Aukartustäratava haardega sotsioloogiaõpik

ERO LIIVIK

Eestis jõuab sotsioloogia tavateadvusse peamiselt erakondade populaarsuse edetabelite kaudu. Kuigi meil on sotsioloogiaalast tõlkekirjandust, napib omakeelseid laiahaardelisi käsitlusi. Sotsioloogia klassikaliste autorite kohta ei ole välja antud sellist koguteost nagu filosoofide mõtteid tutvustav „20. sajandi mõttevoolud“. Nii võib vabalt juhtuda, et tõlgitud baastekstide mõju jääb kesiseks, kuna lugeja ei oska neid ilma piisavate eelteadmisteta käsitada. Napib sotsioloogia õpikuid, mille rõhuasetus oleks teoorial, mitte niivõrd metodoloogilise käsitööoskuse edasiandmisel.

Neist valgetest laikudest on Henn Käärik ka ise kunagi kirjutanud (Sirp 8. XI 2002), olles sunnitud tõdema, et emakeelset sotsioloogiaalast kirjandust ei ole Eestis kunagi ülearu palju olnud. Sellel kõigel on teaduspoliitiline põhjus: õpikute kirjutamine on teadus­tegevuses madalalt klassifitseeritud ning kohalikule õpetlasele on kasulikum kirjutada kiiresti mõni ingliskeelne artikkel eelretsenseeritavasse ajakirja kui jääda publikatsioonideta aastateks klassikuid uurima. Ent klassikuid on ikkagi vaja uurida, kas või selleks, et õpetada tulevasi põlvkondi. Tsiteerides Käärikut ennast: „Kõikidel aegadel – nii Nõukogude ajal kui ka enne ja pärast seda – on kõrgkoole kummitanud vajadus õppejõudude järele, kes oleksid ühtaegu nii teadlased kui ka õpetajad. Ehk, Max Weberi formuleeringus, ülikoolid peavad rahuldama mõlemat nõudmist, tegema nii uurimis- kui ka õppetööd. Vastavate võimete kokkulangemine ühes inimeses on absoluutne juhus. Praegune õppejõudude valimise süsteem, vähemasti osas kõrgkoolides, võimendab selle vana vastuoksuse äärmuseni ja sunnib neid iga hinna eest hankima vajalikke publikatsioone õppetöö kvaliteedi arvelt.“1 Tuleb tõdeda, et Käärik ise on tõeline multitalent: peale klassikute uurimise ja õpetamise on ta ka viljakas tõlkija. Tema vahendusel on lugejani jõudnud mitu Max Weberi põhiteksti, mis on varustatud ka erudeeritud kommentaaridega.

Sotsioloogia klassikutega on raske tegelda. See nõuab nii laia silmaringi, suurt lugemust, teoreetilisi võimeid kui ka põhjalikku võõrkeeleoskust. Enamasti ei piisa inglise keele tundmisest, vaja on juurde võtta muud Euroopa kultuurkeeled. Ajalooharidusega Kääriku tugev pluss on paljude võõraste keelte valdamine, nt uurimuses usureformaator Johan Calvini mõjust Weberi protestantismiteesi kujunemisele on Käärik süvenenud ladinakeelsetesse algallikatesse.2 Ajalooteaduse puhul pole sellises lähenemises ehk midagi üllatavat, kuid sotsioloogias on see vaieldamatult saavutus. Ammugi siis Eestis, kus ühiskonnateaduste kultuurikiht on õhuke ning postmodernsete prantsuse autorite või positivistidest ameeriklaste kõrvalt enam sotsioloogia ajaloo ja klassikaliste tekstidega suurt ei tegelda.

Ongi tekkinud lihtne ringseos: klassikute uurimine nõuab palju aega, kuid seda ei finantseerita; ilma klassikaliste tekstide tundmiseta ei ole võimalik koostada ka ülevaateid, rääkimata teooriate adekvaatsest edasiarendamisest. Ehk veel kord laenates mõtte Käärikult: „Milline on sotsioloogia seisund praegu, kusjuures ma ei pea silmas sotsioloogia õpetamist? Sotsioloogia teooriaga, tundub nii, on asjad korrast ära kogu maailmas. Juba paarkümmend aastat pole esile kerkinud ühtki tõsiseltvõetavat projekti. Vähe sellest, ameeriklane Donald Black on seisukohal, et sotsioloogia teaduslikku teooriat pole kunagi olnudki. Kõik, mis on kirjutatud, vaatleb üksikindiviidi eesmärgipärast tegevust, olles seega psühholoogiline, teleoloogiline ja individualistlik, igal juhul mitte sotsioloogiline. Sotsioloogia vaevleb endiselt ühe vana ja ilmselt ravimatu haiguse käes: teooria ja empiirilised uuringud elavad teineteisest sõltumatut ja autonoomset elu. Teooria on tihti liialt abstraktne ja faktidest lahti kistud, konkreetsed uuringud aga teoreetiliselt pimedad ja seletusjõuetud.“3

Paljude Kääriku raamatus esindatud autorite kohta on Eestis teadmised väga lünklikud. Ka pole seniajani ilmunud tõlkeid nende loomingust. Täiesti tundmatuks on meil seni jäänud õigussotsioloog Donald Black. Autorite valikut põhjendab Käärik eessõnas, öeldes, et sotsioloogias on kolm kõige suuremat autoriteeti Marx, Durkheim ja Weber, ülejäänud autorite valik on „alati ja paratamatult ning vähemal või rohkemal määral subjektiivne“. Küsimusi siiski tekitab Marxi paigutamine kõige mõjukamate sotsioloogide hulka. Kui marxistlikult sedastada, et tõe kriteeriumiks on praktika, siis Marxi teooriad on nii praktikas kui ka teoorias ümber lükatud eksiõpetused. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Käärik ise (lk 53–58). Tõenäoliselt on Marxi käsitluse jätkuva retseptsiooni taga teatav paradoksaalne „tellimus“, millele maksab lõivu ka autor (lk 56).

Raamatu muud voorused korvavad selle vääratuse. Näiteks on igati tervitatav, et käsitlemist on leidnud Eestis vähetuntud Pareto ja Simmel. Esimest on seostatud meil põhiliselt majandusteadusega. Mõningatest välja jäänud autoritest (Talcott Parsons, Luhmann ja Baudrillard) lubab õpetlane kirjutada ehk tulevikus, kui peaks avanema võimalus õpikut täiendada. Kõrge taseme näitaja on ka see, et siin ei esitata sisukokkuvõtteid sekundaarallikatest, vaid tuginetakse eelkõige klassikute originaaltekstidele. Autorite valikul on õpiku autor silmas pidanud, et kaetud oleksid kolm suuremat paradigmat (konflikti-, funktsionalistlik ja interaktsionalistlik paradigma). Kuna klassikud on laia haardega, tuli teha veel üks valik: õpikus on suhteliselt palju võimu- ja õigussotsioloogiat (lk 12). Siin tuleb Käärikuga nõustuda. Selline lähenemine peaks tagama nii teooriate piisava kaetuse kui ka pakkuma võimaluse autoril endal isikupäraselt klassikuid interpreteerida. Eriti õnnestunult on selline lähenemine välja tulnud Robert Michelsi peatükis, kus Käärik arendab edasi Michelsi käsitlust esindusdemokraatiast, tuues mängu näiteks „kuningas Leari sündroomi“ (lk 182–186). Autorite vahel leiduvate seoste paremaks mõistmiseks on asjakohane lk 318 leiduv joonis, mis kujutab teooriasiseseid geneetilisi suundumusi. Võib-olla on napiks jäänud lõppsõna (lk 317–321), kus oleks saanud põhjalikumalt eelnevast järeldusi teha ja kas või kontekstualiseerida sotsioloogia teooria suuri probleeme Eesti praeguse aeg­ruumiga.

Käärik oskab läheneda oma tekstile professionaalselt, erapooletult: iga peatüki lõpetab kriitiline kokkuvõte, kus tuuakse välja probleemid ja ebakõlad konkreetse autori loomingus. Samas oleks võinud lisada igale peatükile ülevaate eesti keeles olevast bibliograafiast. Kirjutatud on ent loetavalt, hea stiiliga, keerulised kontseptsioonid ja mõisted on edasi antud arusaadavalt. Seetõttu on raamat igati sobiv õpikuks, kuid asjalik lugemisvara ka igale teadmishimulisele, kes tahab targemaks saada käesoleval „kollasest pressist“ tiinel ja pealiskaudsel ajastul. Nagu on rõhutanud Käärik ise: „Üldisemas plaanis süveneb aasta-aastalt tunne, et rohkem võiks olla rõõmu puhtast teadmisest, sest praegu on teadmised ja teadasaamine muutunud millegi saamise ja saavutamise vahendiks, olgu see siis raha, prestiiž, positsioon või muu selline.4

1 http://rajaleidja.ee/korghariduse-liberaaldemokraatlik-madallend/

2 http://usuteadus.ee/wordpress/wp-content/uploads/2010%20%2861%29/Kaarik.pdf

3 http://tartu.postimees.ee/244388/henn-kaarik-motisklusi-sotsioloogiast

4 http://tartu.postimees.ee/306889/henn-kaarik-rohkem-voiks-olla-roomu-puhtast-teadmisest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar