Ühest „kuratlikust umbluujutust“

KADRI NAANU

Luuletaja Mathura juhitud kirjastus Allikaäärne on viimastel aastatel toonud lugejateni mitme välisautori põnevat loomingut. Tänu Mathura tõlgetele on lugejal olnud võimalik sukelduda näiteks Nigeeria päritolu briti autori Ben Okri imelisse maailma teoses „Jumalaid hämmastades“ (1995, ee 2012) või tutvuda maoori pärimuskildudega, millest on läbi imbunud Uus-Meremaa kirjaniku Witi Ihimaera teos „Vaalaratsanik“ (1987, ee 2014). Samuti jõudis möödunud suvel poe­lettidele Nigeeria kirjaniku Amos Tutuo­la fantaasiaküllase romaani „Palmiveinijoodik“ (1952) tõlge. Tegemist on märgilise teosega, sest seda loetakse ingliskeelse Aafrika kirjanduse alguseks.

Tutuola teose peategelane on laisk lapseohtu palmiveinijoodik, tuntud ka kui Jumalate-isa-kes-suudab-siin-ilmas-kõike-korda-saata, kes võtab ette rännaku, et otsida üles tema heaks töötanud, kuid õnnetult surma saanud veini­laskja. Sel teekonnal kohtub teose peategelane igasuguste imeliste ja hirmsate olenditega, nii elavate kui ka surnutega, ning satub veelgi imelisematesse ning hirmsamatesse sekeldustesse, mis moodustavad kokku peadpööritava sündmuste pillerkaare ning kindlustavad kütkestava lugemiselamuse. Ilma mööndusi tegemata võib nõus olla lausega raamatu tagakaanelt: „See on vist üks pöörasemaid lugusid, mis eales kirja pandud.“ Teoses on põimitud joruba rahvapärimus ja seiklusjutt. Lugedes on võimatu ning tõenäoliselt isegi tarbetu üritada kindlaks teha, millised detailid on laenatud rahvaluulest ja millised on autor ise välja mõelnud. Veinilaskja kohtub oma teekonnal üha veidramate tegelastega (kolbad, poolikud tited, näljaelukad, läbisegirahvas jt), satub üha kummalisematesse kohtadesse (Punalinn, Koolnute linn jne) ning üha ohtlikumatesse seiklustesse. Romaani sündmustik ja selle üleloomulik tegelaskond mõjuvad hunnitult hullumeelse ja paeluvalt koletuslikuna.

Teose lugemise järel tekib kiusatus kirjeldada seda maagilise realismina, sest kõik imepärane ja müütiline, mis ei allu päris hästi tavaloogikale, on Tutuola maailma lahutamatu pärisosa. Sellist kirjandusteaduslikku terminit ei olnud aga raamatu esmailmumise ajaks veel vermitud.1 Kui Tutuola teost kirjeldada võrdluse kaudu, siis võiks võrdlusalust pakkuda Ben Okri looming. Neid kahte kirjaniku ei ühenda ainult see, et nad on väheste Aafrika autoritena ka eesti lugejatele kättesaadavad. Okri ja Tutuola käekirja iseloomustab toetumine pärimusele ning viis, kuidas nad põimivad oma tekstides ühte elavate ja surnute maailmu ning lülitavad nendesse üleloomulikke elemente. Ben Okri on oma loomingu puhul maagilise realismi määratluse tagasi lükanud ja Müürilehele antud intervjuus iseloomustanud oma stiili kui nõiutud realismi (enchanted realism), mille realistlikkus väljendub inimeste olmekeskkonna ja elatusvahendite kirjeldamises.2 Tutuola teoses on olmele jäänud üsna vähe ruumi, kuid argipäev murrab üleloomulikku sisse pisidetailide kaudu. Teose tõlkija Mathura kirjeldab järelsõnas, kuidas Tutuola paigutab müütilise maailmapildi oma kaasaega: „Selle kinnituseks on arveldamine briti rahavääringus, viited fotoaparaadile, telefonile, hävituslennukitele.“3 Samuti viitab Tutuola teksti sees mitmel korral teostele, mida ta „Palmiveinijoodiku“ avaldamise ajaks veel kirjutanud ei olnudki.

Nigeeria kirjanik Amos Tutuola (1920–1997).

Nigeeria kirjanik Amos Tutuola (1920–1997).

Netifoto

Okri ja Tutuola võrdlus abistab mõnevõrra küll nende stiili iseloomustamisel, kuid siinkohal on kindlasti oluline silmas pidada, et Tutuola looming eelneb Okri omale, mistõttu oleks korrektsem öelda, et Okri looming sarnaneb Tutuola loominguga, mitte vastupidi. Eesti lugejale on nende teosed olnud aga kättesaadavad teises järjekorras, mistõttu ei tundu selline võrdlus ka ülearu kohatu.

Mainimist väärib ka, et Tutuola on palmiveinijoodiku seiklused pannud kirja eripärases inglise keeles, mis ei järgi kirjakeele reegleid ning võib seetõttu mõjuda ebahariliku ja konarlikuna. Teose üks esimesi arvustajaid ja fänne, Walesi kirjanik Dylan Thomas on teost arvustades kirjeldanud Tutuola keelt kui „noort“ inglise keelt. Selline määratlus sobib autori keelekasutust kujundlikult küll iseloomustama, kuid kannab eneses ka eurotsentristliku eelarvamust, mille järgi on Aafrika kirjandus Euroopa omaga võrreldes justkui primitiivsem ning teose ilmumise ajal alles lapsekingades. Nigeeria kirjaniku Wole Soyinka analüüs on selles küsimuses sümpaatsem: tema sõnul on Tutuola loonud eripärase keele, et püüda kinni ja anda edasi selle kogukonna kõla, mille hulka kuuludes ta oma teose kirjutas.4

Tutuola sai oma eripärase keelekasutuse tõttu riielda kriitikutelt nii läänes kui ka oma kodumaal Nigeerias. Seal kardeti nimelt, et tema viimistlemata stiil loob muus maailmas ettekujutuse aafriklastest kui harimata kirjaoskamatust rahvast, kes usub igasugu lorajutte. Keeleline viimistlematus annab Tutuola teosele aga teatud suulise kvaliteedi, mis ei jää kirjalikkusele kuidagi alla, kuid mõjub see-eest energilisemalt ja vahetumalt. Napilt sajale leheküljele on autor mahutanud rohkem üleloomulikke olendeid ja uskumatuid juhtumisi, kui lugeja suudaks esiti ettegi kujutada. Seetõttu ei tasu siit otsida ka detailselt välja arendatud tegelaskujusid või karaktereid, kuid nende puudumine ei võta lugemiskogemusest ka midagi ära. Tutuola teosega aega veetes on tunne, nagu viibiksid kogenud jutuvestja seltskonnas, kes liigub mängleva kergusega ühe uskumatu seikluse kirjeldamiselt teise juurde, sidudes ometi kõik raamatusse koondatud eripärased seigad ühtseks tervikuks. Meeldiv on tõdeda, et selline suulisus ning sellega kaasnev tempokus ei ole Mathura tõlkes kaduma läinud ja ka siinsel lugejal on võimalik Tutuola jutuvestmisest osa saada raamatu kaudu, mida Dylan Thomas on kirjeldanud kui „kuratlikku umbluujuttu“.

1 Mathura, Amos Tutuola pärimuse ja ilukirjanduse piiril. Rmt: Palmiveinijoodik, 2015, lk 100.

2 Kadri Naanu, Ben Okri – poeet, kes nõuab vastutust. – Müürileht, 8. VIII 2014.

3 Mathura, Amos Tutuola …, lk 99.

4 Wole Soyinka, Introduction. Sea Never Dry, Wine Never Dry. Rmt: Amos Tutola, The Palm Wine Drinkard. Faber & Faber, 2014 [1952], lk v–viii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming