Pimeduse rüütli ja tema kannupoisi seiklused

Vaadelgem Jorge Luis Borgese ja Alberto Mangueli lugemust ning imestagem, kuidas säärasest laiahaardelisusest võib sündida nõnda eriomane tervik.

SIIM LILL

Kes võib – silmas pidades sokraatilist sententsi – tunda iseennast põhjalikumalt kui pime?

Jorge Luis Borges, „Pimedus“

1936. aastal lahkub Stefan Zweig Austriast, olles eelnevalt jaganud suurema osa oma raamatukogust laiali. Tuhanded raamatud kümne­tuhandelisest kogust liiguvad Austria rahvusraamatukokku, Jeruusalemma heebrea ülikooli raamatukokku jm. Kirjade ja paberite hunnikud lähevad tuleroaks. Inimesed sõeluvad sisse ja välja. Paljutki, sealhulgas haruldasi käsikirju, rändab teadmata radadele. Kõik korraldatud, lahkub Zweig Salzburgi mägede jalamil asuvast majast üksinda. Teda teel kohtav sõber ehmub Zweigi pinev-pingelist nägu nähes.1

Jorge Luis Borges 1963. aastal

Stefan Schäfer, Lich / Wikimedia Commons

Jorge Luis Borges räägib jumaliku irooniaga Jumalast, kes andis talle korraga raamatud ja pimeduse (De Dios, que con magnífica ironía / Me dio a la vez los libros y la noche.) 1977. aastal peetud loengus „Pimedus“ ütleb ta, et Argentina rahvusraamatukogu direktoriks saades mõistis ta irooniat, mida säälsed 900 000 raamatut talle peegeldasid. Olles alati kujutanud paradiisi ette raamatukoguna, suutis ta nüüd vaevalt raamatute päälkirju hoomata.2

Raamatud, raamatud, raamatud. Nendega koosolemine toob rõõmu ja neist lahkumine pimedust. Mõni murdub põlevate raamatuhunnikute keskel, mõni paguluses. Laostunud Zweig näeb uue maailma lootust kasvamas Lõuna-Ameerika maalapil. Ladina-Ameerika kirjanduse suurkuju Borges ei murdu ja on ehe näide euroopalikust (kui kasutada nõnda laetud sõna!) kirjanikust, keda maailmasõdadejärgne maailm siinpool maailmamerd enam ei soosi. Liiga palju arme.

Borgese mantlipärija, nüüdne Argentina rahvusraamatukogu direktor Alberto Manguel alustab oma raamatut „A Reader on Reading“ ehk „Lugeja lugemisest“ lausega „Selle raamatu, nii nagu peaaegu kõigi mu teiste raamatute, teema on lugemine – kõikidest loomingulistest tegevustest kõige inimlikum“.3 (Hää lugeja, kes sa „Õhtud Borgesega“ oled läbi lugenud, hakka kohe seejärel seda teist Mangueli raamatut lugema, sest seal dialoog Borgesega jätkub.)

Kätlin Kaldmaa tõlgitud „Õhtud Borgesega“ ongi raamat lugemisest. See on Mangueli lühike meenutus sellest, kuidas temast 16aastasena sai neljaks aastaks üks Borgese paljudest kaaslastest, kes talle raamatuid ette lugesid ja lauseid, mõtteid kirja panid. Just nagu Miltoni puhul sajandeid tagasi, kelle kohta Borges ütleb: „Siin on näide (märksa olulisem kui minu juht) inimesest, kes saab pimedusest üle ja sooritab oma tööd: Kaotatud paradiis, Tagasivõidetud paradiis, Samson Agonisest, parimad sonetid, mis ta on kirjutanud [—]. Kõige selle teeb ta teoks pimedana, olles sunnitud dikteerima oma töid juhuslikele inimestele.“ 4

Borgese n-ö juhuslik inimene Manguel kirjutab enda kohta: „Tundsin, et olin hoolikalt, ainult minu tarvis koostatud, annoteeritud väljaande ainulaadne omanik. Tegelikult ma seda muidugi polnud, olin (nagu paljud teised) pelgalt tema märkmeraamat, aide-mémoire, mida pime mees vajas oma ideede kokkukogumiseks. Ma olin rohkem kui nõus kasutatud saama.“5

„Õhtud Borgesega“ annab võimaluse heita pilk Borgese ellu. See põgus pilk annab mõtlemisainet pikaks ajaks. Manguel on nagu tegelane mõnest Borgese novellist. Tekib tunne, et Borges on oma eksistentsi Ahasveeruse või golemi valemi abil pikendanud, jätkanud müütilise krahv Cagliostrona oma rännakuid. Kahe autori hääl seguneb ja kannab edasi ühesarnast sõnumit. Lugemine omandab teise tähenduse. Tekib tunne, et see ei ole üks valikutest BodyPumpi™, kalapüügi ja hea õppimise tava vahel. Lugemine on inimesele olemuslik. Suured narratiivid tulevad tagasi ja postmodernism kaotab post’i, modernus’e ja lõpetuseks ka ismus’e.

Toodagu siinkohal näide itaalia kriminoloogia isa Cesare Lombrosolt, kes tundis muu hulgas huvi ka okultsete nähtuste vastu. 1882. aastal sattus ta uurima ühe itaalia intelligentide pere 14aastast tütart, kellel menstruaaltsükli alguses hakkasid ilmnema hüsteeria (tolleaegne moesõna!) nähud. Ühel hetkel tabas tüdrukut muude hädade seas ajutine pimedus. Lombroso kirjutab: „Ent kõige tavatum seik oli, et kuigi ta oli kaotanud silmanägemise võime, nägi ta kompensatsiooniks sama täpsusega oma ninaotsa ja vasaku kõrvanibuga. Sel moel luges ta mulle äsja postkontorist saabunud kirja, kuigi olin ta silmad kinni sidunud.“6 Kogu lugu läheb veelgi põnevamaks (tasub lugeda!), ent siinkohal on oluline, et lugemisoskus pressib ennast välja ka ekstreemsetes situatsioonides. Borgesel nõnda hästi ei vedanud, kuid tema võimekus pimedana ei ole vähem imetlust vääriv.

Mis on kõige olulisem sõnum, mis Manguelist ja Borgesest meelde jääb? See on lugemisrõõm. See on imestamisvõime, uudishimu (sama päälkirja kannab ka üks Mangueli raamat). See on eesmärgipäratu lugemine, mis neoliberaalsesse lugemismudelisse ei sobitu. Võetagu kas või Tartu, mis on aastateks ülikooli raamatukogu remondiga halvatud. Esmapilgul tundub enesestmõistetav, et kui juhtkonnalt tuleb sõnum võimekast digiplatvormist, mis annab juurdepääsu kõigele, siis häda pole miskit. See ei tohi olla enesestmõistetav! Kuhu jäävad tundlikud sõrmeotsad, mis riiulitel raamatukaasi paitavad? Kus on rõõm lahtilõikamata raamatulehtede leidmisest, seisnud raamatutest ninna paiskuvast armastusest, helidest, mis kaasotsijatelt riiulite vahelt kostavad? Tühi ja pime on lugemine süstemaatilisest lugemisest väljumata. Vaadelgem Borgese ja Mangueli lugemust ning imestagem, kuidas säärasest laiahaardelisusest võib sündida nõnda eriomane tervik! Manguel imestab Borgese korterisse sisenedes, et tolle isiklik raamatukogu on tagasihoidlik. Ent sääl oli olemas tema lugemuse tuum – rohkemat polnud talle vaja, sest meenutagem, et Jumal oli talle andnud hoidmiseks ju ka 900 000-lise raamatukogu.

Jääb üle loota, et Kätlin Kaldmaa hää maitse toob meieni veelgi raamatuid raamatutest ja lugemisest. Aastatetaguses Kaldmaa tõlkes ütleb Gabriel Zaid: „Õnneks leidub ikka veel inimesi ja organisatsioone, kes on valmis müra muusikast sõeluma, raamatutest tähtkujusid moodustama ja üldsuse tarvis vestlusi algatama.“7 Nende sõnadega tuleb igati nõustuda.

1 George Prochnik, The Impossible Exile: Stefan Zweig at the End of the World. Other Press, 2015, lk 115.

2 Jorge Luis Borges, Valik esseid. Tlk Ruth Lias, Jüri Talvet. Vagabund, 2000, lk 320.

3 Alberto Manguel, A Reader on Reading. Yale University Press, 2010, lk ix.

4 Jorge Luis Borges, Valik esseid, lk 329.

5 Alberto Manguel, A History of Reading. Viking, 1996, lk 19.

6 Cesare Lombroso, After Death – What? Spiritistic Phenomena and Their Interpretation. Tlk William S. Kennedy. T. Fisher Unwin, 1909, lk 3.

7 Gabriel Zaid, Liiga palju raamatuid. Tlk Kätlin Kaldmaa. – Loomingu Raamatukogu 2011, nr 40, lk 77.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming