80aastane haigus

Andrei Hvostov

Pätsi vari kodanikuühiskonna kohal.15. märtsil täitub kaheksakümmend aastat ühest mälestusväärsest diagnoosist: Konstantin Päts selgitas riigikogu ees, miks ta kuulutas välja üleriigilise kaitseseisukorra, tuues argumendina välja, et eesti rahvas on propagandast lollitatud, haige ega suuda täita kõrgema võimu kohustusi. Täpsed laused on järgmised: „Meie rahvas oma kõrgemat võimu peab täie mõistusega ja kainel järelekaalumisel teostama. Ei saa nõuda, et palavikus olev inimene saab põhjalikult otsustada [---] Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb kihutustöö asemel selgitustööle asuda, tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus. Tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks. Valitsus tahab kõike teha, et seda selgitada ja mitte meelekibedust edendada.” Päts isamaa päästjana võttis selle selgitustöö nagu ka ravikuuri läbiviimise enda hooleks.

Aktuaalne Artur Sirk
Pätsi eneseohverdusel on mõistagi eellugu. Ja sellel on ka järellugu, mis kestab tänase päevani ja mõjutab meid ikka veel. Eellooks oli Vabadussõdalaste Keskliidu kiire, võimas ja lühiajaline esiletõus eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. 1932. aasta märtsis kokku tulnud vabadussõdalaste organisatsioonide III ülemaalisel kongressil kohal viibinud William Tomingase mälestuste järgi („Vaikiv ajastu Eestis”, New York 1961) võttis seal teiste seas sõna Artur Sirk, kelle arvates olevat rahvalt kui kõrgema võimu kandjalt võim ära võetud ja see olevat sattunud erakondade kätte. Sellest tulenes Vabadussõja veteranide kohustus Eestit taas päästma asuda, seekord sisevaenlase eest. Väidet võib lugeda sajakordses esituses vabadussõdalaste häälekandjast Võitlus.
See oli ajastuomane retoorika. Endised rindesõdurid kippusid paljudes Euroopa riikides politiseeruma. Miks? Suure majanduskriisi aastatel ei suutnud riikide parlamentaarne demokraatia täita neid ülesandeid, mis kodanikkond oli (enda arvates) neile pannud. Konkreetselt Eestis sildistati seda vähest teovõimet „lehmakauplemiseks” (praegu öeldaks vist „lõputud koalitsiooniläbirääkimised”). Erakondadele pandi süüks, et nood olevat tõstnud esikohale omaenda huvid, surunuvat lühiealised valitsused oma päka alla, mistõttu ei vastutanud enam keegi millegi eest.
Oli kriis, nii majanduslik kui poliitiline. Vabadussõdalased nägid väljapääsu uues põhiseaduses. Nende kava kohaselt tuli kärpida äärmuslikud vormid omandanud parlamentaarset demokraatiat riigivanemale rohkem võimu andes. Vabadussõdalased ei olnud riigikogus esindatud. Nende pakutud uus põhiseadus oli rahvaalgatuslik ettevõtmine: nad ise initsieerisid selle, nad ise panid selle rahvahääletusele. Tollal kehtinud 1920. aasta põhiseaduse järgi oli selline asi võimalik.
Kärbitud otsedemokraatia
Siinkohal peab selgitama paari mõistet. Otsedemokraatia väljendub tavaliselt kaheti: rahvahääletusena ja rahvaalgatusena. Rahvahääletust on Eesti kodanikud kogenud seitsmel korral, viimati 2003. aastal, kui kodanikelt küsiti, kas ollakse nõus täiendama põhiseadust seoses astumisega Euroopa Liitu (poolt 67%). Esimene kord oli rahvahääletus 1923. aastal, kui rahvalt küsiti, kas toetatakse usuõpetuse muutmist üldrahvalikes koolides kohustuslikuks (72% vastas jaatavalt). Kes on institutsioon või subjekt, kes annab niisugused olulised asja rahvale otsustada? See oli ja on riigikogu.
Rahvaalgatus on olemuslikult midagi muud. Sel juhul, nagu nähtub mõistest endastki, tuleb rahva seast kokku mõni algatusrühm, mis võib olla täiesti apoliitiline, kuid kellel on ettepanek ühiskonna – ja riigielu muutmiseks. Algatusrühm kogub oma ettepanekule teatud arvu allkirju ja annab siis ettepaneku üle riigikogule, kes on kohustatud selle ettepanekuga midagi tegema. See oli nii 1920. aasta kui ka 1934. aasta põhiseaduse järgi nii. Ometigi on Eesti ajaloos teada vaid üks rahvaalgatuslik ettevõtmine – seesama, mis sillutas vabadussõdalaste teed võimule.
Vabadussõdalaste põhiseadus jõustus, nagu öeldud, 1934. aastal. Selle 29. paragrahviga sätestati, et rahvas teostab riigivõimu neljal viisil: 1) rahvahääletuse, 2) rahvaalgatuse, 3) riigikogu valimise ja 4) riigivanema valimise teel. Niipea kui Päts oli riigipöörde teel võimu enda kätte võtnud – ja rahva haigeks kuulutanud – , alustati uue põhiseaduse väljatöötamist. See jõustus 1938. aastal. Seal rahvaalgatust kui riigivõimu teostamise vahendit enam polnud. Teisisõnu: Pätsi diagnoos rahva haigestumise kohta oli raiutud põhiseadusesse. Ja ega terveks enam ei saadudki. Ka praegu kehtivas põhiseaduses puudub rahvaalgatus kui otsedemokraatia tööriist.

Hartade ülestõus
Rahva haigus on osutunud krooniliseks või, kui meenutada Karl Ernst von Baeri doktoritööd – tegemist on lausa millegi endeemilisega.
Muidugi on rahva hulgas olnud alati hulk inimesi, kes pole sellise diagnoosiga nõus. See avaldub hartade, algatuste, märgukirjade koostamisena. 2012. aasta novembris nägi ilmavalgust „Harta 12”. Ka sel oli mõistagi eellugu. Nii-öelda rahva poole üle tulnud reformierakondlane Silver Meikar raputas avalikkust omaenda kogemusel põhineva paljastusega, nagu toodaks Reformierakonna kontorisse tundmatut päritolu raha. Puhkenud poliitilis-moraalne skandaal hakkas peatselt elama oma elu: Reformierakonna aseesimees kuulutas Meikari riiklikuks kurjategijaks, reformikate maine päästmiseks mobiliseeriti ämmade abikorpus, tehti ad hoc teatrietendusi, prokuratuur astus enneolematu sammu, andes juhtumi materjalid n-ö avalikkuse kohtu alla …
Ja lõpuks sündis ka „Harta 12”, millele kirjutas alla seitseteist nimekat ühiskonnategelast.  Teksti avalaused väärivad siinkohal äratoomist: „Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspärast rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad. Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha”. Sarnasus sellega, mida väitis 1932. aastal Artur Sirk, on silmatorkav.

Pätsi konstant
Järeldused tollal ja praegu muidugi erinevad: Sirk leidis, et Vabadussõja veteranid peavad minema poliitikasse, „Harta 12-le” alla kirjutanud eesti haritlased nõudsid uut ühiskondlikku kokkulepet. Ka algatuste ellukutsujate saatus ei kattu. Sirk pidi pärast Pätsi riigipööret olema mõnda aega vangis, põgenes Soome, olevat sealt organiseerinud vasturiigipööret, kuid suri lõpuks kummalistel asjaoludel Luksemburgis. „Harta” autorid käisid läbi jääkeldri, elasid kaasa rahvakogu sünnile, vaatasid ikka veel lootusrikkalt, kuidas president andis riigikogule üle viisteist rahvakogu ettepanekut; nentisid mõne aja pärast, et vaid üks neist vormus seaduseks; pidid riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehelt Rait Marustelt vastu võtma kõrvakiilu – Maruste sõnul ei saa parlament olla Rahvakogu täitevorgan. Kodanikuühiskonna ja võimu mesinädalad said sellega läbi.
Ja hakkasidki levima vandenõuteooriad, et jääkeldriprotsess oli algusest peale mõeldud rahva rahulolematuse „kinnikülmutamiseks”. Ent see ei saanudki minna kuidagi muud moodi, sest: 1) meie põhiseadus ei anna rahvale seadusloomeks algatusvõimalusi,
2) põhiseadus ei kohusta parlamenti tegelema rahva omaalgatusliku seadusloomega.

Riigikogu õõnestajad
Iseseisvuse taastanud Eestis on tehtud korduvalt ettepanekuid taganeda Pätsi põhiseaduslikust vaimupärandist. Aastatel 2003–2008 tehti riigikogus neli ettepanekut algatada põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvaalgatuse seadustamiseks (109 SE, 562 SE, 982 SE, 210 SE). Selle reformi toetajatel ei taha siin peatuda, nende mõttekäik on suuresti olemas ka „Harta 12” tekstis: ikka rahva kaasamine, võõrandumisest ülesaamine ja kõik see muu, mille saavutamiseks oleks vaja ka „luua rahvaalgatuse instrument”.
Siinkohal pakuvad huvi pigem rahvaalgatuse vastaste argumendid. 2008. aasta vaidlustes on iseloomulik rahvasaadik Jürgen Ligi sõnavõtt, nagu see on lugeda riigikogu 24. aprilli stenogrammis. Ligi: „See, mis me siin teeme, annab meile keskmisest palju rohkem informatsiooni ühiskondlike asjade otsustamiseks ja kokku võttes me oleme professionaalid. Me võime võtta vastutust, me peame kaaluma erinevaid seisu­kohti … Parlamentaarne demokraatia ei pea inimesi olemuslikult lolliks, küll aga tunnistab tõsiasja, et massid on manipuleeritavad, ja inimene, rääkimata üksikutest gruppidest, ei ole kunagi pädev enamikus asjades. Alati on emotsioonide pealetungi oht suur ja sellepärast on vaja parlamendi kujul filtrit isegi teatud küsimuste ametlikule arutelule võtmiseks. Ma arvan, et see 25 000 on väga nõrk filter.”
Selgituseks niipalju, et Ligi mainitud 25 000 on rahvaalgatuse eestvõitlejate pakutud lävend: sellise hulga allkirjadega rahvaalgatuslikule ettepanekule peaks riigikogu hakkama asja menetlema. Ja olgu lisatud, et 25 000 ei ole aamen kirikus, on pakutud ka muid arve ja valemeid kodanikkonna kriitilise massi arvutamiseks.
Siinkohal on oluline Ligi sõnum kui niisugune, kõlanud 2008. aastal: „massid on manipuleeritavad”, „parlamendi kujul on vaja filtrit”, parlamendisaadikud on „professionaalid, kes võtavad vastutuse”. Võrrelge Pätsiga 1934. aastal: eesti rahvas on propagandast pimestatud ja haige ega suuda täita kõrgema võimu kohustusi. Päts ja Ligi arendavad olemuslikult sarnast mõttekäiku.
Tegelikult pole asi üldsegi ainult Ligis. Mart Nutt, Mihhail Lotman ja Avo Üprus olid tollaste parlamendidebattide ajal samuti rahvaalgatuse küsimuses „pätslased”. Ka sõltumatud eksperdid Jüri Raidla, Liia Hänni ja Allar Jõks on osutanud populismi ohule. Ettepaneku realiseerumisel tõuseks poliitiline populism kvalitatiivselt uuele tasemele. Rahvaalgatus on järgimisväärt küpse demokraatia puhul, kuid Eestis seda veel ei ole. Nii on kirjas ekspertide hinnangus.

Võim näitab vaimule keskmist näppu
Ent rääkigem võimu ja rahva suhetest laiemalt. Äsja ilmus veel üks hartalaadne tekst, algatus „Elamisväärne riik” (AER). Kui „Harta 12” sai oma jõu seitsmeteistkümne allkirjaga, siis AERul on neid kakskümmend. Võrreldes pooleteise aasta taguste „artistide” allkirjasid tänaste „aerutajate” allkirjadega, leiame kaheksa nime, mis on olemas nii siin kui seal.
AER on jätkuüritus, uus katse murda poliitbetoonist läbi. Peaminister Andrus Ansip naeris selle katse valitsuse pressikonverentsil kohe välja. Peaministril olla tõrge mõnede allkirjastanute suhtes ja ta ei leia, et AERu teksti peaks üldse lugema. See on selge ja otsekohene jutt. Illustratiivne materjal, mis aitab asetada õigesse konteksti Kadriorust kostvad üleskutsed saavutada Eesti vabariigis võimu ja vaimu ühtsus. „Harta 12”, jääkeldri, rahvakogu, AERu kogemuse asetamine kestva põhiseadusliku „pätsluse” foonile viib ühe vältimatu järelduseni: selleks et võim, nii täidesaatev kui seadusandlik, üldse tunnistaks kodanikku võrdväärse dialoogipartnerina, peab kodanik looma erakonna.
Mingit muud järeldust teha ei saa.
Eesti humanitaarharitlastele see mõte ei meeldi. Kohe väga ei meeldi. Aga kui me ei suuda teha erakonda, siis me jäämegi igavesti isekeskis debateerima ja peaga vastu seina jooksma, et siis kuulata, kuidas vabariigi aastapäeval võimu suuvooder meid moka otsast kiidab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming