Tõlkija kaduma läinud

BORIS VEIZENEN

Reisimisel ja tõlkimisel on palju ühist, eriti kui võrrelda reisimist tundmatule maale reaaluse tõlkega. Valdamata keelt, on tõlkija käsutuses vaid toores reaalune, mille luustikule peab ta kasvatama luuleliha, tegema elutust kerest elava ja vaimuka indiviidi. Kuidas on see aga võimalik, kui teadmiste ja kogemuste pagasit üldse ei olegi? Selliseid küsimusi lahkab oma romaanis „Tõlge reaalusest“ vene kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija Jevgeni Tšižov. Tegemist on autori kolmanda ja kõige menukama romaaniga, mis on saanud nii Moskva kirjanike liidu preemia kui ka üldise tunnustuse osaliseks.

Romaani peategelane, Moskva luuletaja ja tõlkija Oleg Petšigin võtab oma noorusaja sõbra kutsel ette reisi Koštõrbastani riiki kaugel Kesk-Aasias, et tõlkida seal riigi presidendi Gulimovi luuletusi. Olegil on kombeks samastuda tõlgitavate tekstide autoriga, olgu see viinamees Dylan Thomas või naiste vastu ükskõikne W. H. Auden, kuid president Gulimovi kohta, keda kogu rahvas nimetab Rahvajuhiks, ei tea ta õigupoolest midagi. Rahvajuht on fantoom, sama tabamatu ja mitme näoga kummitus nagu Gabriel García Márqueze „Patriarhi sügise“ diktaator. Ta on kõikjal – ajalehtedes ja plakatitel, teleekraanil ja üüratult suure kujuna keset pealinna – ning samal ajal eikusagil. Temast räägitakse legende: nagu iidsed valitsejad, jalutavat ta tundmatuna linnatänavatel, tal võivat olla teisikud, iga tema lausutud sõna omavat erilist tähendust ning iga temaga kohtunud inimene meenutab seda sündmust kui helget ja püha. Reaalne inimene on kadunud suurejoonelise propagandamasina taha ja tema asemele jäänud müüt. Siin on selge paralleel nõukogude minevikuga.

Gulimovil on tõepoolest päris palju ühisjooni Staliniga, alates luulekribamisest noores eas kuni rõhutatud tagasihoidlikkuseni ja oma kultuse väljavabandamiseni argumendiga, et ei saa ju keelata rahval armastust väljendada. Riigikorragi puhul on tegemist tuttava diktaatorliku süsteemiga, mis toodab kangelasliku liidri kuvandit ning kujundab rahva mõtteprismat. Rohked upituskõned, kiidulaulud ja sõnavõtud, mida toovad kuuldavale nii peategelase sõbrast kohalik telestaar Timur Kassõmov kui ka teised Koštõrbastani elanikud, hakkavad lugejat painama, kleepuvad külge nagu suhkruvatt, hakkavad vastu nagu ülimagus rahat lokum, kui ainult seda süüa. Lugeja võitleb selle sõnavoo vastu, Oleg aga läheb kaasa.

Koštõrbastan pole lihtsalt karm diktatuuririik, see on ka orientalistlik ida. Olegi kui eurooplasest reisijat iseloomustavad kõik need eelarvamused, ootused ja kiusatused, millest on põhjalikult kirjutanud Edward Said, peamiselt loomulikult eksootikahimu. Eksootika on kõik uus, mis on midagi muud kui tavaline elukorraldus. Ta loodab, et nüüd läheb kõik teistmoodi. Oleg põhjendab oma reisi kaudselt lapsepõlvemälestustega kaunist Šeherezadest, sõbra ema luksuslikust magamistoast purskkaevu ja uhke baldahhiinvoodiga, mida ta tahaks veel kord näha – ning näebki. Tšižovi romaan esitab siinkohal põneva väljakutse. Tundes Saidi lääneliku „oma“ ja idamaise „võõra“ koloniaalset tagamaad, oleme harjunud nägema reisivas valges mehes (post)koloniaalse ideoloogia kandjat, kes kasutab eksootilisi klišeid rõhutamaks lääne elukorra paremust ning mõne muu elumudeli teisejärgulisust, primitiivsust ja piiratust. Idamaalast, kellele ei anta isegi võimalust iseennast tutvustada, vaid kelle eest räägitakse, käsitatakse tavaliselt ohvrina. Tšižovi romaanis on aga vastupidi: hoopis Kassõmov loob oma sõbrale ettekujutuse Koštõrbastanist kui eksootilisest võlumaast, kus kõik on võimalik. Orientalistlik mõtlemine ja diktatuuri sirm moodustavad perfektse võrgu, millesse Oleg takerdubki. Tõelise Koštõrbastani otsing jääbki viljatuks, osalt osava propaganda, osalt tema enda piiratuse tõttu. Nagu ta ise kirjutab: „Võõras elu tõukab eemale kõik katsed seda mõista, elad pidevas nõutuses, millega nähtavasti aja jooksul harjud …“ (lk 41).

Ükski „võõra“ mudel ei tööta ilma vastanduseta. Koštõrbastani vastand on Olegi puhul Moskva ja keeruline minevik: karile jooksnud suhe ettearvamatu Polinaga ja traagiline sõprus geniaalse luuletaja Konšiniga, kes tahtis ära põletada oma luuletused, kuid hukkus tulekahjus ise. Painajaliku mineviku eest on vaja põgeneda. Samuti tahab Oleg vabaneda „lõputute korduste lummast“ (lk 24) ja hallist argipäevast, kuhu ta on end pärast traagilisi sündmusi matnud. Reis Aasiasse osutub väljapääsuks: võlumaal, kus tuttav elukorraldus ei kammitse, saab temast endast võõras, tundmatu, tõlkimatu teksti osake. Kuid Olegi naiivsed ettekujutused osutuvad illusiooniks ning purunevad peagi kildudeks: Riigijuhi arhiivis saab ta teada, et isegi tema kohta on juba kaust, kuhu kindlasti kantakse ka tema biograafia lõppu puudutavad andmed. Vastu ootusi, aga siiski täiesti mõistetavalt hakkab Oleg just võõrsil meenutama oma Moskva-elu, seniseid sõpru ja armastatut. Mineviku ehtsus lööb uute eksootiliste kogemuste taustal särama ning ajapikku jääb peategelane iseendale võõraks.

Iseenesele võõraks jäämine kattub naiivse läänemaailma reisija ettekujutusega hetkelisest sulandumisest võõraga. Seda tehakse enamasti mässumeelsusest või isiklikel põhjustel. Järgneb kainenemine ning arusaam, et kõige parem on siiski olla mina ise. Niisuguse arusaamiseni jõuab raamatu lõpus ka Oleg, kuid seekord on põhjused palju keerulisemad. Nende lätte võib leida peategelase reisi kavandatud stsenaariumis.

Vene tõlkija saabub Koštõrbastani sama mudeli järgi, nagu korraldati André Gide’i või Lion Feuchtwangeri omaaegsed reisid NLi. Eesmärk oli saavutada kuulsate lääne autorite heakskiit, näidates neile Potjomkini külasid, ning kindlustada sellega oma riigi rahvus­vaheline renomee. Auväärsetele külalistele jäeti mulje, et nende teoste vastu tuntakse suurt huvi, kuid tahes-tahtmata mängisid nad oma rolli reisistsenaariumis, kuhu kuulus edukate tehaste või uute ehitiste külastamine, avalikud tseremooniad, esitlused, kohtumised ja autasustamised, kus loomulikult pidi vaimustust avaldama. Meenutades oma armukadedusstseene Polinaga, möönab Oleg, et oli „sunnitud mängima lõputult banaalses, lõputult äraleierdatud näidendis osa, mida ta ei tahtnud mängida, kuid võimalust ära öelda ei olnud“ (lk 119).

Petšigini Koštõrbastani külastus on samamoodi üks suur näitemäng. Esialgsele skepsisele ja irooniale vaatamata räägib peategelane just sellist juttu, mida olukord ette näeb: kiidab Rahvajuhti, tema tarkust, osavust, geniaalsust jne. Kui peategelane avastab, et tema tõlgitav peen luuletaja osales kodusõja ajal ühe kišlaki elanike elusalt põletamises, on ta diktatuuririigi retoorikast sedavõrd läbi imbunud, et isegi õigustab mõrva.

Nõukogude Liitu külastanud kirjanikel ja Olegil on aga üks suur erinevus. Esimesed olid kuulsad ning võisid, nagu seda tegigi Gide, kirjutada oodatust kardinaalselt erineva reisikirja, olgugi et see tegi neist liidus persona non grata’d. Oleg pole aga Kassõmovi sõnul üldse mitte keegi: Venemaal teda ei tunta, tema hädist luuleraamatut pole seal keegi endale soetanud, kogu Olegi imekombel tekkinud populaarsus Koštõrbastanis on tekitatud kunstlikult ja on hetkeline. Autasud ja sadadesse tuhandetesse ulatuv tiraaž võivad ühe päevaga ka kaduda, kui Oleg läheb oma kõnes liiale ja mainib midagi, millest tulnuks vaikida. Metamorfoos on aga juba toimunud: temastki on saanud fantoom, kelle nägu on kõikidele televiisorist tuttav ja kelle raamatuid müüakse igas lehekioskis. Isegi tema elulugu on teinud läbi radikaalse muutuse: temast on tehtud tuline vabadusvõitleja, revolutsionäär, vangis istunud kangelane jne.

Tõlkija soovist sulanduda võõra tekstiga saab alguse traagiline identiteedikriis. Sümboolse epitaafina jääb tekstis kõlama romaani ainuke võõrkeelne väljend „tuguldõ-uldõ“ ehk „elas-suri“, mis on oma lakoonilisuses ja kõikehaaravuses palju teravam kui kõik need pikad, väsitavalt klišeerohked ja diletantlikud Rahvajuhi värsid, mida Olegil tuleb tõlkida ja mis on suure tõenäosusega kellegi teise kirjutatud. Võlumaal on kõik võimalik küll, aga ainult range diktatuuri ja stsenaariumipõhise elukorralduse piires. Mesimagusate kõnedega alustatud retk vabadusse lõpeb järjekordses puuris, kus läheb täide ka talle määratud elulugu.

„Tõlge reaalusest“ on provokatiivne: suhteliselt lihtsa süžeega romaanis on autor nutikalt ära kasutanud nõukogude sotsrealismi troobid ning teisendanud irooniliselt idamaise „võõra“ mudelit. Kirjandusteaduses on üha rohkem hakatud rääkima nüüdisreisikirjanduse jõuetusest, oskamatusest välja rabeleda žanrikonventsioonidest ja konservatiivsetest poliitilistest hoiakutest. „Tõlge reaalusest“ pealtnäha kinnistab neid hoiakuid (idamail valitseb despootia, inimesed on seal laisad, ohtlikud ja valelikud), kuid kõneleb õigupoolest tänapäeva reisija kriisist, suutmatusest avastada iseennast. Kassõmovi arvates on luuletaja puhul oluline tema elulugu, ilma selleta polevat luulel mõtet. Romaani peategelane teenibki lõpuks välja oma „eluloo“, kuid on ta ise luuletaja, tõlkija või hoopis materjal? Kas ta hoidis teistega liiga suurt distantsi, et aru saada, mis Koštõrbastanis tegelikult toimub, või oli viga just distantsi puudumises?

Autor on osavalt jätnud mitu tõlgendusvõimalust ega suru ühtki peale. Kokkuvõte on küll üks ja sama ehk „elas-suri“, kuid selle alla mahub kõrbes loksuv rong, mis viib peategelase eikellekski saamise suunas, aga ka liivale joonistatud ja siis laiali pillutatud vedur – viimane jälg sellest, kes tahtis saada kelleks tahes – ja vist saigi oma tahtmise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming