Valge müts koka peas

Johanna Ross

Laias laastus on Armin Kõomäe jutuaine endine: needsamad sipelginimesed ja nende sattumine kummalistesse, (tragi)koomilistesse olukordadesse.„Pagejad” on Armin Kõomäe esimene romaan pärast kaht novellikogu. Paratamatult kruvib selline n-ö auväärsemale žanrile üleminek ootused mõnevõrra üles. Nüüd peaks nagu olema selge, et seni pisut kätt harjutanud uustulnuk on otsustanud „tõsiselt” kirjandusega tegelema hakata. Juba on kaks sõltumatut arvustajat Maire Liivamets (Liivametsa lugemised : 37, http://www.nlib.ee/102373) ja Jüri Pino („Päeva raamat”, Õhtuleht 10. VII 2009)  raamatut võrrelnud Mati Undi „Sügisballiga”. Jutuaine ja lähenemisviisi poolest on teosed tõepoolest mitmeti sarnased. Vaatluse all on kaasaegne linnakeskkond, sellest sipelgapesast valitakse välja viis-kuus sipelgat, kes tehakse pseudo-objektiivse pilgu abil „huvitavateks karakteriteks”.

Kõomäe suurendusklaas on pidama jäänud noorel disainitudengil ja tema paarkümmend aastat vanemal elukaaslasel, kes hiljuti väikelinnast metropoli kolisid;  nende kinnisideelisel pensionärist naabril; narkoärikast rikkuril ja kaunil ärikooliõpilasel, kes elatab end prostitutsiooniga. Tegelikult on neid jälgiv pilk muidugi tugevasti karikeeriv ja tegelased jäävad kui mitte ühe-, siis ikkagi pelgalt kaheplaaniliseks. Nende mõttemaailmas toimub justkui murranguid, nad nagu hakkaksid ajuti üht ja teist mõistma, ent kokkuvõttes ei muutu midagi. Võrdlus Undiga on kahtlemata austav.  Käesoleval juhul tundub see siiski tühjavõitu ja väheütlev: temaatiline ja perspektiiviline sarnasus ei ole erilist märkimist väärt, kuna „juhuslike inimeste elu jälgimine” on ammu meetodina laialt levinud ning linnaelu kirjeldamine muul moel kui kaledavõitu ülalt- või kõrvaltpilgu abil on pigem erand kui reegel.

„Sügisballi” lähenemine oli lööv omas ajas, seepärast erinevad Kõomäe ja Undi raamat positsiooni poolest fundamentaalselt – sellega  nõustuksid küllap ka mõlemad viidatud kriitikud. Niisuguseid autoreid on keeruline viljakalt kõrvutada kas või juba sellepärast, et ühest on nüüdseks saanud vaieldamatu klassik, teine on alles napilt asjaarmastaja seisusest välja jõudmas. Aga loomulikult võib küsida, missugused on Kõomäe šansid „saada Undiks” või kas ta seda üldse tahabki. Kaarel Kressa ennustab talle tulevast kuulsust ja auväärset kohta kirjandusleksikonis (Kaarel Kressa, XXI sajandi  unistusi on kerge rahasse arveldada. – EPL 22. V 2009). Kas tõesti saab Kõomägi hakkama millegi samaväärsega kui ühe hoo ja hoobiga Mustamäe ja postmodernismi olevaks kirjutamine; ja ons tal üldse säherdusi pretensioone?

Romaan kui žanr on mõnes mõttes alati lühijutust pretensioonikam. Kõomägi ei ole siiski teinud pidulikku temaatilist ega stilistilist kannapööret, vaid on paljuski arendanud edasi neidsamu liine, mida ajas juba novellikogude  juures, nüüd ainult pedaali põhja vajutanud. Näiteks on tema raamatute juures alati tähtis olnud kujundus, mida on kahtlemata suunanud kirjaniku enese tahe: esikkogus „Amatöör” kasutati erilist n-ö rahvuslikku tekstitüüpi, mis pälvis kauneima raamatu võistlusel eripreemia, samuti leidus raamatus pisikesi illustratiivseid kritseldusi, mis lood tüüpidesse jaotasid. Ka järgmine raamat „Nägu, mis jäi üle” sisaldas illustratsioone. Seekord on graafiline  pool veel olulisemale kohale tõstetud. Kõigepealt illustreerivad teksti fotod ja maalide reprod, mis mõnikord moodustavad ka omaette narratiivi (järgemööda pildid suurest hapukurgist, väiksest hapukurgist, noast ja mahalõigatud otsaga hapukurgist). Lisaks leidub tekstis otseseid viiteid illustratsioonidele, näiteks loeb üks kõrvaltegelane raamatut, mis algab tagumikupildiga just nagu „Pagejad” ise. Viimaks viidatakse ka fotodele vanamehest ja  valgest Mercedesest, mida raamatus ei sisaldu, millest on aga tehtud näitus (pealkirjaga „Otsijad”) ja mis on ilmunud ajakirjas Vikerkaar. Laias laastus endine on ka jutuaine: ikka needsamad sipelginimesed ja nende sattumine kummalistesse, (tragi)koomilistesse olukordadesse.

Kui väga otseseid paralleele kiskuda, siis käib juba Kõomäele kirjandusliku kuulsuse toonud ja Tuglase novelliauhinna saanud jutust „Anonüümsed logistikud” läbi  motiiv mingi kummalise organisatsiooni kaudu kokku sattunud juhuslikest inimestest, kellel on midagi ühist – „Pagejate” peategelasi ühendab nimelt see, et kõik vastavad ajalehekuulutusele, mis lubab lahendada nende probleemid. Ent teemaühtsusest silmatorkavam on jätkuv pürgimine tekstivälisele tasandile, kuhu sihib ka eelkirjeldatud põhjalik kujundus. Novellikogude puhul tegi Kõomägi mingisugust pseudonüüminalja, justkui oleks lugude autoriks keegi tundmatu nimekaim, ja esimese kogumiku juhatas sisse lühike tekstilõik sellest, et „viimasel ajal kõik muudkui kirjutavad”. Enne võis sellised asjad jätta suurema tähelepanuta, nüüd tehakse seda laadi keerutusi nii palju, et neid märkamata jätta oleks raske. Romaan pakub keerutamiseks muidugi märksa paremaid võimalusi nagu raamjutustus ja teksti sees edasi-tagasi viitamine. Mõned viited on otsesed ja läbipaistvad:  tagumikupildiga algavat raamatut lugenud tegelane mainib ära ka raamatu lõpu, kus hai kellelgi jala otsast hammustab, nii nagu juhtub „Pagejateski”.

Päris selge ei ole jällegi see, kui teadlikult arutatakse viimse võimaluseni disainitud raamatus disaini mõttekuse üle, või kas on juhuslik, et raamatu lõpustseenis tehakse dollaritega lõket, kuid Kõomägi on noorte kunstitudengite katsetusi eespool kirjeldanud nõnda: „Põlevate silmadega maalikunstnikud  vedasid enda järel hiigelsuuri lõuendeid. Neil plahvatasid tuumapommid, abordijäänused tantsisid valssi ja pühiti dollariga perset” (lk 20). Veel on tegelastele pandud nimed, mis kutsuvad esile igasuguseid seoseid, mida ei jäeta ausalt avamata: Delma nagu margariin, Gabriel nagu „Viimne reliikvia”, Delma ja Gabriel nagu D&G, nagu Dolce ja Gabbana …

Vist just seesuguste trikkide kohta võttis ka pseudonüüminalju pahaselt „vigurdavaks”  nimetanud Kadri Tüür Kõomäe teise novellikogu puhul kasutusele laitvad väljendid nagu „tulemus ei ole paraku Kenderinigi küündiv” (Kadri Tüür, Mis jäi üle. – Vikerkaar 2007, nr 9). Kuigi ma ise nõnda mööndusteta laitvat tooni ei kasutaks, kaldun sisulises plaanis nõustuma – see kõik ei ole kuigi huvitav ega anna eriti midagi juurde. Samamoodi ei tundu kohane „Pagejaid” kiita uudse ja põneva temaatika eest, nagu võib kergesti tekkida kiusatus,  kui juttu on millestki vähegi nüüdisaegsest. Romaani oluline keskpunkt, kaubanduskeskus, on üks kriitilise popkultuuri kõige olulisemaid ja kasutatumaid sümboleid. Ka narkopidusid korraldavatest ärikatest ja ärikoolis käivatest eliitprostituutidest oleme juba mõndagi kuulnud, õigupoolest kuulub kokaiinitarvitamine ärimehe kuvandisse peaaegu samavõrd nagu valge müts koka pähe. See ei ole kindlasti mitte enam see uudne materjal, mille peaks kirjandusse tooma inimene „väljastpoolt”, kuna eluvõõras kirjarahvas ise seda käsitleda ei oska. Kõomägi ei kirjuta olevaks ühtki linnaosa ega ka midagi muud, jõhkralt väljendudes sörgib ta pigem kusagil tarbimisühiskonna traagika lahkajate pikas rivis ja katsetab kaunis klassikalisi vingerpusse metatasandiga. Seda kõike ei tahaks ikkagi käsitleda kui Esimese Romaani piinliku plärtsuga läbikukkumist.

Usun, et Kõomägi ei olegi üritanud teha  revolutsiooni ega rajada mingeid teid, samuti mitte lahata ammendavalt meid ümbritsevaid paineid. Ta on pigem oma lõbuks mänginud mingite silmahakanud kontrastidega, mis on loomult elementaarsed: ilu ja inetus, rikkus ja vaesus, noorus ja vanadus. Kõike kaunistavat disainikunsti rakendatakse seesuguses „rõvedas” valdkonnas nagu uroloogia; särava kaubanduskeskuse kõrval asub tagasihoidlik turg; turundus- ehk enesemüümisõpet finantseeritakse  füüsilise enesemüümisega. Teda ei häiri, et neid kontraste on märganud ja kasutanud teisedki. Ka metatasandi üleekspluateerimine tundub pigem poisikeseliku vaimustuse tagajärg kui luhtunud püüe mõjuda erudeeritult ja läbinägevalt, küündida kuhugi kindlasse kõrgusse (näiteks Undini). Konstruktiivse kriitika korras võiks ette heita veel seda, et romaan mõjub pigem pikaks venitatud novellina, mis on kaotanud oma teravuse; tegevust on vähevõitu  ja karakterid ei ole põhjalikumalt läbi töötatud kui novellides, kuigi seda pikemast teosest ju ootaks. Aga seegi annab mõnes mõttes tunnistust samast: Kõomägi ei ole ettevõtmisele lähenenud hinge kinni hoides, vahest pole talle lihtsalt pähegi tulnud, et žanrivahetus nõuab midagi muud, äkki isegi midagi pisut rohkemat kui seni.

Kõige selle juures kumab siiski läbi lihtlabane nauding tekstist koos hea kirjutamisoskusega. Kui novellide puhul on kiidetud  põnevaid olukordi ja teravaid puänte, siis seekord veetlevad mind Kõomäe kirjeldused. Tal on silma detailide peale: kui ta kirjeldab üksi kodus oleva (hilises keskeas) naise rutiinseid tegevusi, ei jäta ta mainimata, et too katsub näpuga, kas muld lillepotis on veel niiske; tüdrukud vahivad poisse meelalt nagu mingeid marjakooke. Ometi võiks need kenad võrdlused (mida raamatu peale kokku tuleb ehk liigagi palju)  rakendada mingi pisut läbimõelduma suure plaani teenistusse, tahta natuke enam – ihata rohkem olla Unt või ükskõik mida muud. Kõomäe esimese novellikogu puhul täheldas Jan Kaus raamatu hüplikkust, võrreldes novelle näitlikult mitmesuguste eesti kirjanike loominguga, kokku kümme nimetust (Jan Kaus, Kole Armin. – Eesti Päevaleht 5. XI 2005), ja avaldas lootust, et autor leiab edaspidi oma käekirja. „Pagejad” ongi kindlasti märksa ühtlasem  teos, paljud enne pead tõstnud suunad ja suunakesed on maha nuditud. Näiteks ei tule enam ette üleloomulikke juhtumeid, nn heinsaarelikkus on koondunud ehk ühteainsasse tekstilõigukesse muigest, mis ehmatab end lahti ühe tegelase suult, teeb laisa keeru kohvitassi kohal ja maandub teise tegelase põskedel, pannes need kelmikalt õhetama.

Teiselt poolt on tagasi tõmmatud naturalismi osas: kuigi seksi- ja peldikustseenid päriselt  ei puudu, eelistatakse nende kirjeldamisel eufemistlikumat kõnepruuki, seda võib-olla küll iroonilistel kaalutlustel. Üldiselt jätkub loometrajektoor loogiliselt, esikkogust on romaan kaugemal ja harmoneerub rohkem teise koguga „Nägu, mis jäi üle”. Nagu retseptsioonis on armastatud välja tuua, oli see teos pühendatud majanduskasvule, ja ka „Pagejates” esinevad olukorrad kasvavad üsna üheselt välja tarbimis- ja kaubandusühiskonna eripärast.  Situatsioonide veidrus pole siin enam nii mitmekesine kui „Amatööris”, sümbolid on selgemad: külmutatud köögivili, 70-protsendilised allahindlused ja puhkus Fidžil. Samuti kasutatakse teise koguga sarnaseid intertekste, lõike reklaamidest ja kaubapakenditelt. Ent mäletatavasti pidas retseptsioon „Nägu, mis jäi üle” kaunis üksmeelselt esikteosest kehvemaks. Mingi oma käekirja on autor tõepoolest leidnud, paraku ei näita see end hetkel  nii lopsakana, kui esimeste suletõmmete najal loota võinuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming