Libeeria vajas kodusõja järel hädasti ka tervishoiuvõrgustiku ülesehitamist. Miks me ei aita selliseid muresid rahvusvahelise abiga lahendada?

Kas filmid aitavad teil kergemini oma sõnumit levitada kui teaduslike artiklite ja raamatute avaldamine?

Tänapäeval, kui teadmisi ammutatakse meediumide vahendusel, peavad ka teadlased kuulajaskonnani jõudmiseks eri suhtlusvorme kasutama. Paljud mu tudengidki ei loe enam raamatuid ja ma pean jõudma nendeni neile harjumuspärasel viisil. Mu teadustöö 1926. aasta Firestone’i rehvi- ja kummikompanii meditsiinilisest ekspeditsioonist Libeeriasse, millest kirjutan ka raamatut, viis üsna loomulikul teel filmini, kuna ekspeditsiooni kulg võeti toona suures ulatuses filmilindile ning sellest käigust on säilinud üle 600 foto. Film kannab emotsiooni sellisel moel, mida suudavad edasi anda vaid parimad kirjanikud.

Milline peaks teie arust olema muuseumilaadsete institutsioonide roll rahva tervishoius?

Kindlasti on üks sellise muuseumi väärtusi selles, et ta aitab meil mõista, kuidas ühiskonnas on epideemiatega ajaloo vältel tegeletud – mis on olnud tulemuslik ja mis on olnud läbikukkumine. Niisugused teadmised aitavad kujundada ka tänapäeva tervishoiu alaseid tegevuskavasid ja poliitikat. See on meditsiiniajaloo ja rahvatervise ajaloo üks panuseid. Pikas ajaloolises plaanis on näiteks selge, et karantiin ei ole tulemuslik meede, just nimelt haiguse leviku sügavamate sotsiaal-majanduslike põhjuste pärast. Prioriteet epideemiate peatamisel on alati olnud usalduse loomine. Avaldasin „Ebola hirmusoustis“ just nimelt meditsiiniajakirjas New England Journal of Medicine, et rääkida tervishoiuspetsialistidele sellest, kuidas hirm, mida ebola tekitas Libeerias, erines hirmust, mida tundsid ameeriklased. Kui meie film linastus haiguste ennetamise ja kontrolli keskuses Atlantas, oli publiku seas mitu arsti, keda toona pärast paaripäevast etteteatamist oli Libeeriasse saadetud, kuid kuna neil kultuuritausta ja haiglast väljaspool toimuva kohta mingit ettevalmistust ei olnud, siis oli neil väga raske usaldust võita ja tulemuslikult töötada. Neil ei olnud olukorrast õrna aimugi. Pean vajalikuks, et ajalooline sõnum jõuaks praeguste otsustajateni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming