Paus ja punkt

Andekate inimeste paus kutsetegevuses ei ole seotud kõige sellega, mida argipäevane inimene seostab nn loomisvaevadega.

Jaak Jõerüüt

Kirjaniku vaba hõljumise seisund ei sõltu sellest, kas ta kirjutab klobiseva mehaanilise kirjutusmasina või iPadiga.

Kirjaniku vaba hõljumise seisund ei sõltu sellest, kas ta kirjutab klobiseva mehaanilise kirjutusmasina või iPadiga.

Alf van Beem / Wikimedia

Tunnen kaht tõelist kirjanikku ja kaht tõelist muusikainimest, kes ei kirjutanud aastaid rida ega nootigi. Nende suur paus ei kestnud igaviku mõõdupuu järgi rohkem kui hetke, aga inimelu lühidust arvestades oli see lõputu nagu igavik. Pauside põhjusi on nad hiljem kirjeldanud üldiste ja nappide sõnadega. Põhjuste põhjus on igal üksikul juhul arvatavasti sügaval inimese sees, sellel sisemaastikul, mille mägede varju peidavad end palju kirjeldatud, aga tegelikult defineerimatud hing, vaim ja ego.

Jerome David Salingeri ma ise ei tundnud, aga tema pausifenomen on eriline. Maailmakuulsuseni jõudnud, katkestas ta avaldamise pooleks sajandiks, kuni suri. Ehkki kõik selle poole sajandi jooksul kõneles sellest, ja kõneleb tagantjärele ikka veel, et ta jätkas kirjutamist. Tema raamatute kordustrükke avaldati, aga ei avaldatud ühtki uut rida. Mõnele inimesele piisab kahe oopuse vahelisest pausist, mis pole pikem soojast suvest või isegi ööpäevast. Salingeri paus kõlbab õpikunäiteks. Sisemist peatumist ei ole kunagi kellelegi lubatud, võimalik on ainult väline, ja seda demonstreeris ta hiilgavalt. Intellektuaalne eraklikkus oli nii kuulsa kuju puhul muidugi ainulaadselt põhjalik ja pikk, ta oli erandlik erak. Me võime aimata, et pausipidamine oli tal kergem kui võitlused toimetajatega, kirjastajatega, kaanekujundajatega ja möödalugejatega. Aimame, aga ei saa iialgi teada.

Ehkki malemängimine ja raamatute kirjutamine ei ole olemuselt sarnased inimtegevuse alad ja ehkki ma ei oska seda põhjendada, miks just, aga millegipoolest seostub Salingeriga üks teine ameeriklasest eraklusse tõmbunu – kunagine malegeenius Robert Fischer.

Jätkata võib nii nimedest vabade vihjetega kui ka kuulsate nimede noppimisega ajaloo lehekülgedelt, aga teaduslikult tõestamatagi selge on üks tõsiasi. Andekate inimeste paus kutsetegevuses ei ole seotud kõige sellega, mida argipäevane inimene seostab niinimetatud loomisvaevadega kõige triviaalsemas tähenduses à la inspiratsioon lõppes otsa, teemad lõppesid otsa vms. Asi peab olema hoopis milleski muus. Nagu ütles Thomas Mann, on kirjutamine kõigist inimestest kõige raskem just kirjanikule. Ma lisan: sest kirjanik teab, mida tähendavad punkt ja paus, mida need märgivad. Dualistliku loomuga punkt märgib korraga lõppu ja algust, punkt võrdsustab need kaks pealtnäha vastandlikku olekut, nii et algus ja ots liituvad punktis ja punktiks. Transtsendentaalse loomuga paus (ükskõik, kas väike tühik paberil kahe sõna vahel või Salingeri pool sajandit kestnud eraklus) aga sümboliseerib seda vaikset, sisemist valvelolekut, mis eriti budismis on hinnatud, eesmärgiks seatud ja lugematu arv kordi kirjeldatud. Sümboliseerib ühtlasi ka seda sisemiseks valvelolekuks vajalikku keset, millesse ei puutu enam ei algus ega ots.

Mida kergem on kellelgi raamatut olnud kirjutada, seda raskem on seda raamatut lugeda, sest tühjus kõmiseb vastu. Aasta-aastalt tekib ikka rohkem raamatuid, mida võib poes minuti lehitseda ja siis igaveseks käest panna. Tekstitöötlusprogrammid on see kunstväetisega küllastatud peenar, millel värdtekstid kasvavad kiiresti ja tihedalt nagu umbrohi.

Üks raamat, mida lapsena lugesin, oli lugu pudelist pääsenud džinnist, kes hakkas tuntud korrakohaselt teenima oma päästjat, vene poisikest Volodjat. Kui too vanake Hottabõtš, nagu teda kutsuti, nägi poissi rääkimas lihtsa mustast bakeliidist lauatelefoniga, siis võlus ta sinna kõrvale silmapilk poleeritud marmorist ja kullast kõnetoruga aparaadi – et oleks uhkem. Aga selle marmorikamakaga ei saanud rääkida, see oli ka seest pelk kivi. Võlur Hottabõtš ei tundnud häält edasi andva aparaadi sisemisi saladusi ega osanud seda seepärast kopeerida. Kui vaatame maailma raamatupoodide lettidele ja riiulitele kuhjatud kaanetatud lehekülgede leegioni või peame sundolukorras taluma ostukeskustes, kohvikutes, autobussides ja vahel isegi männimetsas labast müra, mida millegipärast nimetatakse muusikaks, siis meenub see marmortelefon, mis ainult imiteerib tõelist, aga millega sõbrale juba ei helista, mis ei kanna kaugustest meieni ei inimese häält ega midagi muud.

Ja kui nüüd küsida, miks nii on läinud, siis ma vastan lühidalt, et loomise imiteerijad ei tunne kahe saatuslikult olulise nähtuse olemust. Need on ikka needsamad paus ja punkt.

Ühes intervjuus on minult kunagi küsitud, kuidas proosa ja luule kirjutamine minu arvates erineb? Küsimuses sisaldus ka selline passus: tihti räägitakse, et luule on nagu vaba hõljumise seisund, selleks, et kirjutada näiteks romaani, peab olema organiseeritum ja metoodilisem.

Vastasin ja vastan ikka veel, et keskendunud peab olema igal juhul ja hõljuja on veel eriti keskendunud. Ilmselt mõtles midagi sellesarnast ka Betti Alver, kui ütles, et luuletamiseks peab olema õnnelik, vaba ja laisk. Paremat hõljumise staadiumi kirjeldust on raske leida. Romaani kirjutades võib mõne lehekülje puhul samuti ette tulla vaba hõljumise seisundit. Aga kui ma järele mõtlen, siis ei oska ma tagantjärele kunagi ütelda, kas hõljuma panevad pigem sõnad või pausid sõnade ja lausete vahel. Mõlemad on igatahes mängus.

Kes on mehaanilise kirjutusmasinaga kunagi kirjutama pidanud, see mäletab, millised lisavaevad sellega kaasas käisid. Üks häda oli seegi, et öösel ei saanud kirjutada, klahvide kõva klobin kostis läbi paneelmaja paneelide kaugele, rääkimata puumajadest, need on juba iseenesest nagu kõlakojad. IT-maailma riistade tekstitöötlusprogrammid on oskaja käes töövahendina hoopis teine tase. Aga hõljumine, millest on jutt, ei sõltu sellest, kas klobisev mehaaniline kirjutusmasin on sind naelutanud kirjutuslaua taha või laseb iPad sul võrkkiiges lamades oma ridu kirjutada. Vabadus, laiskus ja õnnelik olek on kas ühe rituaali algus või juba rituaalis olemise koondtunne. Keskendudes hõljutakse iseendalegi märkamatult, olgu kas või sääreluu kipsis ja vana pika võlliga ja musta lakkvärviga kaetud metallikolakast kirjutusmasin Intercontinental su nina ees vanaisa tammepuust laua peal ragisemas nagu tööpink vabrikutsehhis.

Rituaal on see, mis seob ajastuid.

Küünal, pärgament, hanesulg ja tindi kuivatamise liiv olid kunagi ammu mitte niivõrd tehnilised töövahendid, kuivõrd osa salapärasest rituaalist, kus kohtusid maakoore elementidest tehtud paber ja tint, linnu seljas kasvanud sulg ning sellised tabamatud, efemeersed substantsid nagu inimese tunne ja inimese mõte. Rituaali krooniks pudenes kuiva krabinaga kirjapaberile maakoor ise – liiv. Kirjutamisrituaale toimetati enamasti vaiksetes kambrites, vaikusesse peitunud majades, mille kohal kummus öine tume taevavõlv, kus inimese silm nägi veel eredaid tähti, sest nende vaatamist ei seganud suurlinnade valgusesaast.

See tähistaevas oli pealegi veel puutumata metallirämpsust ehk lennukitest ja kosmoselaevadest. Kui mõne aasta eest peatas Islandi tuhavulkaan Euroopa lennuliikluse mitmeks päevaks, siis vaatasin ma keskpäeval Riia linnas kaua taevasse ja tajusin hetkeks lausa ilmutuslikku ajanihke tunnet, mis mind haaras üleni. Oli olukord teispool atmosfääri kihte milline tahes, aga Maale lähemates kihtides ei lennanud mitte ainsatki lennukit – ja ma mõistsin äkki, et esimest korda selles ajalikus elus nägin ma oma silmadega Goethe ja Dante taevast.

Punkt.

Essee esmailmus 19. X 2015 kõigepealt lätikeelsena Guntars Godiņši tõlkes pealkirja „Pauze un punkts“ all aadressil http://www.punctummagazine.lv/2015/10/19/pauze-un-punkts/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming