Oodates Loomingu Raamatukogu 500. sünnipäeva

Sõnavõtt Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva banketil 19. jaanuaril 2017 Tallinnas Õpetajate Majas

MARJU LEPAJÕE

Oo, õilsaimad Loomingu Raamatukogu toimetajad! Oo, pidulised!

Kasutan harukordset võimalust, et õnnitleda ja tervitada Loomingu Raamatukogu kõigi Emajõe Ateena, UNESCO kirjanduslinna luuserite nimel! „Luuser“ on mõeldud tähenduses, nagu see esineb 1964. aasta „Kreeka kirjanduse antoloogias“, nimelt ’ringiluusija ehk flanöör’.

Flaneerimine on teatavasti igasuguse vaimuelu, teaduste ja kunstide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik Stendhal, kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sellist summat Tartus naljalt ei kohta, ometi on flanööre huvitaval kombel palju. Rõõmus dekadents valitseb seal juba aastast 1632, kui rajati ülikool. On seepärast mõistetav, miks Aleksandr Sergejevitš Puškin igatses kogu oma elu – mis jäi kahjuks! lühikeseks – Tartusse. Seal on olemas kõige olulisem.

Selle esmase õitsengutingimuse juurde kuulub viimased kuuskümmend aastat kindlalt ka Loomingu Raamatukogu iganädalane vihk: järjekordne esteetiline seiklus, mõtterännak, stiilse kujundusega, mõõduka hinnaga. Kirjanik Ene Mihkelson ütles mõni päev tagasi: „Loomingu Raamatukogu on midagi täitsa pöörast! Fenomenaalne!“ – ja palus teid kõiki tervitada!

Sünnipärase Tartu logardina ütlen ausalt: ilma selle pöörasuseta ei kujuta elu ette, ja ei tahagi ette kujutada! Kodust raamatukogu uurides ilmnes, et hakkasin LRi numbreid järjekindlalt ostma 1976. aasta kevadel, 13aastaselt – seega juba 40 aastat tagasi. Esimene oma­ostetud vihk oli Ida-Saksa kirjaniku Ulrich Plenzdorfi „Noore W[ertheri] uued kannatused“ Rita Tasa tõlkes. See oli nii mõjuv, see puhang maailmakultuurist, ja tunne raamatu omandamisest nii hea, et pani ostma ka järgmisi ja eelmisi numbreid. Ise sain n-ö jala ukse vahele tänu Anu Saluääre piiritule heatahtlikkusele neliteist aastat hiljem talmudi traktaadiga „Isad“ (1990), mille tõlkisime heebrea keelest koos Andres Grossiga, olles täielikult inspireeritud oma õpetajast Kalle Kasemaast, kelle juures olime keelt kolm aastat intensiivselt õppinud ja kes on LRi tõlkinud terve heebrea raamatukogu, lisaks teistele keeltele ja kirjandustele. LRi 400 tõlkija seas on jagab ta praegu II-III kohta Riina Jesminiga (31 köitega). Kasemaa tõlked on pakkunud suurimaid kirjanduslikke elamusi ja saada üheks köiteks, üheks õhukeseks vihuks LRis, oli omakorda õnnelikumaid inimlikke elamusi.

Ainult LRi eripärases maailmas on võimalik näiteks selline dialoog, nagu meil oli kord professor Kasemaaga Tartu ülikooli peahoones. Olin just lõpetanud Zdeněk Jirotka romaani „Saturnin“ (ilmus 1961) ja kiidan äärmises vaimustuses, et ei ole paremat romaani! Ei ole vaimukamat tõlkijat kui Leo Metsar!! Ei ole maailmakirjanduses suurepärasemat tüüpi kui tädi Katařina!!! Kasemaa kuulab vaikides, küsib siis mõtlikult: „Aga kas sa Branislav Nušitšit* oled lugenud?“ Ei ole, pidin tunnistama. See oli ilmunud 1957. Rasked kahtlused haarasid hinge. KAS SA BRANISLAV NUŠITŠIT OLED LUGENUD?

Mu meelest peaks Loomingu Raamatukogu arvestatama eestlase nn minimaalsesse ostukorvi, millest Marje Josing Eesti Konjunktuuriinstituudist ikka nii sisenduslikult kõneleb. Iga kord, kui ta seda huvitavat nähtust kirjeldab, taban end mõtlemast, miks ei kuulu sinna pudel veini ja Loomingu Raamatu­kogu number – kui see tegelikkuses ju kuulub. Käsi tahab alati haarata paberit, et kirjutada kiri: ostukorv on tasakaalust väljas, see tuleb kujundada adekvaatseks!

Maailmakirjanduse kirevus ja sügavus, järjest uute tundmatuste avanemine, meisterlikud järelsõnad – see kõik, millega LR on meid kuuskümmend aastat õnnistanud rohkem kui 1500 köites, on erakordne saavutus, ka maailma kirjastamiskaardil.

See on fenomen, mis teeb väga uhkeks. Seepärast tahan tänada kõiki endisi ja nüüdseid toimetajaid, tõlkijaid, kujundajaid – selle erakordse maailma eest, hea maitse eest, toimetamiskultuuri eest, elegantsi eest, mis nõuab alati ohvreid! Tahaks soovida, et Loomingu Raamatukogu kestaks sajandeid. Tänavu tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva. Loomingu Raamatukogu 500. aastapäev võiks olla selle loomulik jätk. Väga tahaks seal osaleda. Tõlkijate hulk on siis tõenäoliselt kasvanud umbes kolme tuhande kolmesajani.

Sügavaim kummardus!

* Branislav Nušić

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming