Kuidas jääda inimeseks tuleviku Õismäel

ANETE KRUUSMÄGI

Steven Vihalem romaani järgi ei haaranud ma mitte seetõttu, et oleksin suur ulmekirjanduse austaja, vaid sellepärast, et kui teda lugemas kuulsin, avaldasid mulle muljet autori sorav jutustamisstiil, kiiresti liikuv narratiiv, lugeja ootustega mängimine ning põnevad tegelased. Pilt aeglaselt ülespoole roomavast liftist on mul siiamaani silme ees. Siiamaani mäletan uste avanemist, viirukilõhna ja maani rastapatsidega vanameest.

Steven Vihalemi nimi ei ole luulehuvilistele võõras: ta on juba paar aastat vedanud luuleüritust „Viimane neljapäev“. „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ on Vihalemi debüütromaan. Selle tegelased tegutsevad tuttaval Õismäel, mis juba mõne lehekülje pärast enam sugugi nii tuttav ei paista. „Noorte moslemite keskus, venekeelsed hindud, skinhead’id teevad džointi, mis veel?“ küsib üks teose võtmetegelastest, pöidlast tuleva leegiga džointi süütav muldvana rasta (lk 23). Tegemist on ümberpööratud maailmaga, kus skinnidel on Eesti lipud bomberite peal, kuid eesti keelest nad aru ei saa. Maailmaga, kus vana tehnika on uue hävimise tõttu taas au sees ja vanaisa räägib lapselapsele narkootikumidest ning mitte vastupidi. Katastroofijärgse elu kirjeldamine on ulmeklassika, ei midagi eriskummalist.

Kummastavaks teeb jutustuse aga sündmuste asetamine Õismäele, kus nii peategelane Leon, igivana Lahab kui ka peategelase vanaisa tiigi ääres ning lillenimeliste bussipeatuste vahel ringi sebivad. Vihalem kirjeldab seejuures Õismäed kui mitte päris linna. See on paljas simulatsioon, betoonikamakas, mis asetatud sohu.

Suure osa kodumaise, aga ka Lääne-Euroopa uuema kirjanduse keskmes on oma koduküla tükkideks rebimine, depressiivseks mülkaks tembeldamine. Küll lokkab seal alkoholism, küll vaimupimedus. Linnas või kohas, kuhu põgenetakse mitte-linnast, ootavad aga valgustus ja õnnistus. Hea, et Vihalem pole valinud mustvalget kujutamislaadi ja näitab saasta ning koleduse kõrval ka paneel­rajoonide teistsugust, romantilist külge. See on kodu ja kodu pole kunagi ühenäoline. See on koht, kuhu jooksevad kokku kõik süžeeliinid, kus haisvad kodutud on tunnistajaks laste mängulustile.

Autor ei uputa oma lugu baroksesse sõnadevahtu ega püüa sõnumit sõnamängude taha ära peita, tema jutustamisstiil on lakooniline. Kirjutaja on poeetiline küll, kuid ta võrdlused on kirurgiliselt täpsed. Siin-seal kohtame personifitseerimist, kuid kõik see on orgaaniline ja vajalik, et haarata kaasa ning hoida põnevust ja pinget.

Kehvema keeletundlikkuse ja -valdamise korral võinuks raamat olla ka katastroof. Nimelt näeb lugeja peale peategelase Leoni ning Lahabi pilgu maailma ka Leoni vanaisa, prussaka ja mitmete teiste värvikate tegelaskujude silme läbi. Peatükid on stilistiliselt erinevad, narratiiv jookseb kiira-käära, nii mitmedki punktid tuleb lugejal endal ühendada. Ometi ei jäta Vihalem lugejat kunagi liiga kauaks üksi uitama. Ei, jutustaja hääl töötab siin justkui suunanäitajana: lehekülg edasi ja juba kohtamegi tuttavat, juba olemegi varem mainitud bussipeatuses või kuulame Lahabi muhedat kõnet.

Aga millest raamat siis ikkagi räägib? Eri teemadel lugude keskmesse on Vihalem asetanud noormehe, kes üritab oma igapäevaeluga hakkama saada, ei mõtle just üleliia palju, kuid on vanaisa kirjapandu ja Lahabi tõttu sunnitud ikkagi tagasi vaatama, et olevikku mõista.

Eesti inimesele pakub kindlasti palju huvi kõik islamiga seonduv. Jutustaja teeb islami tutvustamisel oma usulisi valikuid põhjendades ära tõhusa töö, rääkides sellest, miks ta end ümber lõigata lasi või miks ta ramadaani peab. Ta lahkab religiooniküsimusi ja arutleb reaalsusest välja jääva üle. Mulle meeldib Vihalemi mõte, et ei südant ega mõistust tohi kõvaks teha. Selle all mõtleb autor, et kõik on okei, kuni me endast viletsamate pärast nutta ja kahelda suudame.

Tervitatav on, et Vihalem ei alahinda oma lugejat, vaid kisub ta julgelt kaasa kultuurifilosoofilistesse aruteludesse. Tunda on autori soov panna lugeja mõtlema, raputada ta välja olmelisest, haarata tema triviaalsusest läbi imbunud aju ja suruda see otse olemise keskmesse. „Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline – et ilma selleta te päriselt surete ära“ (lk 33).

Kapi otsas kükitav prussakas peegeldab meie eelarvamusi: usku, et prussakad on ilmtingimata mõne teise rahvusega kaasa tulnud, seda, et peame end teistest paremaks. „Me oleme alati teiega koos olnud; teie prügi maitseb samamoodi nagu vietnamlase oma, teie soojus on sama mõnus kui jeemenlase oma“ (lk 33). Valitud vaatenurk pakub uut mõtlemisainet.

Prussakavaenust saame kõik hästi aru. Vaenulikkusest kodutute ja haisvate alkohoolikute vastu samuti. See kõik tekitab vastikust ja on jälk, nii et unustame: tegelikult oleme kõik ühtviisi inimeseloomad, ükskõik kui kõvasti „püüame teeselda, et me ei ole loomad“ (lk 124).

Vihalemi raamat on hea žanrikirjandus, kuid selle nautimine ei eelda žanrikoodide tundmist – piisab huvist ning huumori- ja kriitikameelest ehk Vihalemi enda sõnadega: südamesoojusest ja mõistmisest.