Oivaline kohtumispaik luulele, keelele ja nende uurimisele

MÄRT VÄLJATAGA

Märt Väljataga, Lennart Männi ja Rauno Remme totaalne kunstiteos „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“ 2000. aastal Tallinna Linnagaleriis.

Märt Väljataga, Lennart Männi ja Rauno Remme totaalne kunstiteos „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“ 2000. aastal Tallinna Linnagaleriis.

Peeter Sirge /Postimees / Scanpix

1988. aastal tutvustas ETV esimest korda väliseesti aktivisti T. H. Ilvest. Teda küsitlenud kriitik Toomas Haug tõi vestluses kuuldavale ühe mällu sööbinud repliigi, öeldes, et meie seltskondades armastati stagnaajal rääkida värsijalgadest, kuigi käerauad olnuks hoopis aktuaalsem kõneaine. Tõepoolest, 1970ndatel ja 1980ndatel olid värsijalad tuline vestlusteema. Noor radikaal Jaak Põldmäe tahtis need sootuks ära kaotada, kuid langes oma ettevõtmise vilju nägemata. Postuumselt sattus tema püüdlus laia haardega filoloogi Mart Mägra kriitika alla, mis omakorda tekitas vastukriitika laine. Värsihuvilised jagunesid Põldmäed pooldavaks enamuseks ja Mägra-meelseks vähemuseks. Poleemika ägedus kinnitas üle tõsiasja, et surutise ajal leiavad inimkired väljenduse kummalistes niššides, nagu sõnaloome, liikluskorraldus ja värsijalad.

Järgnenud kümnendeil läksid olud vabamaks ja võinuks oodata, et kirjandusteaduses saab nüüd süümepiinadeta keskenduda värsijalgadele. Aga võta näpust, kirjanduskäsitluste üldilme hoopis politiseerus: vormikülg paelub väheseid, kirjanduse uurimises nähakse pigem rahvusliku, koloniaalse või soolise ülekohtu heastamisviisi. Toomas Haugi aforismi võib nüüd ümber pöörata: ajal, mil värsijalad võiksid olla tänuväärne kõneaine, armastatakse rääkida käeraudadest. Nüüd tuleb mõistagi kompromislikult möönda, et mõlemad jututeemad – käerauad ja värsijalad – on igati õiguspärased. Kirjandus ei ole ainult keeleline kaadervärk, vorm ja konstruktsioon, aga omandab kõlbelise, poliitilise ja ideelise väärtuse ikkagi tänu sellele, et on ka keeleline kaadervärk, vorm ja konstruktsioon. Tõsi, tänu Kenderi kohtuasjale on käerauad omandanud taas isegi kirjandusliku aktuaalsuse. Ja teisalt, meie nüüdisluule püüab edasi kulgeda enamasti jalutult. Usutavasti see kauaks nii ei jää ja vähemalt laulusõnades peab ikka kõnetakte ehk värsijalgu silmas pidama.

Värsiõpetus on filoloogiaharu, mis asub keele- ja kirjandusteaduse piiridel, kaldudes mõnel ajal ja mõnel pool rohkem kirjandusteaduse poole ning teisel ajal ja teisel pool lingvistika poole. Eestis on sellega tegelenud peamiselt kirjandusteadlased. Arvestades seda, kui intensiivse kirega on nõukogude ajast tänaseni käinud fonoloogilised debatid eesti väldete ja prosoodia üle, võiks ju oodata keeleteadlastelt väikese sammu astumist ning oma võitlusvälja laiendamist ka luulekeelele. Paraku ei ole Ilse Lehiste ja Mati Hindi kunagisele panusele järge tulnud.

Keele- ja kirjandusteaduse vahekord on viimasel aastal küll taas arutelude teemaks tõusnud. Ja üks valdkondi, kus need kaks distsipliini kokku saavad, ongi värsiteadus. Värsiteadus võiks ideaalis anda ettekujutuse luule võimalikkuse tingimustest, süsteemist, millesse iga eesti luule looja ja lugeja siseneb, kui asub luuletama või luulet lugema. Selle süsteemi avamiseks läheb tarvis töömahukaid uurimisprojekte ja suurte värsimassiivide läbitöötamist. Niisugusest statistilisest uurimisest võiks kooruda välja järeldusi, mis heidavad valgust ka kirjandusloole, selle n-ö alateadvusele, suundumustele, millest neid esindavad luuletajad ise tingimata teadlikudki pole. Statistiliste värsiuurimisprojektide jaoks on omakorda tarvis töökindlat lähteteooriat, kuidas värss funktsioneerib.

Värsiteadus on oma rakenduslikul kujul võrdlev distsipliin. Üheainsa luuletuse või ühe luuletaja kogu loomingu värsitehnika läbiuurimine ütleb midagi huvitavat peamiselt siis, kui tulemust saab millegagi kõrvutada: näiteks võrrelda ühe keele või ajajärgu värssi teise keele või ajajärgu värsiga, luuletaja noorusvärsse hilisvärssidega, värsivormide ja teemade seost, originaali ja tõlke seost jne. Oma teoreetilisel kujul võib värsiõpetus tuua midagi ilmsiks ka vastava keele loomuse kohta.

Rahva- ja kunstluule keel erineb mõistagi nn loomulikust keelest, mida fonoloogid esmajoones kirjeldada püüavad. Kirjandusteadlane Victor Terras on tõstnud esile kaks vastandlikku vaateviisi sellele erinevusele. Ühe arusaama järgi (selle seostab Terras T. S. Eliotiga) kasvab värss välja tavakeelest selle loomuliku jätkuna, värss tõstab justkui esile loomulikus keeles peituvaid võimalusi. Teise arusaama järgi (selle seostab ta Roman Jakobsoniga) võib värss mõnes keeles ja kultuuris olla hoopis tavakeelele peale surutud deformatsioon, otsekui võõras keel. Loomulikkuse ja kunstlikkuse vahekord on seejuures määra küsimus: mingil ajal kunstlikuna mõjuv värsistusviis muutub teisel ajal loomulikuks ja vastupidi. See, kuidas silbilis-rõhuline, rõhuline või välteline värss tundub eesti keele seljas istuvat, sõltub lugejast ja põlvkonnast. Vabavärsi peal kasvavale luulelugejale võib meetriline värss tõenäoliselt juba kõlada millegi veidrana, kentsaka aktsendiga keelemurdena. Mul jälle tõmbub sisikond kokku, kui kuulen näitlejaid telekas või raadios lugemas „luulepärle“ või Harald Rajametsa Shakespeare’i – kõik on valesti: rõhud, pausid, tempo, intonatsioon. (Lembit Peterson ja tema õpilased on silmapaistev erand – nemad loevad värssi tõepoolest õigesti.) Aga olen tabanud end mõnikord – kuigi harvemini – samasuguselt tundelt ka siis, kui kuulen luuletajaid endid oma klassikaks saanud värsse lugemas. W. H. Auden on selle kohta öelnud: „Prosoodia on luuletajatele nagu kaminasse tuletegemine abielupaaridele – asi, milles teisel ei saa kunagi õigus olla.“ Värsi kuulmisviis ja inimeste meetriline pädevus võivad erineda, kuid mingid alusmallid peaksid ikkagi olema üldised. Nende tuvastamise ja võrdlemisega tegelebki meetrika, teadus värsi prosoodiast.

2014. aastal hakkas Tartus ilmuma kõrgetasemeline ingliskeelne ajakiri Studia Metrica et Poetica, mis on jõudnud nelja numbrini. Pealkiri viitab järjepidevusele TRÜ toimetiste samanimelise sarjaga, mida aastatel 1976–1990 ilmus kuus köidet. Uuenenud väljaannet toimetavad Mihhail ja Maria-Kristiina Lotman ning Tallinnas töötav moskvalane Igor  Pilštšikov. Toimetuskolleegium on justkui oma ala spetsialistide autahvel. Sinna kuuluvad sellised suured nimed ja elavad klassikud nagu Derek Attridge, Nigel Fabb, Morris Halle, Marina Tarlinskaja, Vjatšeslav V. Ivanov, Paul Kiparsky, Gregory Nagy, Reuven Tsur jt. Kuigi põhirõhk on värsiteadusel, võimaldab „poetica“ ajakirja nimes ka muid vormikeskseid kirjanduskäsitlusi. Ainsa värsiteadusest hälbiva artiklina on seni ilmunud Suren Zolyani „Sassuuni Davithi“ sündmustiku strukturalistlik käsitlus.

Ajakirja veergudel on käsitletud inglise, vene, muinasgermaani, tšehhi, poola, jaapani, araabia ja eesti värssi. Peale artiklite ilmub ka arvustusi, nekrolooge, konverentsikroonikat ja teed­rajavate käsitluste tõlkeid inglise keelde. Ajakirja viimane seni ilmunud number on üleni pühendatud Ants Orase värsiteaduslikule pärandile, valdkonnale, milles tema tööd on tänini tsiteeritavad. Tema uurimusi Shakespeare’i ja tema kaasaegsete blankvärsi rütmist vaevad Douglas Bruster, MacDonald P. Jackson ja Marina Tarlinskaja. 1981. aastal läände emigreerunud Tarlinskaja võttis endaga kaasa vene koolkonna keelestatistilised meetodid ja tõstis nende rakendamisega inglise värsiuurimise uuele tasemele. Need tööd on andnud ka käegakatsutavaid praktilisi tulemusi vaieldavate värsstekstide või nende osade autorsuse kindlakstegemisel.

Peale Orase seostub eesti teemadega Mihhail ja Maria-Kristiina Lotmani pikaajaline projekt analüüsida XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse luule rütmi. Värsimõõt kui abstraktne skeem võib realiseeruda mitut moodi: värsirütmi võivad mõjutada lauseehitus, sõnade kõlakuju ja tähendus, ning meetrumi realiseerumisviisid võivad erineda eri luuletajatel ja ajastutel. Lotmanid on läbi töötanud suure korpuse üle-eelmise sajandivahetuse luulet ning näidanud mitmes artiklis, et traditsionalistide ja modernistide erinevus avaldub ka värsirütmis. Koidula ja Haava nelikjamb ja -trohheus on rütmilt midagi muud kui Visnapuu või Suitsu oma, ning kõik need erinevad omakorda proosatekstidest leitud juhuslike jambiliste ja trohheiliste segmentide rütmist. See on väga huvitav töö, mille tulemus tundub igati usutav ja valgustav ning annab tunnistust, et värsil võib olla justkui oma süvaajalugu. Aga just selles vallas tuleks värsiteadusele kasuks suurem koostöö fonoloogiaga. Kuigi ma ei usu, et see üldtulemusi mõjutaks, tekitab viis, kuidas Lotmanid on oma uurimustes konkreetsete silpide rõhku ja pikkust määranud, küsimusi.

Nimelt hindavad nad silpide rõhku viieastmelisel skaalal, kus lisaks rõhuta, kaasrõhulistele ja pearõhulistele silpidele eristatakse veel leksikaalset ja fraasirõhku. Selles tundub peituvat meelevaldsuse oht (pole ka selge, kas nt neljanda astme rõhk peaks olema poole tugevam kui teise astme oma. Samuti on mind mõnevõrra segadusse ajanud värsiteaduses juurdunud konventsioon esitada silbipositsioone, mis on ju diskreetsed, pidevate siksakiliste joongraafikutega tulpgraafikute asemel). Artiklis „The Accentual Structure of Estonian Syllabic-Accentual Iambic Tetrameter“ (nr 1.2, lk 77) on värsis „ühtlasi armsa valgega“ määratud rõhud nii: x́xxx́xx́xx̀. Sõna „ühtlasi“ kuulub aga koos sõnadega, nagu „loomine“, „võitmatu“, „kahtlane“ (vahest ka „kuningas“?) sellesse rühma, kus kaasrõhk langeb erandlikult 2. silbile (tavapärase 3. asemel). Seega võiks värsi skeem olla pigem: x́x̀xx́xx́xx̀. Samalaadne probleem on jäänud silma Lotmanite artiklist „The Quantitative Structure of Estonian Syllabic-Accentual Trochaic Tetrameter“ (Trames 2013, 17, 3), kus püütakse määrata ka sõna järgsilpide kvantiteeti. Üldtuntud kompensatsiooniseadust eirates hinnatakse aga kahesilbilistes esmavältelistes sõnades („seda“, „ema“, lk 247) lahtised teised silbid sama lühikeseks nagu esimene silp.

1935. aastal avaldas Walter Anderson Tartus uurimuse „Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volkslieder“, kus analüüsis regivärsi rütmi varieeruvusi lihtsa, peaaegu mehaanilise meetodiga, mille puhul võetakse arvesse ainult sõnapiiride paiknemist kaheksasilbilises värsis. Seda meetodit tasuks mu meelest kohandada ka kunstluule uurimisele: märkida iga värsi puhul välja, mitmesilbilistest sõnadest see koosneb, ning võrrelda saadud rütmimallide sagedust.

 

Kätki kõrval istub ema 2222

vaatab naeratuse sära, 242

virvemängu lapse palgel; 2222

naeratab ja kuulab ise, 3122

naeratab kui teisest ilmast, 3122

kuulatab kui sala sõnu, 3122

mis ei keegi kuulutanud, 1124

ega iial öelda suutnud – 2222

laulud ilma sõnadeta, 224

päikse paiste vastukaja 2222

paradiisi mängumurult. 422

Ernst Enno, „Kaja“

 

Selles naisklausliga neliktrohheilises katkendis kordub neli korda kõige tavalisem muster 2222, kolm korda haruldasem 3122 ja ühe korra mustrid 242, 1124, 224, 422. Võimalikke kombinatsioone on muidugi palju rohkem, alates mustrist 11111111 („suur blond poiss häid puid tõi mäe pealt“) ühes äärmuses, kuni mustrini 8 („revolutsiooniline“) teises. Kuid kombinatsioonid, mis nõuavad mitmesilbilise sõna algust 2., 4. või 6. silbipositsioonist, on eesti trohheuses üliharuldased, võimalikud peamiselt võõrsõnade korral, nt 122111: „Kraan, sifoon, ventiil ja prilllaud“. Sellise meetodi korral ei peaks silbirõhkude hindamisega üldse vaeva nägema, rõhud peaksid numbrijadadest tulenema iseenesest, kui pole sõnu, mille pearõhk pole esisilbil. (Väikesed meelevaldsusprobleemid võivad tekkida küll liitsõnade lahutamisel ja nende eristamisel liidetega tuletistest: nt maa+ilm 11, kuid maakond 2; rohe+konnad 2+2, kuid erakonnad 4.)

Kui Lotmanite korpus sellise robustse meetodiga ära märgendada ja tulemusi statistiliselt analüüsida, tuleksid arvatavasti esile samasugused tendentsid ehk ilmneks erinevus (hilis)ärkamisaegsete ja XX sajandi alguse uuemate poeetide vahel. Selleks, et rakendada peenemaid meetodeid, nagu väldete, silbipikkuste ja rõhkude analüüs, tuleks vahest oodata ära, mida ütlevad meie fonoloogid nende asjade kohta keeles üldse ja värsis eriti. Uue ajakirja näol on sellisteks vestlusteks suurepärane, maailmatasemel foorum loodud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar