15 aastat rahva palge mõõtmist ühes koguteoses

Kui ikka mõni teooria Eesti reaalsusesse ei sobi, peab selle kõrvale heitma ja vajadusel oma teooria leiutama.

KAAREL TARAND

Eesti ühiskond muutub ja areneb. On palju viise ja vahendeid muutuste mõõtmiseks ja kirjeldamiseks ning ühe vaateviisi üldistav kokkuvõte on Tartu ülikooli sotsioloogide ja kommunikatsiooni­uurijate ühistööna nüüd kaante vahele saanud (edasi lühendatult MeeMa). 15 aasta uurimistöö materjal on sedavõrd mahukas, et seda siin ümber jutustada pole võimalik. Kuues peatükis esitavad uurijad oma põhilised uurimistulemused, mis toetuvad Eesti elanikkonna seas viiel korral läbi viidud sotsioloogilise küsitluse andmetele. Esimeses peatükis kirjeldatakse uuringu teoreetilisi lähtekohti ning metoodikat ja tehakse tagasivaade Eesti sotsioloogia arengulukku, ülejäänud viies peatükis keskendutakse ühiskonna mentaalsete struktuuride muutusele, kultuurisuhte muutustele ja meediakasutusele, igapäevaelu praktikale, ühiskonna ajamõõtmele ja sidususele muutuvas sotsiaalses aegruumis.

Lisaks tekstile esitavad autorid uurimistulemusi enam kui 300 tabeli ja joonise kujul, mis kindlasti kujutavad endast vaid jäämäe veepealset osa. Ainuüksi küsitlusankeedis oli 888 küsimust või selle osa, seega võib oletada, et saadud andmete kaugeltki kõik omavahelised seosed pole uuringu kokkuvõttesse mahtunud. Küsitlemise korduvus on väärtus omaette, see näitab nii uurijate visadust ja järjekindlust teemas püsimisel kui ka võimet ja oskust oma töö tähtsust teaduse rahastajatele tõestada. Aeg näitab, kas uurimistöö tulemused muutuvad „õppevahendiks paljude sotsiaalteaduslike erialade erinevatel õppeastmetel“ (lk 27), nagu loodavad autorid, ja jäävad allikana tiirlema akadeemilisse sfääri. Või siis – mis kahtlemata tuleks ühiskonna enesemõistmisele kasuks – suudavad end pakutud teemadest läbi närida ka kõik need, kel ambitsioon ja kohustus ühiskonna arengut suunavaid otsuseid kujundada ja langetada.

Igal ideoloogiliselt laetud lugejal võib mõnda tabelit ja järeldust lugedes tekkida protestitunne. Et tegelikult ei ole asjad üldse nii. Tõesti, sotsioloogilised uurimused ei välista, et mõnel teisel meetodil kogutud ja üldistatud andmed võiksid näidata midagi muud. Antud uuring toetub inimeste subjektiivsele arvamusele ning pole uurijate süü, et inimesed tunnevad ja arvavad just täpselt seda, mida nad arvavad. Igaüks vastavalt oma elukogemusele, haridusele, saatusele, võimele ümbritsevast infot hankida ja analüüsida. Kogutud andmete uurimine tuleb kasuks ka neile, kes elavad kõrgis veendumuses, et rahvas on juhm ega tea, mis talle parem on. Ühesõnaga, hea, et suur töö on tehtud ja tulemused käes. Siiski ei saa uuringut absoluutselt veatuks ja probleemivabaks kuulutada ja järgnevas osutangi mõnele võimalusele teha tulevikus pisut teisiti.

Kommunistlik eestlane

Laialt levinud tava järgi liigitatakse Eesti sarnaselt endise nn idabloki maadega postkommunistlikuks ühiskonnaks. Tava küll, aga problemaatiline algusest peale, eriti antud uuringus kasutatud teoreetilises kontekstis. Et midagi saaks olla „post-“, peab olukorral olema pikem eellugu. Et olla nüüd postkommunistlik, peab Eesti järelikult olema enne olnud kommunistlik ühiskond. Kas ta oli seda? Kindlasti mitte, sest esiteks ei olnud N Liidus kehtinud süsteem majanduslikult muud kui üks totalitaarsel viisil juhitud riigikapitalism, mis paljuski elatus tööorjusest. Tegelikkus ja ideoloogiapaberites kirjapandu erinesid nagu öö ja päev.

MeeMa autorid kirjutavad Karl Polanyi teooriale toetudes, et „Eestis ja teistes postkommunistlikes maades on viimastel aastakümnetel tegemist „suure transformatsiooniga“, mis rebib suure osa ühiskonna liikmetest lahti nende juurdunud (embedded) eluviisist ja suhetest ning tekitab ühiskonnas kon­flikti kahe samal ajal toimuva liikumise vahel“ (lk 15). Suurt transformatsiooni oleks vaja läinud juhul, kui eestlased oleksid okupatsiooniaja kümnenditega tõesti oma eelmisest, vabal enesemääramisel rajanenud ühiskonna rahvusriiklusena fikseeritud seisundist muutunud kommunistlikeks inimesteks. Järelikult oleks pidanud toimuma ka millalgi 1950–80ndate vahel üks suur transformatsioon. See tähendab, et eestlased pidanuks okupatsiooni survel kõik oma senised väärtushinnangud vääradena maha heitma, eitama kõiki teadmisi, kogu informatsiooni, mida oli vabast maailmast võimalik kätte saada, olgu tegu teaduse, kultuuri või poliitikaga.

Et see nii ei olnud, kinnitavad autorid ka ise, kui jutustavad sellest, kuidas okupatsiooniajal läänelikule sotsioloogilisele uurimistööle (lk 27) alus pandi (üks autoritest, Marju Lauristin, on seda kõike ka oma mälestusteraamatus pajatanud). Kui sotsioloogid rõhujate reegleid edukalt eirasid, on põhjust oletada, et sama võis juhtuda mujalgi. Või mis siin oletada, see on ju teada, et eestlased igas eluvaldkonnas püüdsid säilitada sõjaeelseid väärtushinnanguid ning ühiselu vorme. Iseseisvuse taastamisele eelnenud nn ärkamisaastad andsid ka avaliku kinnituse sellele, et eesti ühiskonnast polnud okupatsiooni ajal kuskile kadunud isetegemise ja omaalgatuse oskused ja valmisolek, mitteformaalsed sotsiaalsed võrgustikud, teadmised vaba ühiskonna elukorralduse põhimõtetest. Pigem võiks eestlasi kirjeldada kui lume all talvitunud seemneid, kes lume sulades kohe soojusele ja valgusele reageerides vastavalt oma geneetilisele ja kultuurilisele koodile kasvama käivitusid. Kõik muidugi varjus ei püsinud, NLKP Eesti harul oli ju ikkagi ca 50 000 eestlasest liiget, kes vabaduse saabumisel üsna üksmeelselt asusid seletama, kuidas nad kompartei kaudu Eesti asja ajasid ja varjatud kodanlased olid.

Küllap leidus neidki, kes halvava hirmu sunnil endale ametliku ideoloogia usutavaks reaalsuseks mõtlesid, aga vähemasti samavõrra sisaldas ühiskond neid, kellele hirm võõras oli. Eesti Rahva Muuseumi käsikirjalises kogus on näiteks 1960ndatest rohkelt küsitluslehtede materjali, kus inimesed ametiasutusele (nagu seda ENSV etnograafiamuuseum oli) täiesti avatud tekstiga kirjutavad sellest, kuidas Vabadussõjas enamlasi notiti ja milline oli päriselu „vabariigi ajal“, rääkimata siis punaste kirumisest ja oma kirjatööde rahvusvärvides kaunistamisest.

Totaalset muutumist ei olekski saanud toimuda. MeeMa autorid jagavad Ralf Dahrendorfi veendumust aastast 1990, mille järgi „kiiresti toimuvate poliitiliste muutustega (kõige vähem kuus kuud) ei kaasne sama kiired muutused majanduses (vähemalt kuus aastat) ning kõige aeglasemalt käib sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste kell, millest sõltub inimeste käitumisviiside ja arusaamade teisenemine ning kodanikuühiskonna kujunemine. Viimaseks ei pruugi ka 60 aastast jätkuda“ (lk 2). Niisiis ei piisanud tervest okupatsiooniajast selleks, et eestlaste käitumisviisid ja arusaamad kommunistlikuks teiseneksid. Järelikult ei olnud meil lähtekohta kommunistlikust postkommunistlikku ühiskonda üleminekuks suure transformatsioonina. Oleks ekslik võtta ühiskonna muutumise uurimisel lähtekohaks see, nagu olnuks viimaste muutuste alguses siin Eestis seisnud stardijoonel homogeenne ja ajupestud kommunistlik ühiskond, mis siis raske vaevaga üheskoos postkommunistlikuks transformeeruma hakkas, ainult väga ebaühtlaselt edasi jõudes (viimast kinnitaks siis justkui kasvav lõhe hoiakutes ja arusaamades). MeeMa autorid seda päriselt ei teegi, eriti ühiskonna sidusust analüüsivas peatükis, kuid mujal kipub teenimatult varju jääma tõsiasi, et erinevalt Poola RVst või Saksa DVst pidi „kommunistlik“ Eesti maadlema immigrantide (osalt küllap majanduslike õnneotsijate) tulvaga, millise kõrval praeguse Euroopa rändevood on lapsemäng.

Eestlane ja muulane

Uuringute baas on küsitlusfirmade abil läbi viidud küsitlused. Pole kahtlust, et ligikaudu 1500 inimesega valim on moodustatud korrektselt. Sama ei saa öelda andmeesituse kohta uuringus, kus läbivalt kasutatakse jaotust „eestlane – venekeelne vastaja“. Autorid ise põhjendavad seda nii: „Tulemuste esituses on käesolevas raamatus eesti keeles vastanuid vaadeldud eestlastena, kuigi nende hulgas võis olla ka teistest rahvustest inimesi. Ka venekeelseid vastajaid, kelle hulgas oli tunduvalt suuremal määral teisi rahvusi (eeskätt ukrainlasi ja valgevenelasi), on raamatus mõnikord esituse lühiduse ja ladususe huvides nimetatud venelasteks või mitte-eestlasteks, enamasti siiski venekeelseteks vastajateks“ (lk 98). Lühidus ja ladusus ei saa olla katteks võimalikele moonutustele tulemustes.

Statistikaameti andmetel (et viimane küsitlus viidi läbi aastal 2014, kasutan sama aastat ka võrdlusandmetes) elas Eestis 2014. aastal 401 512 mitte-eestlast. Nende hulgast omakorda tervelt 18,3% olid mittevenelased, s.t muud rahvused, kes elanike koguhulgas moodustasid statistiliselt kindlasti olulise 5,6%. Jah, nende hulgas on suurimad rahvusrühmad meie traditsioonis „venekeelsed“ ukrainlased ja valgevenelased, kuid kumba, kas vene- või eestikeelsesse vastajaskonda võiksid uuringus paigutuda Eestis elavad soomlased, sakslased, juudid või poolakad, pole võimalik tuvastada.

Aastasadade jooksul hästi segatud verega Eestis on aina rohkem inimesi, kellele oma rahvuse ühemõtteline määramine raskusi võib valmistada. Seetõttu oleks ehk viljakam võtta elanikkonna kahte lehte löömise aluseks hoopis geograafiline päritolutunnus (autorid puudutavad seda teemat põgusalt lk 525, 537 ja 558). Me ei pea okupatsiooniajal Eestisse saabunuid liigitama okupantideks ega kolonistideks, aga tituleerida neid immigrantideks ei tohiks kohutada ka poliitkorrektseimat sotsioloogi.

Statistikaameti andmete järgi saab Eesti elanikkonna kenasti jagada põlisrahvastikuks ja immigrantideks (välispäritolu rahvastikuks). Põliste hulka kuuluvad riiklikus statistikas kõik need, kel vähemasti üks vanematest ja üks vanavanematest on sündinud Eestis (MeeMa autorite arvates riigi andmekoguja eksib vanavanemaid asjasse mähkides, sest „rahvusvaheliselt tunnustatud ja kasutatava määratluse kohaselt loetakse välispäritolu rahvastikuks need elanikud, kes ise ja kelle (mõlemad) vanemad on sündinud välisriigis“ – lk 525). 2014. aasta seisuga loeti põlisrahvastiku suuruseks 955 754 inimest, mis on mõnevõrra suurem eestlaste arvust. Väärtushoiakute ja toimetuleku mõttes on põlisus olulisem veelahkme tekitaja kui ujuva enesemääratluse alusel tekkiv rahvus.

Põlise ja välispäritolu rahvastiku arvamuste/hinnangute erinevus on universaalne norm. Ka MeeMa autoritel oleks olnud vähem muretsevat imestamist selle üle, et nn venekeelsete vastajate arvamused eestlaste omadele kuidagi lähemale ei tule, kui nad oleksid pisut rohkem süvenenud (ja teadmist ka andmete töötlemisel kasutanud) elanike päritolu tausta. Sedasama tasub tähelepanelikult jälgida ka neil, kes MeeMa või mõne muu uuringu pealt mistahes vähemuspoliitilisi otsuseid üritavad teha.

Massiimmigratsioon teatavasti lõppes Eestis koos okupatsiooni lõpuga ja välispäritolu rahvastiku ehk immigrantide rühma demograafilised põhitunnused erinevad drastiliselt põlisrahvastiku omast. Kogu välispäritolu rahvastiku keskmine vanus on 50 aastat. Immigrantide esimene põlvkond on praegu veel arvult suurim (174 768 inimest), kuid keskmise vanusega 61 aastat, mis tähendab et 20 aasta pärast on laias laastus pooled neist läinud. Vanemad kui 50 aastat on sellest rühmast tervelt 77%. Immigrantide teine põlvkond on väiksem (105 684 inimest) ja keskmise vanusega 43 aastat. Tõendiks, et välispäritolu rahvastik end eristatuses taastoota ei suuda, vaid tasapisi seguneb ja nii põlistub, on nende kolmanda põlvkonna üldarv – 77 413 inimest.

Kui oletada, et immigrandid siin hoolimata riigivõimu vilkast lõimimistööst ikkagi püsivad kultuuriliselt erilisena ja vähe kohanemisvõimelisena, siis on probleemi lõpptähtaeg lihtsalt ennustatav. Ja ennustamisvõimeline teadus võiks sellega julgelt tegelda. Välispäritolu rahvastiku vanuseline jaotus annab vastuse ka küsimusele, miks ja kuidas peale kasvavad noored vanade arusaamade kütkeisse jäävad. Eesti põlisrahvastikus moodustavad kuni 19-aastased ehk alaealised 25%, välispäritolu rahvastiku hulgas on alaealisi vaid 8,5%. Teisisõnu on iga alaealise põliselaniku kohta kolm täiskasvanut, iga alaealise mittepõlise kohta aga 10 täiskasvanut ehk kaks vanemat ja kaheksa „vanavanemat“. Milliseid moodsa elu norme üks laps ikka omandab, kui on väheinformeeritud ja kohanemisraskustes pensionäride tihedas ja arvukas piiramisrõngas?

Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Juuru kihelkonna hobuseteki järgi telliti 1949. aastal Kunstifondi Tartu osakonnalt Eesti Rahva Muuseumi direktori kabinetti plakatlik seinavaip. See on ehe näide, kuidas stalinlikku loosungit Eestis ellu rakendati. Vaip on välja pandud ERMi teemanäitusel „Aja jälg Eesti vaibal“.

ERM

Püha poolkeelsus

Teadlaste kirjatööde keeleline kvaliteet on üleilmne probleem, eriti kui ülesandeks on võetud teadustulemuste populariseerimine ehk kirjutamine laiemale publikule kui kitsalt oma ala eriteadlased. Klassikaline stiil tuleb vaevarikkamalt kui mõtete veeretamine omadele tuttavas akadeemilises slängis. Ka MeeMa autorid on lugenud palju erialakirjandust eeskätt inglise keeles ja sealt laenanud otsetõlkelisi termineid ja väljendeid. See on rohkem nooremate autorite häda, enamik tekstist, eriti kunagiste põhjalikumate keeleõpingute käigus eesti keelest rohkem lugu pidama õppinud vanemate autorite peatükid on ladusad ja loetavad. Ja seda hullemana mõjub stiilist väljalangemine vahepeal. Paar näidet.

„Sotsiaalsed praktikad on kollektiivsed tegevusmustrid, teatud tegutsemise ja kõnelemise viiside võrgustikud /—/, mis kindlas sotsiokultuurilises ruumis moodustavad äratuntava terviku. Nad ei ole staatilised, vaid muutuvad ajas pidevalt ning eri inimesed sooritavad neid eri ajahetkedel isemoodi /—/. Tarbimine leiab aset erinevate sotsiaalsete praktikate raames ja on nende kompetentse sooritamise vältimatu osa“ (lk 300).

Kuidas seda mõista? Kui praktika on muster ja samas võrgustik, siis jääb saladuseks, kuidas saab sooritada mustrit või võrgustikku, kusjuures kumbki neist, muster ega võrgustik, ei ole tervik, vaid osa suuremast pildist, mida meile ei defineerita.

„Aja tihenemine ja kiirenemine saab toimuda seeläbi, et tegevusi tehakse lühema ajaga (eriti tehnoloogiliste abivahendite toetusel), lühendatakse või jäetakse ära pausid ja jõudehetked või püütakse mitut tegevust teha korraga (nn rööptegutsemise põhimõttel)“ (lk 418). Küllap polnud selle peatüki autorite internetis Eesti Keele Instituudi sõnastikke saada, aga see ei muuda asja – eesti keeles ei saa „tegevusi teha“, sest seletava sõnaraamatu järgi on sõna „tegevus“ seletuseks variandid a) teadlik vaimne või kehaline aktiivsus; b) talitlus; c) sündmustik, tegevustik. Ühtviisi halvasti saab teha aktiivsust, talitlust või tegevustikku. Sellest, et kiiremini tegutsemine toob kaasa aja kiirema lõpu ehk surma, ma parem ei räägigi.

Ma ei pane neid väljalangemisi keele­toimetaja süüks, sest Sirbi-aastate kogemusest tean liigagi hästi, kuivõrd vintske ja vastupanuvõimeline võib olla mõni välismaal või valdavalt võõrkeelse erialakirjanduse baasil end doktoriks lugenud-kirjutanud noorema põlve sotsiaalteadlane. Aga kui Marju Lauristin oleks need osad õpilaste vastuseisu surmates ise läbi kirjutanud, võinuks neist päris stiilsed tükid saada.

Lõpumärkused

Nii mõnelgi juhul on autorid jätnud kasutamata võimaluse visualiseerida andmeid nii, et põhisõnum (muutus, trend) võimalikult selgelt lugejani jõuaks. On tükk tööd, et tabelist silmaga üle rea andmeid noppides enda pähe mingi kõver või tulbastik moodustada (näiteks tabelid 2.2.4 ja 2.2.5, lk 147).

Ma mõistan üleilmses akadeemilises komberuumis kehtivat normi tsiteerida kõiki autoriteete ning nende teooriaid igaühe välitööde andmestikuga kokku sobitada, kuid nii mõnelgi juhul oleks parem, kui õhtumaistes vandlitornides meisterdatud teooriasadul ausa eesti sea selga istutamata jääks. Kui ikka mõni teooria Eesti reaalsusesse ei sobi, peab selle kõrvale heitma ja vajadusel oma teooria leiutama.

Kuid kokkuvõttes on koguteos väärt pingutus ja väärt tulemus ehk eesti sotsioloogia silmapaistev edulugu hoolimata sellest, et, nagu Leonid Brežnev ütelnuks, on veel üksikuid puudujääke.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming