Vanad head üheksakümnendad

MADE LUIGA

Pean tunnistama, et sajandi müüduimat raamatut ma lugenud ei ole. Seega ei oska võrrelda, kas praegune n-ö jätkuraamat on kõvem purakas või mahedam üllitis kui „Musta pori näkku“. Kaldun siiski arvama, et toone on maha keeratud 100%, sest midagi põrutavat eluloolisest eneseabiõpikust, nagu autor on uue raamatu tituleerinud, õigupoolest ei leia.

Mihkel Raua „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda“ on üles ehitatud tõesti eneseabikirjanduse kaanonit järgides: lühikestes peatükkides püstitatakse probleem, tuuakse mõned asja avavad näited ja lõpetuseks pakutakse lahendus. Palju on refereeritud välismaist analoogilist kirjandust, viidatud autoritele ja teostele, aga lugeda on neid kohti igavavõitu, kuigi ma ise olen suur ümberjutustamise fänn ega tohiks ju norida, kui keegi säästab mind teiste raamatute lugemise vaevast.

Lugeda on sellegipoolest ladus, stiil on mihkelraualikult arrogantne, eneseirooniline ja hüperboolne, esimene osa raamatust läheb kui lennates. Siis aga hakkab tekst muutuma ühetooniliseks ja justkui liiaseks. Tähelepanu hajub, naljad ei tundu enam naljakad, probleemid ei paku pinget – no mida imet hakkan ma peale pika kirjeldusega sellest, kuidas hr Raud lolli peaga endale Taimaa kuurordi puhkuseosakud lasi kaela määrida? Mis rikkale loomulik, see vaesele imelik!

Millised on siis rikka ja kuulsa inimese probleemid? Päris kindlasti täiesti vastuolulised. Ühelt poolt jagatakse hulganisti näpunäiteid, kuidas saada kuulsaks, nõutuks ja hinnatuks, kuidas küsida oma talendi eest rohkem raha, kuidas planeerida aega, et kõike jõuaks, kuidas hoida kümmet rauda tules, et ikka pinnal püsida, kui ka mõni ots vett vedama läheb. Teisal aga nendib autor, et tal on kõik olemas, et ülearused asjad tuleb ära visata, räägib vahvast ameeriklasest, kes annetas kaks miljonit dollarit laste muusikahariduse heaks, sest tema õnn ei olnud rahas. Ja kuulsus olevat nii tüütu, et ei ole üldse soovitatav seda ihaldada. Kord öeldakse meile, et kogu elu on teiste inimestega manipuleerimine, siis aga tuuakse näiteid, kus mõnes üldiselt väheväärtuslikus inimeses vilksatab suuremeelsuse säde.

See tuletab mulle meelde ühe mu enda eluseiga. Lugesin minagi aegu tagasi eneseabi ABC-d „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi“, mille autoriks Dale Carnegie. Lugesin lausa nii, et tegin väljakirjutusi ja joonisin kohti alla, n-ö töötasin endaga. Ühel heal päeval kirjutasin otse onu Dale’i näpunäidete järgi südamliku kirja. Tulemus vapustas mind hingepõhjani. Ma saavutasin oma kirjaga tõepoolest kõik, mida lubati, ja rohkemgi veel. Sellest päevast peale lõpetasin inimestega (teadliku) manipuleerimise. Ning kui keegi kõnetab mind nimepidi, tunnen kerget võõristust, sest see on kahtlane meelitamine (kõik inimesed armastavad üle kõige kuulda oma nime!).

Mulle kui kriitikule ja kritiseeritavale pakkus muidugi erilist huvi peatükk, kus on juttu kriitikast. Raud kriitikasse hästi ei suhtu. Ka tema kriitikadefinitsioon on harilikust kitsam: kriitika ongi halvastiütlemine. Kui ei öelda halvasti, siis on tegu juba nõuande, mitte kriitikaga. Autor soovitab kasvatada paksu nahka just nimelt karastuse kaudu. Loe kõike paska, mis sinu kohta kirjutatakse. Ja lõpuks tee see omakorda rahaks, kirjuta raamatusse, mida lollid Raua kohta on öelnud. See näib olevat ka üks raamatu kandvaid telgi. Nägin vaeva ja sain kuulsaks. Selle eest saan iga päev sõimata. Aga oma kuulsust saan ma omakorda müüa. Ostsid mu raamatu? Sest antud juhul ei saa raamatut ja autorit lahutada, raamat elab ainult autori isiku jõul. Ma loeksin ehk meelsamini mõne Laanetaguse Jürka ellujäämisnippe, aga Jürka ei tule selle pealegi, et oma joomad ja söömad kirja panna. Fakt on see, et mina ei ole selle raamatu sihtgrupp – ega ei oska seda turusegmenti ka ette kujutada. Veidi eakam kontorirahvas? Mine võta kinni. Pakutav nõu on natuke aegunud: edukultus pole ju enam moes, see on nii üheksakümnendad. Noorus ei mõtle, et peab ennast ja oma andeid nui neljaks turundama, nad mõtlevad nii: kui sul on mind ja mu andeid vaja, tule otsi mind üles.

Natuke nõutuks tegi ka arutluskäik, kus aeg rahaks ümber arvestatakse. 1 tund = 1 euro. Siis vaadatakse tagasi juba kaotatud elule ja rahale ning lootusrikkalt eesolevale ca 142 175 eurole ja tunnile, mis peaks motiveerima oma elu otstarbekamalt elama. Vist. Aga mõni peatükk edasi, alajaotuses „Filosoofia“, soovitab autor elule hoopis nõnda vürtsi anda: kujutle, et su naine, laps või mõni muu lähedane elab täna viimast päeva. Homme teda enam pole. Šokeeriv? Õudne? Kahtlemata. Mina loen sellest välja, et igaühel on järel ainult 1 euro. Võib-olla isegi 1 sent. Just selle käesoleva hetke oma. Ja nõnda mõeldes pole ju mõtet tulevikuplaane teha. Aga eks filosoofia ole juba loomu poolest segane ning vastuoksusi täis distsipliin.

Kui oleks aega ja viitsimist, siis võiks vist igale raamatule kontraraamatu teha. Elustiiliõpikule, mida Raua raamat ju sisuliselt on, iseäranis. Sest elamise viise on teoreetiliselt niisama palju kui inimesi. Sügasin kukalt selle koha peale raamatus, kus Raud räägib, kuidas ta oma mõtteid arhiveerib, et tal on igal pool kirjutusvahendid käepärast, voodi kõrval, vetsus, köögis jne. Päeva lõpus korjab ta oma nopped kokku ja sisestab sildistatult arvutisse. Pärast hea võtta, kõik teemade kaupa organiseeritud. Küllap mõne puhul selline meetod töötab. Ise pakun risti vastupidist: kõik mõtted tuleb ära unustada. Siis nad tulevad salaja, olles mälukihtide all küpsenud. Aeg-ajalt olen muidugi mõne välgatuse kirja pannud, nad on kaustas, mille pealkiri on „Honorar, märts“ ja kuhu ma olen märkinud läbisegi toiduretsepte, aiataimi, mida tahaks osta, veebilehtede paroole ja geniaalseid ideid: lugu kolmest oravast, roti surm, Ethiopian sounds good for your heart, gaasilatern etc. Häda on lihtsalt selles, et ma hiljem absoluutselt ei mäleta, millist mõttekäiku need märgivad.

Aga kui vaadelda teist raamatu väljareklaamitud aspekti, eluloolisust, kas me saame Mihkel Raua kohta midagi teada, mida me veel ei teadnud? Kardan, et ei. Tegelik isik on peidetud tugeva ja läbitungimatu müüri taha. Ei ole võimalik aru saada, kus odav enesekiitus läheb üle eneseirooniaks või tõsineb siiruseks. Kahju, sest potentsiaali oleks ka millegi sootuks olulisema kirjapanekuks. Sellest annab aimu lõpupeatükk, kus räägitakse mitmest kurvast inimsaatusest, kirjanike majas elanud õnnetust emast, tema tütrest ja õnnetu lõpuga tütrepojast.

See raamat ei ole valgus, mis peletaks hinge pimedust, ega käsi, millest hoida raskel ajal. See on kerge lektüür teada-tuntud hõlpsasti omaks võetavatest elutarkustest, vürtsitatud mõne tuntud nimega. Ei midagi skandaalset, intrigeerivat ega irriteerivat. Natuke vanamoeline. Autori määratletud žanri seisukohalt aga ei näe ma mingit põhjust selle raamatu kallal norida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming