Haiguste ravimatus, kontrollitud

JAN KAUS

1.

Ei ole midagi öelda, esmakordselt 1893. aastal saksa keeles ilmunud „Hullu mehe kaitsekõne“, rootsi kirjandusklassiku August Strindbergi sissevaade oma armulukku ja abiellu näitlejanna Siri von Esseniga, on saanud igati kõneka pealkirja. Siit viib mitu teed autorile oluliste teemadeni, mis tõusevad esile mujalgi tema ja temast mõjutatud kirjanike loomingus. Mäletatavasti aetakse Strindbergi näidendis „Isa“ rittmeistrile selga hullusärk. Sestap võib eeldada, et „Hullu mehe kaitsekõne“ on mõeldud kõlama ühtaegu irooniliselt ja siiralt. Irooniliselt seetõttu, et jutustatakse autobiograafiline lugu ühe abielu allakäigust sooviga õigustada ja õilistada kirjutaja vaatepunkti ning apelleerida lugejate tervele mõistusele, siiralt aga seetõttu, et oma verbaalsetes rünnakutes Siri von Esseni vastu ei püüa Strind­berg mingilgi moel varjata kirglikku, lausa palavikulist subjektiivsust.

Palavikulisus ilmneb juba Strindbergi teksti loogikas, mõtlemise rütmis, teksti tukslevas ja tunglevas intensiivsuses. Hoolimata lugeja vaatepunktist (on tõesti autoril õigus või kaldub ta siiski hullumeelsusse?) suudab teksti intensiivsus avaldada selle sisust täiesti eraldiseisvat mõju. Strindbergil on õnnestunud panna kirja tunnete ristlainetus; vaimne seisund, kus ühel hetkel loomulikuna tunduv tundub teisel hetkel ebaloomulik. „Hullu mehe kaitsekõne“ mõjub sageli nagu vaste Strindbergi ühe kuulsama näidendi „Unenäomäng“ saatemärkusele: „… tähtsusetul reaalsusetaustal saab voli kujutlus ja koob uusi mustreid, milles põimuvad mälestused, elamused, meelevaldsed väljamõeldised, absurdsused ja improvisatsioonid.“1 Ja järsud üleminekud. Mõeldes oma kunagisele armastatule, keda ta hüüab „Hullu mehe kaitsekõnes“ Mariaks, võib Strindberg kirjutada ühe hingetõmbega täiesti erilaadsete seisundite vahel ja koosmõjus: „Ta on tühine eputis! Ei, hoopis märter!“ (lk 63), „Mul on kahju, et ma niimoodi käitusin, aga ma ei kahetse. [—] Milline kummaline abielu! Päeval peksan teda ja öösel me magame teineteisega!“ (lk 263). Rääkimata sellest, et neljast äsja tsiteeritud lausest kolm lõppevad hüüumärgiga, kandes truult autori eksalteeritust, võib kergesti märgata emotsionaalset lainetust, mis kindlasti ei viita eriti flegmaatilisele või stabiilsele loomusele. Meenub üks mõttekäik André Gide’i „Valerahategijatest“: „Mina olen alati ainult see, mis ma mõtlen end olevat – ent mu mõte muutub lakkamatult, nõnda et kui poleks mind, kes neid kokku viib, siis ei tunneks mu hommikune mina oma õhtust teisikut ära.“2

2.

Tunnete komplekssus on muidugi otseses seoses „Hullu mehe kaitsekõne“ keskse teemaga, sest abielu pole muud kui „taeva ja põrgu segust koosnev elu“ (lk 152). Abielu on emotsionaalselt ebastabiilne seisund, tunnete-mõtete aastatepikkune maavärin, sest oma olemuselt kujutab abielu endast võitlust, positsioonisõda. Lähedus naisega ei teostu jagamise, vaid omamise soovis. Kohe „Hullu mehe kaitsekõne“ alguses seatakse paika juhtmotiiv ja sõnastatakse „emaslooma varjatud soov saavutada isase vastu ülekaalu selles võitluses, mida nimetatakse abieluks“ (lk 18). Selline mõttekäik pole Strindbergi maailmas haruldane. Rittmeister hüüatab „Isas“ hamletliku valuga: „Süüa või söödud saada! Selles on küsimus!“3 „Hullu mehe kaitsekõnes“ kujutatakse armastust kui vertikaalset võimutelge, mille kalle pidevalt kasvab: „Mina puhun teda täis ja tema paisub, ja mida enam ma ennast alandan, seda rohkem ta minu peal tammub“ (lk 200). Väga huvitav on seda laadi asetuse mõju rootsi kirjandusele – vägagi sellesarnaselt kujutab mehe ja naise vahelisi pingeid oma loomingus Ingmar Bergman. Meenub kas või episood näidendist „Stseenid ühest abielust“, kus Mariannet ja Johanit külastav abielupaar nende ees oma musta pesu pesema hakkab ja üks neist ütleb: „Nende moraalile on väga kasulik vaadata põrgu kõige alumisse ringi. Tahaksin teada, kas on üldse midagi inetumat kui mees ja naine, kes teineteist vihkavad.“4 Ega ole vist küll, ainult et paradoks väljendub tõsiasjas, et nii Strindberg kui ka Bergman kirjeldavad põrgu kõige alumise ringi inetust väga kaasahaaravalt.

Tõsi, mainitud kahe kirjaniku vaatepunktid on sootuks erinevad. Kui Bergmani pilk registreerib kooselust sündivaid kannatusi küll väga lähedalt, aga siiski kõrvalt, andes võrdse hääleõiguse ja oma kaastunde nii mehele kui ka naisele, siis Strindberg asetub aeg-ajalt suisa raevuka rõõmuga naisi jälestavale positsioonile, vaevumata muretsema oma kirjelduste realistlikkuse pärast. Tema hoiakud, mis said kinnitust kooselust Siri von Esseniga, muunduvad sujuvalt pettumuseks ja tülgastuseks terve naissoo vastu. Siri von Essen paistab „Hullu mehe kaitsekõnes“ absurdselt ebameeldiv ja paheline, julm kiusaja, emotsionaalne vampiir. Ühelt poolt ebaaus, ebaõiglane ja ebausaldusväärne ebajumal, teiselt poolt aga ahne ja liiderlik loom. Ausalt öelda tundub lausa naljakas, kuidas Strindbergi pilgu all muutub too vanadelt fotodelt vastu vaatav efektse moega näitlejanna korraga painavalt keskpäraseks kujuks ning ühtlasi harpüia ja sireeni ristsugutiseks. Võtkem kaks tsitaati. „Minu laialdaste teadmiste omandamise teel treenitud aju läheb kokkupuutest algelisema ajuga rikki, ja iga katse sobitada seda oma naise ajuga tekitab minus spasme“ (lk 226), „See nõiduslik naine on minust võitu saanud, minu tahtejõud on halvatud ja ma murdun“ (lk 142). Võib-olla ei peitugi nendes kahes tsitaadis vastuolu: deemon võib ju olla rumal ja andetu, eriti kui deemonlikkus on seotud ennekõike välise iluga. Igatahes ei ole kahtlust, et kirjeldades oma kunagist abikaasat ja laste ema, ei valmista groteski kaldumine Strindbergile mingeid raskusi: „Vahel ei jõua ta koju enne hommikut, purjuspäi, ja siis teeb ta sellist põrgulärmi, et võiks kogu maja üles äratada, ja ma kuulen vastikustundega, kuidas ta lastetoas enne magamaheitmist öögib nagu viimane lakkekrants“ (lk 213). Sedasi loob Strindberg pildi endast kui suurejoonelisest kannatajast, kes on küll võimeline hiilgavaks armastuseks, aga armastuse adressaat pole lihtsalt armastust väärt. Mis tähendab ühtlasi, et Strindberg paistab tahtvat lahutada tunnet selle objektist: „Ja mida rohkem ma selle menaadi perverssuste pärast kannatan, seda enam näen vaeva tema madonnaaupaiste kuldamise nimel, mida rängemalt tegelikkus mind rusub, seda kõrgemale lahvatavad minu pettekujutelmad sellest jumaldatud olendist. Oo, armastus!“ (lk 207). Pettekujutelmad on „Hullu mehe kaitsekõnes“ pandud lahvatama krehvtiste pildikestena, kus luupainaja ja anekdoot koos tantsu löövad.

August Strindbergi pilgu all muutub efektse moega Siri von Essen painavalt keskpäraseks kujuks ning ühtlasi  harpüia ja sireeni ristsugutiseks.

August Strindbergi pilgu all muutub efektse moega Siri von Essen painavalt keskpäraseks kujuks ning ühtlasi harpüia ja sireeni ristsugutiseks.

Wikimedia

3.

Siin jõuangi „Hullu mehe kaitsekõne“ küljeni, mida mainib oma valgustavas järelsõnas ka raamatu tõlkija Ülev Aaloe. Nimelt ilmus paar aastat tagasi Anu Saluääre tõlkes rootsi kirjaniku Lena Einhorni romaan „Siri“, kus vaadeldakse samuti Strindbergi ja von Esseni armulugu ja abielu, aga von Esseni vaatepunktist, kasutades allikmaterjalina muu hulgas ohtralt Strindbergi enda tekste, sealhulgas „Hullu mehe kaitsekõnet“. Aaloe kirjutab: „nende kahe romaani kõrvutamine on lugeja jaoks huvitav kogemus“ (lk 295). Kahtlemata! Toon selle kinnituseks allpool vaid mõned kõige põnevamad näited.

Kui Strindberg kirjeldab oma armuloo algust, siis maalib ta endast pildi kui jõulisest mehest, kes isegi armastusavalduse eksalteeritud hetkel loeb armastatule teadlikult manipuleerivaid õpetussõnu, mida kannab mitte niivõrd imetlus, vaid üleolek; sirgjoonelisest kavalerist, kes loobib korralikke macho-repliike: „Lahkuge sellest kodust, kus rikutakse abielu [—], või muidu hakkan ma teid põlgama. [—] Te olete arg, te tahate saada auhinda, aga pole valmis midagi ohverdama! [—] … ma tõotan, et lämmatan teid oma suudlustega ja lömastan teid oma embuses! [—] Olge haige lõviga ettevaatlik ja ärge sisenege tema koopasse, muidu tapab ta teid oma hellitustega!“ (lk 121–122). Lõpuks, kui Siri esimest korda Augusti juurde tuleb, nõuab August naiselt vastust selle kohta, kas too andis nende algavast armuloost teada oma abikaasale, ning kui von Essen vastab eitavalt, käratab Strindberg „Siis on teiega lõpp! Kaduge siit!“, hakates tal samas riideid seljast võtma. Lena Einhorni rakursist vaadatuna puudub aga nimetatud stseenides mehe õpetlik-ähvardav retoorika, rinna kummiajamine ja ülbitsemine, Strindberg õhkab ilma mingite manipulatsioonideta von Essenile hoopis nii: „Teie elu nimel, teie ainsa, kalli, püha elu nimel. Siri, olge niisama julge kui ilus, riskeerige surmahüppega, isegi kui on oht hukka saada. Ma armastan teid, nii nagu päike armastab hommikukastet, ja ma ei jäta enne, kui olen teid teinud Rootsi kõige õnnelikumaks naiseks.“5 Kui aga Siri Augusti ukse taha läheb, tõmbab mees ta sõnalausumata sisse. Taga targemaks, Einhorni järeldus on Strindbergi enesepildile sootuks vastupidine: „Sest kui August tundis hüppe ees hirmu, siis Siri seda enam ei tundnud.“6

Teine, lausa naljakas näide. Lihtne stseen: August ja Siri paadiga merel, August laseb vilet, Siri vastas vööris istub noor kalur, kellel on jalas värskelt viksitud saapad. Einhorn kirjeldab, kuidas Siri kallutab ennast vastu reelingut ja laseb pilgul merele libiseda. Kaluri jalatsid läigivad ja Siri küsib temalt: „Öelge, kui palju niisugused saapad maksavad?“ Nad vahetavad kaluriga paar lauset, siis aga märkab Siri, et Strindberg on vilistamise lõpetanud. Mees põrnitseb teda. Järgmises stseenis süüdistab Strindberg von Essenit ootamatult selles, et Greta pole tema tütar.7 Kuidas aga kirjeldatakse sama stseeni „Hullu mehe kaitsekõnes“? Minajutustaja märkab, kuidas kalur tema naise sääri vahib, aga ta ei näe, kas meelas abikaasa ka oma sääri näitab. Ja siis ta näeb, kuidas Siri pilk „libiseb uurivalt üle kaluri pükste ja peatub siis vasakpoolse kubeme kohal. Arvates, et ma näen und, liigutan ma ennast, et talle oma juuresolekust märku anda. Ja Marial õnnestub oma närve talitseda, ta langetab pilgu nooruki suurtele saapasäärtele ja poetab enesekaitseks kohmakalt tobeda lause:

„Kuule, kui palju sihukesed saapad ka maksavad?““ (lk 201). Nagu näha, on kõik detailideni paigas. Einhorni Siri teietab kalurit, Strindbergi Siri sinatab. Ühte stseeni kannab alusetu kahtlus, teist põhjendatud kahtlus.

Vaatepunktide drastiline erinevus ulatub pöördeliste elusündmusteni välja. Strindberg: „Suve lõpul oli selge, et Maria on jälle rase, ja sünnitust on oodata veebruaris. Uudis tabas välguna …“ (lk 199). Einhorn: „Siri ägas puudutustest, mehe huultest oma rinnanibudel, tema värisevatest hellitustest üsal. Ja siis, kui mees tema sisse tungis, jõudis ta peaaegu samal hetkel tippu.

See oli nii imeline, et ta peaaegu ei märganudki, et mees jäi tema sisse. Et ta peaaegu ei märganudki, et sel ööl võttis ta oma üsas vastu mehe seemne.“8 Ühest rakursist on mees üllatunud, teisest rakursist maksab mitmetähendusliku mõnuga naise iseseisvuse eest kätte. Seejuures suudab Strindberg käsitleda rasestamist omaenda ohvrimeelsusena, sest ta tahab päästa Sirit lesbilisuse küüsist.

4.

Nüüd võiks muidugi küsida, mida selline sobramine tuntud kirjaniku ja näitlejanna aastaid jagatud eraelus meile annab. Pakun, et seda lugu ei peaks üldse vaatlema sotsiaalses plaanis – arvata võib, et „Hullu mehe kaitsekõne“ lugemine suudab ajada feministlike eelistustega lugejal harja võib-olla sama punaseks, nagu ajasid feministid punaseks Strindbergi niigi hõõguva harja. Mu meelest on tegu kirjanduslikult nauditava näitega, et lähedussuhete, isiklike konfliktide küsimustes jääb tõde alati kuhugi „vahele“, käeulatusest välja – peaks suhtuma vägagi ettevaatlikult seisukohta, et ühe vaateviisi kirglikkus võimendab ühtlasi selle tõepärasust. Antud juhul on tegelikult toimunut raske välja selgitada ning seda pole vajagi. Üks võimalus on näha „hullust“ mitte meditsiinilise või psühholoogilise terminina, vaid üldinimliku võimetuse või soovimatusena reaalsusega kontakteeruda, jonnaka soovina hoida oma haigus ravimata ja luua selle jõul jagamatu vaade reaalsusele, mis on tegelikkusest palju kõnekam, et vormuks ja kestaks – Gide’i tsitaati meenutades – kokku viiv mina. Pealegi kirjutab Strindberg isegi, et „tegelikkus erineb kunstiteosest“ (lk 115). „Hullu mehe kaitse­kõnet“ võikski käsitleda lähtuvalt just viimasest, mitte esimesest. Sellisel juhul ei ole kahtlust, et kuigi kirglik suhtumine ellu ei pruugi anda paremat kontakti tegelikkusega, võib see kunstis ometi väljenduda kütkestava jõuga, mis sunnib kuulatama, hoolimata sellest, kas kirge kandev meelelaad on vastuvõetav või mitte.

5.

Friedrich Nietzsche on kirjutanud: „Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus on põgenemine haigete eest.“9 Tundub, et Strindbergil õnnestus jõuda mõlema üksinduse vormini: „minus tärkas vastupandamatu soov kaduda igaveseks, vältida mind ees ootavaid piinlikke ülekuulamisi, otsida endale metsas mõni koobas, pugeda sinna ja seal surra, nagu metsloom, kes tunneb oma lõppu lähenevat“ (lk 87). Aga nagu tunnete ristlainetuses ikka, ristub seegi soov hoopis teist laadi soovidega ning pole aru saada, milline neist asub kõige lähemal tõele. Nagu kirjutab André Gide: „Tunnete vallas ei ole reaalne eristatav kujuteldavast.“10

1 August Strindberg, Valitud näidendid. Eesti Raamat, 1984. Tlk Ülev Aaloe, Arnold Ravel ja Henrik Sepamaa, lk 364.

2 André Gide, Kitsas uks. Valerahategijad. Theseus. Eesti Raamat, 1998. Tlk Leena Tomasberg, lk 165.

3 August Strindberg, Valitud näidendid, lk 47.

4 Ingmar Bergman, Stseenid ühest abielust. Loomingu Raamatukogu, 1978. Tlk Anu Saluäär, lk 21. Muide, siin loos tsiteeritud „Unenäomängu“ lõik kõlab ka Bergmani filmi „Fanny ja Alexander“ finaalis.

5 Lena Einhorn, Siri. Eesti Raamat, 2013. Tlk Anu Saluäär, lk 86.

6 Samas, lk 89.

7 Samas, lk 204–205.

8 Samas, lk 176.

9 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Olion, 1993. Tlk J. Palla, lk 115.

10 André Gide, Kitsas uks. Valerahategijad. Theseus, lk 166.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming