Pöörane ballaad

Tundub, et keegi on ühe suure tantsuhüppega karanud saja aasta taguste romantilisi ballaade kirjutanud eesti naisluuletajate kõrvale.

PEETER SAUTER

Mõne aasta eest pani Kätlin Kaldmaa kokku mereteemalise luulekava, kus me autorite kambakesega lugesime omaenda ja teiste mereteemalisi tekste. Lavastas Anne Türnpu. Sain olla laval ja etelda näiteks koos Maria Lee, Mihkel Kaevatsi ja Igor Kotjuhiga.

Kätlin Kaldmaa ise luges seal ontliku Fernando Pessoa alter ego Álvaro de Campose vägevast elaanist kantud „Mereoodi“, kus möllavad purjus madrused ja piraadid ja purjus tundub olevat ka meri. Mind üllatas, et ta on valinud siukse tramburaiteksti.

Kambas oli ka nooruke Hanneleele Kaldmaa, kes siis lõpetas vist gümnaasiumi ja läks tööle raamatupoodi. Ülivaikne malbe neiu.

Hiljem tegime sama asja veel Soomes restoranilaeval. Hanneleele kohta kuulsin, et ta õpib juba Tartus, ja mõtlesin, mis rida pidi ta edasi võib liikuda, kuni korraga ilmus temalt luulekogu. Eeldasin, et see peab olema õrn naiivne lüürika, täis lilli ja liblikaid, nagu autor ise tundus olevat. Aga ei olnud.

„Oliver“ paneb kukalt kratsima. See ei ole esimene tütarlapse heitlike poeeside kogu, vaid küps luule. Pikk sidus rütmivahelduslik ja vabalt voolav veenev ballaad kelleltki, kes on läbi imbunud varasematest eepilistest, mängulistest luuletekstidest, rahvaluulest ja kangelaslauludest. Läbi teksti tantsib meritsi saabunud ilus pikk poiss tuliseid tantse, kelle saatjaks ja teiseks pooleks saab tuvi.

Kohati tundub, et autor on malbe tuvi, aga ei. Tegelikult on autor ka see pöörane maailma vallutav poiss, kes kehastab armastuseigatsust (ka tekstis võib saada „mina“ „sinaks“ ja vastupidi). Meenub Virginia Woolfi androgüünne Orlando, ehkki raamatu algul, kus Hanneleele loeb ette ridamisi Oliveri nimekujusid, Orlandot ei mainita. Kirjanduslikest allusioonidest kubisev ja samal ajal vitaalne visklev tekst toob meelde igasugu vagabundid ja rähklejad Peer Gyntist ja Ekke Moorist Prometheuse, Odüsseuse või Ahasveeruseni, kes peavad lõputult maailmas möllama ja iial rahu ei leia. Ja keda võib korraks vaid peatada malbe valge tuvi.

Küps debütant Hanneleele Kaldmaa

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Pentsik öelda, aga mul on tunne, et keegi on ühe suure tantsuhüppega karanud saja aasta taguste romantilisi ballaade kirjutanud eesti naisluuletajate kõrvale. Iseenesestmõistetava vabadusega, nagu oleks luuletanud juba pool elu.

„Oliveri“ kujundiloome haarab hooletult ja orgaaniliselt nii arhailisi kui ka triviaalseid motiive ja segab läbisegi, ilma et sest saaks puder ja kapsad. Luuakse uus veenev muinasmaailm. Kui norimisekohta otsida, siis vahel veab tekstivoogu mõni triviaalne (sise)riim, näiteks „jumalad kaotavad annid / ja mina, ma kaotasin panni“ (lk 53), aga see ei häiri. Pigem saab ivake nalja, näiteks kui vestetakse „ajupuust vaalale puuduv küljeluu“ (samas). Oleks võinud ju robustse groteski välja rookida, aga miks, kui see on hooga tulnud.

Hanneleele Kaldmaa teksti hoog ja jõud üllatasid samamoodi nagu üllatas Kätlin Kaldmaa vunk Pessoa tormist luulet ette kandes. Järele mõeldes on need pursked ilmselt lähestikustest allikatest või geisritest.

Jah, meri on elumeri, vagura tuvi ja pöörase Oliveri kohal lehvib kirg (mille üle pikemat lüürikat ei arendata, see lihtsalt fataalselt on seal) ning neile sünnib tütar Säde, aga kõik see on muinasjutt või uus reaalsus. On vihast voluntarismi ja vääramatut fatalismi. Meenub Dylan Thomase sisemise jõuga edasi kappav muinasjutulist reaalsust loov „Piimmetsa vilus“, kuigi pentsik on võrrelda irratsionaalsusse kalduvat Walesi alkohoolikut tema luuletee lõpul malbe eesti poetessiga ta luuletee alul. (Seos tekib ka Elioti või Ginsbergi eshatoloogiliste heiastustega, aga ma löön suurte nimede jadasse ladumise ees juba vedelaks, kuigi selge on, et oma seemneid on nad siia teksti külvanud.)

Nii et kui lugeda, siis parem võtta teksti eelarvamusvabalt, kergelt ja lustiga, nagu see tundub olevat ka kirjutatud, ja vilistada assotsiatsioonidele. Las jäävad sinnapaika. Meil on uus ja sõltumatu luuletusteks lõigatud müütiline ballaad elujõust ja -kammitsaist, ilma pidi hulkumisest ja armuigatsustest, mille tahaks panna kuhugi riiulile, mis on täis vanu tuttavaid raamatuid. „Oliver“ oleks seal omade hulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming