Mäletamine, aeglus ja kontrollimatu kapitalism

Eugen Ruge: „Kirjandusel on erinevalt kõikidest teistest žanritest võimalik näidata seda, mis juhtub tegelaste sees.“

DIETER NEIDLINGER

Kirjandusfestival „Prima vista“ tuleb taas, tänavu juba 13. korda. Pealkirjaga „Müstifiktsioon“ 4. kuni 7. maini Tartus aset leidva festivali üks külalisi on saksa kirjanik Eugen Ruge.

Eugen Ruge

Eugen Ruge

Erakogu

Ta on sündinud 24. juunil 1954 Siberis Sosva linnas, kuhu tema kommunistist isa, kes oli pagenud natside eest Nõukogude Liitu, 1939. aastal oli küüditatud. 1956. aastal kolis Rugede pere Ida-Saksamaale ja Eugen Ruge kasvas üles Berliinis. Diplomeeritud matemaatikuna töötas Ruge kuni 1985. aastani SDV teaduste akadeemias, enne kui otsustas kirjanikuameti kasuks. 1988. aastal, vaid aasta enne Berliini müüri langemist, otsustas Ruge SDVst lahkuda. Praegu elab Ruge Berliinis ja Rügeni saarel.

Ruge on kirjutanud näidendeid, kuuldemänge ja (filmi)käsikirju, tõlkinud mõned Tšehhovi raamatud vene keelest saksa keelde ning olnud ka režissöör. Läbimurre kirjanikuna õnnestus 2011. aastal romaaniga „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“), mille eest ta pälvis Saksa raamatuauhinna ja mis on praeguseks tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ruge teine romaan „Cabo de Gata“ (2013) ilmus äsja Tiiu Relve tõlkes Loomingu Raamatukogus. Katkend tema debüütromaanist ilmub maikuus ajakirjas Akadeemia, samuti Tiiu Relve tõlkes.

Eugen Ruge esineb 3. mail Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis ja 5. mail rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis.

Eugen Ruge, teie romaan „Cabo de Gata“ algab lausega „Mäletan, kuidas ma keset liigutust peatusin“. Väljend „ma mäletan“ kordub teie raamatus justkui mantra. Milline seos on jutustamise, mäletamise ja mõtlemise peatamise vahel?

Eugen Ruge: Saksakeelses sõnas „mäletama“ (er-innern) sisaldub seesama peatumine või mõtte peatamine (inne halten), teisisõnu on tegemist millegi, mis on väline, kauge või koguni kaotsi läinud, tagasitoomisega. Siit jõuamegi ilukirjandusliku kirjutamise juurde. Kirjandusel on ju erinevalt kõikidest teistest žanritest võimalik näidata seda, mis juhtub tegelaste sees. Seda, millest ma räägin romaanis „Cabo de Gata“, ei saa jutustada filmi vahendusel. See on äärmiselt ebafilmilik raamat. Sama on romaaniga „Kahaneva valguse aegu“, mida saaks filmina esitada vaid pealispindselt. Loomulikult võib ka hea film luua sellise pealispinna, mis kõneleb tegelase siseilmast. Iga inimese individuaalset kosmost ehk seda, mida üks Mina endaga pidevalt kaasas kannab, saab ikkagi kõige paremini vahendada kirjandus. Isegi kui igas kirjanduslikus tekstis pole seda võimalust kasutatud.

Raamatus „Luule loogika“ („Die Logik der Dichtung“) ütleb Käte Hamburger, et jutustus on ainus epistemoloogiline nähtus, mis võimaldab väljendada inimese sisemust. Sealjuures taasluuakse möödunu. Selle poolest erineb jutustus pelgast lihtmineviku vormis aruandest, aga ka pealispindsetest filmidest. „Me saame nii vähe teada selle kohta, mida filmide või lavastuste tegelaskujud vaikides mõtlevad ja tunnevad,“ ütleb Hamburger.1

Just nii saabki jutustust kirjeldada. Kuid on veel üks aspekt. „Cabo de Gata“ puhul võib näiteks küsida, miks mäletab selle peategelane 15 aasta taguseid sündmusi nii piinlikult täpselt. Minu vastus sellele on: kuna ta koges seda aega niivõrd intensiivselt. See omakorda on mu meelest seotud aeglusega, teatava maailma kogemise ja maailmas olemise viisiga, millel on meie digitaalses maailmas oht ära kaduda. Ehkki see ei ole raamatus esiplaanil, on „Cabo de Gata“ kindlasti ka kaebelaul kõikide nende kadude pärast, mille on tinginud nn digirevolutsioon.

Roman Bucheli on oma retsensioonis „Cabo de Gata“ kohta öelnud, et raamatu puhul on tegemist ka „romaaniteooriaga“.2 Raamatu eessõnas on kirjas: „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida, kuidas see oli.“ Kas võib siis öelda, et tegemist on ka Eugen Ruge looga: pärast oma romaani silmapaistvat edu kirjutab ta ühest oletatavasti läbi põruvast kirjanikust ja tema romaaniprojektist?

Kirjutamine on tavaliselt üsna riskantne ettevõtmine. Kirjutada saab vaid siis, kui vanemad on rikkad või seda rahastatakse George Sorosi fondi vahenditest. Vastasel juhul tuleb elada allpool elatusmiinimumi. Pärast „Kahaneva valguse aegu“ ilmumist oli mul julgust ja soov sellest kirjutada. Võib öelda, et „Cabo de Gata“ on aruanne kirjaniku Eugen Ruge elust enne kuulsust ja edu, aga sealjuures ikkagi fiktiivne aruanne. Siit jõuamegi teooria juurde.

Lõppeval postmodernismi ajal on, iseäranis teatris, palju n-ö autentseid ettevõtmisi. Postmodernismile on ju omane nii autori kui ka jutustamise kui sellise umbusaldamine. Uued dokumentaalvormid püüdlevad selle poole, et tõde n-ö vahetult lavale tuua. Tegelikult ei ole muidugi ka dokumentaalne vorm muud kui üks lavastus, kindla materjali valimine ja korrastamine. Kes väidab või teeb näo, justkui korrastaks materjal end ise, see valetab. Selles mõttes arvan, et olen ausam, kui annan raamatu kaanel sisalduva etiketi „romaan“ kaudu teada, et ma ei tunne end kohustatud olevat vahetuks tõeks või tõepärasuseks.

Teie romaanis „Kahaneva valguse aegu“ jutustatakse ühe perekonna nelja põlvkonna lugu, kuid samal ajal ka kommunistliku utoopia lugu. Sealjuures tehakse seda erinevate „tegutsevate isikute“, nagu te ise ütlete, vaatepunktist ja läbivalt just siseperspektiivist lähtudes. Miks nii?

See on väga huvitav küsimus. Eri vaatepunktid paljastavad ju erineva „tõe“. Võiks arvata, et tegemist on mingi postmodernse lähenemisega ses mõttes, et mingit tegelikkust ei olegi ja on vaid hulk tegelikkuse konstruktsioone. Aga see ei ole üldse nii mõeldud. Asjaolu, et inimesed tõlgendavad mingeid tõdesid endale sobivaks või et nad usuvad vastupidistesse asjadesse, ei tähenda veel, et tegelikkust ei ole olemas.

Olen püüdnud heita valgust SDV tegelikkuse tahkudele ja niššidele. Loomulikult on iga pilt ebatäiuslik ja erinevast perspektiivist hoolimata on see ikka subjektiivne, nii et see toimib parimal juhul mudelina. Loodusteadlasena tunnen ma end mudeliterminoloogias väga koduselt, samal ajal kui humani­taarid on sellest nii paanikasse läinud, et on leiutanud postmodernismi.

Kuid on veel midagi olulist. Sageli küsitakse, kuidas aktiveerida lugejat või vaatajat. Kui mitte arvesse võtta asjaolu, et lugejale on kirjutatud teksti tõlgendamine ja visualiseerimine nagunii vägagi aktiivne tegevus, annab mitmest perspektiivist jutustatu lugejale oma vaatepunkti valimise võimaluse. Autor ei tee siin talle ettekirjutusi, vastupidi: lugeja saab ise valiku teha ja valida endale sümpaatsema seisukoha. Selline suhtumine tegelikkusse on minu meelest vägagi seotud realismiga. Realism on hoiak, mitte usk, et midagi on võimalik üks ühele edasi anda.

Romaani meesliin peegeldab aina kahanevat usku sotsialismi. Vanaisa Wilhelm oli ja jääb veendunud kommunistiks, tema poeg Kurt usub, hoolimata Gulagi vangilaagris kogetust, et sotsialism on parem maailmakord kui kapitalism. Alexander põgeneb aga läände ja tema poeg Markus omakorda sukeldub Berliini techno-maailma, tal ei ole sotsialistliku utoopiaga mingit suhet. Valguse kahanemist raamatu pealkirjas võiks siis tõlgendada ka utoopiasse uskumise kahanemisena. Kas romaani nais­tegelased on meestele kuidagi vastukaaluks?

Alguses oli mul idee kirjutada romaan nendest kolmest naisest, kes on tõepoolest väga tugevad isiksused. Näiteks Charlottele võib ju pahaks panna keskendumist oma karjäärile, kuid selles on ka emantsipatsiooni. Nadežda Ivanovna on terve elu pidanud väga rasketes oludes toime tulema ja seda ilma meheta enda kõrval. Ka tema on omal moel eneseteadlik ja emantsipeerunud. Kõige huvitavam on ehk Irina, kes on minu hinnangul samuti emantsipeerunud naine. Ta on kogu pere keskpunkt, tema muudab elu elamisväärseks, sest tema on see, kes n-ö katab laua, mis on puudust kannatavas ühiskonnas tõsine töö. Asjaolu, et ühiskond ei tunnusta sellist tegevust rahaliselt, nagu ka teiste eest hoolitsemist, ei tähenda, et tegu ei ole täiskohaga tööga, vastupidi, see peegeldab ühiskonna ebaküpsust

Irinale saab saatuslikuks asjaolu, et kõik oskused, mis tal olid olemas sotsialistlikus ühiskonnas toimetulekuks, osutuvad ühiskonnaolude muutudes kasutuks, kuna kõike on äkki võimalik osta. Charlottele saab hukatuslikuks n-ö meeste maailm, aga ka iseenda auahnus. Ainult vene vanaema Nadežda Ivanovna säilitab romaani lõpuni oma tarkuses iseseisvuse ja võib eluga rahule jääda.

Mille kallal te praegu töötate?

Te teate, et ma lahkusin SDVst läände. Sellest aga, mida kapitalism endast kujutab, hakkasin aru saama alles aegamööda. Ka kapitalism on sellest ajast, kui mina läände jõudsin, väga palju muutunud. Globaliseerumine ja digiteerimine on maailma väga põhjalikult muutnud. Ma usun, et kontrollimatu kapitalism tapab meie elupõhimõtted. Juba praegu tapab see nende inimeste elupõhimõtteid, kes põgenikena Euroopast varjupaika otsivad. Kõige rumalam on asja juures see, et selline kapitalismi vorm ei tee meid sugugi õnnelikumaks, vaid ässitab meid üles, kisub meid lõhki ja juhib meie tähelepanu pidevalt valedele asjadele. Raamat, mille ma olen nüüd kirjutanud, räägib just neist asjadest.3 Tegevusajaks on seal aasta 2055 ja juttu on ühe filmiesindaja lootusetutest katsetest Hiinas üht üsna absurdest toodet turustada. Aga see teos räägib ka evolutsioonist ja juhustest ning laiendab mu esimeses romaanis alustatud perekonnalugu. Ja seda kõike vähem kui 300 leheküljel.

Saksa keelest eesti keelde vahendanud Aija Sakova.

1 Saksa kirjandusteadlase ja filosoofi Käte Hamburgeri teos „Luule loogika“ ilmus esmakordselt 1957. aastal pealkirja all „Das logische System der Dichtung“. – Toim.

2 Roman Bucheli, Kap der Katzen, Kap der Erinnerung. – Neue Zürcher Zeitung 26. VI 2013.

http://www.nzz.ch/feuilleton/buecher/kap-der-katzen-kap-der-erinnerung-1.18104899

3 Romaan „Follower“. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar