Laiema laulu usus

Šveitsi kirjanik Jacques Tornay: „Tõekogemusena on luule ennekõike elamise kunst.“

DORIS KAREVA

Jacques Tornay: „Kas saab kujutleda materialistist luuletajat?“

Jacques Tornay: „Kas saab kujutleda materialistist luuletajat?“

Kaido Vainomaa

Arvatavasti on Jacques Tornay esimene šveitsi luuletaja, kelle looming on ka eesti keelde jõudnud: hiljuti ilmus tema valikkogu „Verbide õitseaegu“ (tlk Mariliin Vassenin ja Doris Kareva, kirjastus Verb). Kindlasti on Tornay, Valais’ kantoni PEN-klubi esimees, esimene šveitsi luuletaja, kes festivalil „HeadRead“ üles astunud. Tänavuse festivali tihedasse programmi ei jäänud aga aega, et tutvustada Šveitsi kirjandusruumi. Seetõttu palusin autoril vastata mõnele küsimusele.

Mismoodi määratled Šveitsi kirjanduse, mis on jagunenud kolme keele vahel? Millistel alustel tegutseb Šveitsi kirjanike liit ja kui suveräänsed on oma otsustes paikkondlikud kirjandusseltsid või -ühistud?

Jacques Tornay: Kui Šveits on poliitiliselt, majanduslikult ja mitmes muuski mõttes väga ühtne, siis kultuuriliselt erinevad kõik kolm piirkonda märkimisväärselt, kuna igaüks on oma suurest naabrist – Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia – tugevasti mõjutatud. On üsna vähe kunstnikke, kes ületavad riigisiseseid keelepiire vabalt, nagu näiteks muusik ja laulja Stephan Eicher. Šveitsi kirjanike liitu ma ise ei kuulu – võib-olla põhjusel, et minu meelest on šveitsi kultuur liigselt kontsentreerumas Zü­richisse ja Berni. Peale kirjanike liidu on Šveitsis aga mitmeid organisatsioone, nagu Pro Literis, kus tähelepanu on autoriõiguse küsimustel, või Pro Helvetia, kes on keskendunud šveitsi kirjanduse tutvustamisele välismaal. Mis puutub paikkondlikesse kirjandusühistutesse, siis need on suhteliselt väikesed, aga üsnagi tegusad. La Société des Ecrivains du Valais, see, mille esimees ma olen, asutati 1967. aastal, seega on meil järgmine juba 50. tegevusaasta. Valais’ kantoni kirjandusühingu aastakäive on umbes 12 000 eurot. Lisaks liikme­maksudele sisaldab see summa linna­valitsuste ja kantoni keskvalitsuse eraldusi, nii et tegevuskulud on enam-vähem kaetud.

Oled pälvinud mitmeid auhindu ja tunnustust nii kodu- kui ka välismaal, ennekõike Prantsusmaal. Kui hästi Šveitsi prantsuskeelset kirjandust Prantsusmaal tuntakse ja vastu­pidi?

Šveitsi prantsuskeelne kirjandus on Prantsusmaal pea olematu, kuna prantsuskeelse kirjanduse tulv on väga suur ning sellega seoses on Prantsusmaa raamatuturg kehtestanud oma piirangud. Aga ka koostöös kirjastajatega ning raamatulevi osas on selgelt arenguruumi.

Šveitsi prantsuskeelsed raamatupoed seevastu on üle ujutatud Prantsusmaa importteostega. Enam-vähem sama võib öelda ka saksa- ja itaaliakeelsete raamatupoodide kohta, kus suur osa raamatuid pärineb Saksamaalt või Itaaliast. Välja arvatud üksikud erandid, harvad bestsellerid, ei kohta vaateakendel Šveitsis trükitud raamatuid. Väikesed sõltumatud raamatupoed kaovad üksteise järel pildilt – nende sissetulek üha kahaneb, kuna üha rohkem raamatuid ostetakse internetist.

Kui suur on luule osatähtsus Šveitsis, võrreldes näiteks Prantsusmaaga?

Šveitsis, nagu ka Põhja- ja Baltimaadel, on üsnagi arvukas luule lugejaskond. Šveitsi prantsuskeelseid on kokku sama palju kui Eestis rahvast. Luulelugejaid on Šveitsis rohkem kui Prantsusmaal. Mõlemal pool piiri on luulekogu tavaline tiraaž 200 kuni 300 eksemplari. Viimastel aastatel on prantslased aga luule levitamiseks ellu viinud mitmeid suurepäraseid algatusi, nagu näiteks luuleturg ehk Marché de la Poésie juunikuus, ja teisigi ettevõtmisi. Minu arvates on vähese huvi luule vastu paljuski põhjustanud luuletajad ise, kuna kirjutavad liiga abstraktselt ning moodustavad väikesi klubisid või koolkondi, kes on vastastikku sõjajalal. Halvim, mis luulega saab juhtuda, on muutumine akadeemiliseks või orienteerumine üksnes eliidile.

Millised teemad ja trendid annavad praegu tooni šveitsi kirjanduses?

Võiks öelda, et üsna samasugused, mis mujal Euroopas. Ühiskondlikud teemad, paarisuhted, inimlikud konfliktid ja perekonnaskandaalid … Üsna palju on slängi ja vägivalda. Puudu jääb ennekõike sügavusest ja ambitsioonide osas ka kõrgusest. Rõhk on ennekõike meeleelamustel, vähem süvenetakse karakteriloomesse või otsitakse meeldejäävat kujundit, mille kaudu teos uue dimensiooni omandaks. Halvim on minu arust ehk tänavakultuuri, näiteks räpi väljendusvahendite pealetung. Väga paljudel noortel autoritel puudub kirjanduslik põhi, baasteadmised, millele toetuda.

Millised kirjandusžanrid on praegu Šveitsis kõige populaarsemad? Mis vääriks arendamist?

Väga palju ilmub teatmekirjandust, loodusraamatuid, käsiraamatuid, teoseid spordi, majanduse või poliitika teemal. Ilukirjandusega pole meil lood eriti kiita ja sellest on tõsine kahju. Nagu öeldakse: „õnnelikul rahval pole ajalugu“ … Jääb mulje, et meil justkui poleks midagi originaalset öelda või siis ei julgeta seda teha – või ei jätku pikkade pingsate töötundide järel enam aega ega võhma. Kujutlusvõimet, tõelist loomingulisust võiks rohkem olla – selliste teoste sündi tuleks igati toetada.

Oled kirjutanud ise õige mitmes žanris, kaasa arvatud ajakirjandus. Milline on su suhe žanridega?

Kõige lähedasem on muidugi luule. Aga luulet ei saa kirjutada pidevalt, kui just ei ole mingit inspiratsiooni püsiallikat, nii lülitun aeg-ajalt meeleldi ümber novellidele või millelegi muule täiesti teistsugusele. Väga nauditavad on aforismid, lühilaused, mille võid üles kirjutada öösel või päeval, millal tahes nad sinu juurde tulevad. Ja kui võtta oma tööd tõsiselt, siis tuleb pidada kõiki žanre võrdselt oluliseks. Enamasti kirjutan omaenda lõbuks, vähemasti proosat, mis ei tähenda, et see on väga kerge, kuna ühel või teisel viisil tuleb ikkagi arvestada ka sellega, et raamat võimalikule ostjale lõbu pakuks.

Oled avaldanud väga köitva raamatu „Un homme, une oeuvre“ ehk „Inimene ja teos“ XX sajandi šveitsi filosoofi André Chedeli kohta. Märgid seal, et ta elab oma siseajas. Kas sama võiks öelda ka su enda kohta?

Pärast mu varaseid väikesi luulekogusid oli see mu esimene tõeline raamat, mis ilmus 1978. aastal. Kirjutanud ise mitmeid esseid inimkonna rollist ja missioonist, tõlkis Chedel vaimset kirjandust ida keeltest, eriti India teoseid, ja mulle läksid tol ajal sellised filosoofiad vägagi korda. Ideed, uskumused, usundid ja meditatsioon olid mulle märksa elavam reaalsus kui materiaalne maailm. Loomulikult tundsin ma tema maailmaga ja tema loodud aukartustäratava hulga teostega suurt lähedust.

Eeva Park on sinu luules leidnud motiive ja meeleolusid, mis meenutavad Rabindranath Tagoret, ennekõike tema võimet puudutada lugejat väga vahetult. Kuidas sa ise seda tajud?

Rabindranath Tagore võib tõepoolest olla mind alateadlikult mõjutanud. Kui elasin 1988. aastal Bernis, veetsin terve suve tema „Gitandžaliga“ André Gide’i tõlkes. See raamat oli mul alati kaasas, olgu siis jalutuskäigul metsas või päikselisel jõekaldal istudes, isegi vannis. Iga päev ja igasuguses olukorras lõin ta lahti. Nüüdseks on see kaunikesti kulunud ja iga hetk laiali lagunemas. Hiljem lugesin läbi tema esseekogu „Isiksus“ inglise keeles ja mõne aasta eest ka „Aedniku“. Tagore maailm on avar ja avatud, tema uskumusi on kerge omaks võtta. Pealegi on ta luuletused nii aistilised, tulvil lõhnu, seal liigub neiusid, koduloomi, lapsi looduse keskel. Eriti võlub mind see, kuidas tema kirjutistes põimuvad paganlus ja spirituaalsus.

Kas sinu arvates on eristatav niisugune nähtus nagu Euroopa kultuur, euroopalikud väärtused?

Kahtlemata on rahvastel Kreekast Eestini, Moldovast Iirimaani sarnasusi, ennekõike kristliku kultuuri mõjul – arvukad kirikud ja katedraalid üle kogu Euroopa on selle parim tõend –, aga ka antiikmütoloogia mõjul. Kaubandus, tööstus, ülikoolid jms on samuti mänginud olulist rolli. Meil on üks sõnum, mis pole alati päris selgelt tajutav, aga on sellegipoolest olemas. Ja nüüd, pärast nii paljusid sõdu, oleme lõpuks jõudnud struktuurilise ühtsuseni, mida tuleks kõigiti kindlustada. Parlamentaarne demokraatia ja sõnavabadus on mulle kõige olulisemad väärtused, mida kaitsta silmaklappidega rahvusluse eest.

Kuivõrd puudutab Šveitsi praegune pagulaslaine?

Igal kuul pöördub ligi neli tuhat pagulast ja immigranti Šveitsi ametkondade poole palvega jääda sellesse riiki elama. Mõistagi ei rahuldata iga palvet, kuid kõik avaldused vaadatakse hoolega läbi ja enne lõplikku otsuse langetamist tagatakse neile toit ja eluase. Näiteks süürlasi on siin praegu umbes 9000 – ja 3000 on tulekul Euroopa Liidu programmi alusel. Paljud süürlased eelistavad aga elupaigana Saksamaad või Rootsit, kuna seal elab nende sugulasi. Tihtipeale esitatakse meile süüdistusi, et kuna Šveits pole Euroopa Liidu liige, siis oleme sulgenud oma piirid. See pole sugugi tõsi. Tegelikult täidame oma kohust paremini kui nii mitmedki teised maad. Oma väiksuse kohta on Šveitsil vägagi suur ja üha kasvav humanitaarabi eelarve, näiteks hiljuti eraldati 70 miljonit Šveitsi franki naaberriikidest saabuvate süürlaste vastuvõtmiseks.

Sinu kirjutatust õhkub empaatiat ja humanismi, sooja huumorit ja kaastunnet. Kus asub sinu vaimne kodumaa?

See on suur küsimus, millele ma tõenäoliselt kunagi vastust ei leiagi. Mu isa oli katoliiklane, mu ema protestant ja ma ise pole kunagi kirikus käinud rohkem kui pulmade või matuste tõttu. Kodus meil neist asjust ei räägitud. Küllap olen vabamõtleja, kuid kindlasti mitte ateist – kas saab kujutleda materialistist luuletajat? Luban endale vabadust läheneda avatult igale religioonile. See, millest kirjutades lähtun, ongi inimkond kogu oma mitmemõõtmelisuses ja universaalsuses.

Mis valmistab sulle tänases maailmas muret? Kui saaksid vaid korra midagi soovida, mis see oleks?

Muret tekitab terrorism, iseäranis radikaalsest islamist lähtuv. Ja antisemitism. Mõnikord öeldakse, et see on möödanik – ei, ei ole. Mis puutub soovidesse, siis on mul neid kaks. Esimene sisaldub John Lennoni laulus „Imagine“ ehk siis, et maailm oleks üleilmne ões- ja vennaskond. Teiseks loodan hoida jätkuvat tasakaalu vaimse ja füüsilise vahel nii kaua kui võimalik.

Sinu luule uitab enamasti konkreetse ja abstraktse piirimail, üks jalg ühes ja teine teises, olukorrast ühtaegu hämmelduses ja lõbustatud. Valdavalt viljeled vabavärssi – on see alati nii olnud ja kuidas suhtud kindlavormilisse luulesse?

Nagu tõenäoliselt pea igaüks, kirjutasin 18aastasena traditsioonilisi värsse, püüdes järele aimata klassikuid. Teemadki olid sentimentaalsed, idealiseerisin tütarlapsi, kellele ma ei söandanud läheneda … Aga selleks et imiteerida vanu meistreid, peab olema tehniliselt väga kõrgel tasemel ja minu sammud selles suunas polnud kuigi veenvad. Küll aga armastan väga lugeda just klassikalist luulet. Avangardsed või eksperimentaalsed suunad seevastu pole mind kunagi kuigivõrd köitnud. Rütm on luuletuse kõla jaoks muidugi olemuslik, nii loen enne viimase lihvi andmist luuletuse alati iseendale valjusti ette.

Kui oluline on kirjutades sulle keel? Kuna valdad vabalt õige mitut keelt, kas tajud neis erinevaid võimalusi – või kas sulle tundub mõnikord, et prantsuse keeles on midagi puudu?

Keel on mulle ennekõike väljendus­vahend. Igas idioomis elab oma vaim oma võimaluste ja puudustega. Prantsuse keelt võib ehk mõnikord pidada liiga formaalseks või jäigaks peente nüansside edasiandmisel, aga luuletaja ülesanne ongi panna keel leheküljel liikuma, olgu siis vajaduse korral reegleid rikkudes või uusi sõnu leiutades – peaasi et need sobivad üldstruktuuri ja kõlavad mõistetavalt.

Mis teeb vabavärsilisest luuletusest luuletuse? Mille järgi tunned luule ära ja kui palju seda tänapäeval leiad?

See on iga luuletaja puhul väga omamoodi. Minu luules on oluline sõnade eriline korrastatus, võimalikult lähedane vastavus minu siseilmale. Kõik, mida ma kirjutan, peab ühel või teisel viisil peegeldama mind ennast. See pole sugugi alati kerge ülesanne, kuna iseendast teame enamasti üsna vähe ja seegi muutub aastatega … Nähes lille, tärkab näiteks täna minus üks mõte ja teinekord teine. Ma tunnen luule ära kirjutistes, mis sisaldavad emotsiooni, esteetikat, sise- ja väliselu vaatlusi ja miks mitte ka mõningast huumorit. Tõekogemusena on luule ennekõike elamise kunst. Nagu ka armastus selle vastu, millega kohtume iga päev, viis õppida tundma iseennast ja maailma enda ümber.

Selle üle, mis on kunst ja mis ei ole, on palju piike murtud. Kust läheb sinu arvates see piir?

On neid, kes näevad kunsti seal, kus minu meelest seda pole, ja vastupidi, eimidagi selles, mis minu arvates on ilu. See ongi väga individuaalne. Kunst on ennekõike väljamõeldis, mis tahes vormis teostatud esteetiline nägemus. Igal juhul peaks see midagi inimeses äratama: küsimusi, lootuse, ehk isegi õnnetunde.

Mil määral on Tallinn muutunud, võrreldes seitsmekümnendatega, kui siin Viru hotellis esimest korda peatusid?

Kentsakas, minu meelest Tallinn polegi eriti muutunud – või kui, siis modernsemaks, elavamaks ja värvikamaks. Linnakujundajad ja arhitektid on minu meelest suurepäraselt osanud renoveerida selle, mis renoveerimist on vajanud, samal ajal olulise säilitanud, ennekõike hoidnud linna hinge elus. Õige mitmetes Ida-Euroopa linnades on koledad ehitised kõrvu ajaloolistega. Tallinna Palace’i hotell on aga suurepärane näide maitsekast harmooniast.

Šveitsis oled väikeste raamatupoodide ja antikvariaatide püsikunde. Seekord veetsid Tallinnas pikemalt aega Voorimehe tänava muusikapoes vinüüle valides ja Viru keskuse Rahva Raamatus. Milline mulje jäi sulle sellest raamatupoest?

Hämmastavalt rikkalik valik mis tahes teema kohta ja väga hästi välja pandud. Selline raamatupood tekitab hästi koduse, sooja ja õdusa tunde. Lettide taga lahkelt naeratavad daamid mõjusid ammuste aegade kontrastina. Silma torkas eestikeelsete raamatute rohkus: see on tõesti hämmastav ja kõnekas tõend rahvuslikust identiteedist, teie kultuurilisest aktiivsusest. Olen veendunud, et kirjaoskuse tase on Eestis maailma kõrgeim.

Milline raamat mõlgub sul järgmise teosena mõttes?

Ligi seitse aastat olen endas kandnud romaani kuut poliitilist režiimi kogenud väljamõeldud ungarlase (1898–1993) elusaatusest, aga kirjutamine edeneb paraku teosammul … Iga päev töötan luuletuste või novellidega. Ametlikult pensioniealine, ei vaevu ma enam ajakirjanikuna tegutsema. Üks luulekogu ja üks novellikogu on mul praegu eri kirjastustes ootel – aga mul pole vähimatki tahtmist helistada, et nende saatuse kohta küsida. Enamasti ootan aasta aega ja kui vastust selle aja jooksul ei laeku, saadan käsikirja mõnele teisele kirjastusele. See pole teab kui tähtis. Olen liiga keskendunud sellele, mida ma parajasti teen, et muretseda tuleviku pärast.

Nii muretsemine kui ka kahetsus on sulle vist ühtviisi võõrad?

Kahetsemist on enamasti liigagi palju, nii pean paremaks selle lihtsalt peast pühkida. Olen raisanud liiga palju aega tühiste raamatute lugemisele ja ebahuvitavate inimestega suhtlemisele. Ja muidugi on mul kahju, et pole ei oma kirjutamisega ega ka muul moel teeninud piisavalt raha, et renoveerida oma lapsepõlvekodu Martignys. Mõnikord mõtlen, et oleksin pidanud oma vanematele ehk selgemini märku andma, kui palju nad mulle tähendavad. Aga kas pole me kõik sellised? Ikka ei räägi me küllalt palju lähedastega, kes on meile kallid. Võib-olla pelgame liigset emotsionaalsust, mis tahes rumalal põhjusel. Teiselt poolt oleksin valelik ja tänamatu jumaliku ettehoolde vastu, kui ütleksin, et mu elu pole olnud hea, pakkunud küllaga rõõmu ja rahuldust. Mitte keegi pole mind kunagi sundinud midagi tegema ega olema teistsugune inimene, kui ma praegu olen.

Milline on su eredaim mälestus seoses Eestiga?

Üks eredamaid on kohtumine Lennart Merega veebruaris 1989. Tema oli Pariisis koos soome kirjanike ametliku delegatsiooniga ning mina tegin selle erakordse ning elutarga mehega inter­vjuu. Ta rääkis palju oma isast, oma kogemustest kirjanikuna, oma reisidest ja elus ette tulnud raskustest – aga ka tulevikulootustest seoses Eestiga. See oli jutuajamine, mida ei unusta ma kunagi.

Need aastad olidki eriliselt laetud – ennekõike tundest, mida võiks ehk väljendada tsitaadiga ühest su luuletusest: „Uskuda imedesse on üks vastuse vorme“. Või teisest: „Nii tuleb jätkata, pimesi, / laiema laulu usus“. Tänu vastamast, tänu uskumast!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar