Filmilik proosa armastusest

Grigori Skulski suudab oma parimates tekstides nõukogude kirjanduse levinud võtted tagurpidi pöörata.

BORIS VEIZENEN

Eestis elanud vene kirjaniku Grigori Skulski (1912–1987) nimi ei ole praegusele eesti lugejale kuigivõrd tuntud. Seda toredam on näha, et on ilmunud Skulski novellikogu, mida saadab tema tütre Jelena Skulskaja tundeline eessõna.

Raamatusse koondatud tekstid on pühendatud armastusele, mis, nagu kinnitatakse eessõnas, on ühtaegu õnnelik ja õnnetu. Kõiki neid ühendab helge nukruse atmosfäär. Peatun lähemalt kahel novellil, mis annavad Skulski loomingulisest käekirjast ja tugevamatest külgedest hästi aimu.

Kogumiku niminovelli „Raudne Tatjana“ süžee tuletab meelde menufilmi „Moskva pisaraid ei usu“ (1979), milles peategelane Katerina kohtub oma minevikuarmastuse ja lapse isaga. Sarnane on ka kahe naise iseloom: mõlemast on saanud juhtivad töötajad, enesekindlad ja väliselt külmavõitu naised. Kui aga algul naiivne ja romantiline Katerina teeb filmis läbi dramaatilise muutuse, siis Tatjana on hoolimata oma tummast armastusest sarmika professori vastu „raudne“ juba algusest peale. Kahtlemata oli selles oma osa vanemate traagilisel surmal sõja ajal ja lastekodus veedetud aastatel, kuid Skulski ei lähe paraku põhjendustega süvitsi. Kust tulevad sellised ennast piiravad karakterijooned, mis on selle põhjuseks, et noor Tatjana otsustab kohe algusest peale ohverdada oma armastuse Dmitri vastu, tahab lihtsalt saada temalt last ja teda edaspidi mitte tülitada? Kas põhjus võib olla madal enesehinnang, mida pidevalt rõhutatakse sellega, et peategelane mõtleb, kui inetu ta on?

Raudse fassaadi taga näeme Tatjana elu tühjust. Tatjana on üksildane. Tema tütar on küll väga abivalmis ja kuulekas ning kordab kogu aeg, et ema on tore, ilus ja suurepärane, aga nii Tatjana kui ka lugeja tajuvad, et need on pigem viisakussõnad ning Nina elaks meelsamini emast eemal. Kuid ka Tatjana antipoodi ehk imposantse ja naistega kergemeelse professori eluvalikud viisid sama tulemuseni, üksinduseni. Novell otsekui arendab edasi populaarse filmi muinasjutulist alusmalli, täidab seda osava psühholoogia ja nukrameelse fatalismiga. „Ei ole keegi süüdi,“ veenavad tegelasi Shakespeare’i read. Tuleb ennastsalgavalt leppida tõdemusega, et „kõik läks, nagu pidigi“ (lk 18). Ainult möödaminnes vilksatab armastuse teine pale.

Novelli „Ümberlükkamine“ fookuses on vanemapoolse sõjaveteranist tehasetöölise ja temast noorema naisarsti abieluväline suhe. Tekst on märkimisväärne kas või selle tõttu, et selle põhitelg on nõukogude kirjandusele omane ja laialt kasutust leidnud „helge tuleviku“ troop. See oli ideoloogiliselt kasulik võte, mis lubas paatoslikult rääkida mitte väga kaugest idealiseeritud tulevikust ning jätta selle valguses kõrvale olevikuprobleemid. Helge tulevik on tavaliselt nii eesmärk kui ka õigustus toimunule. Jutustuses väljendub see kahel tasemel. Esiteks on meil vananeva mehe konflikt oma eluga, mis tundub talle võõra ja kaugena kuni selle hetkeni, mil ta meeletult armub oma arsti. Pööratakse põhjalikult tähelepanu sellele, kui igav oli Vladimiri Pavlovitši elu enne neid tundeid, kui väga meenutab hauda tema töökoht tehase keldriarhiivis ning kui palju skepsist ja isegi hirmu tekitab temas tulevik. Täiesti ootamatu armastus tiivustab teda ja annab elule mõtte. Sellega on seotud ka temas taas tärganud huvi töö vastu, kui direktor annab talle eriti utoopilise ülesande uurida, kuidas saaks tehast tehnoloogiliselt ette valmistada optimistlikuks tulevikuks.

Tegemist on nõukogude kirjanduses levinud paralleelsusega: romantilised tunded ja lugejale äärmiselt igavad tööalased otsingud käivad käsikäes. Väliselt niimoodi Skulski jutustuses ongi: kolleegid kiidavad peategelast, räägitakse tema suurest panusest tehase tulevikku („kangelane sureb, aga tema tegu jääb elama“). Kui aga inimese isiklik „helge tulevik“ ei olnud nõukogude kirjanduses prioriteetne, siis siin mängib just see määravat rolli: peategelane töötab innukalt ainult siis, kui tunneb armujoovastust, ning kui see kaob, siis kaob ka eluisu. Iroonilisel kombel purustab tema suhte tulevikukujutus: Vera ei taha olla mehe passiivne muusa ehk „katalüsaator“, tema tulevane partner „ei veni nõrkusest minu järel, vaid viib mind endaga kaasa“ (lk 72). Väliselt on tegemist eeskujuliku võrdsust otsiva nõukogude naisega, teiselt poolt meie ees on aga tundetu mehi vahetav elukarjerist. „Helge tulevik“ jääb saavutamatuks: Vladimir, keda iseloomustatakse kui võitlejat pealetungil, sureb hoopis armastusest nagu vanade romaanide kangelased.

Välise näilisuse ja sisemise tõelisuse konflikti võib pidada Skulski novellikogu peamiseks omapäraks. Näiteks novelli „Ajurünnak“ peategelane sõidab sureva isa juurde, keda ta pole kunagi näinud ja kelle kohta teab, et ta oli lahkunud perekonna juurest, ning saab teada, et tegelikult oli lahkuminek hoopis ema otsus. „Varjatud kaameras“ päästab noor ajakirjanik lapsed kindlast surmast, kuid osutub hiljem moraalselt lühinägelikuks – mis on seda vastikum, et ülemused seda soosivad. Ja seda ilmekam on novelli ärev lõpp, mis viitab, et tõeline häda on alles ees. Novellis „Õhetav poisike“ rabab õhetav saksa sõjavangide seast pärit poisike, kelle vastu tuntakse sümpaatiat ja kelle kohta arvatakse, et natsismi ideoloogia ei ole teda mõjutanud, teisi oma puhtsüdamliku kiindumusega Hitlerisse. „Surematuse osake“ kõneleb rollide vahetamisest, geniaalse õpilase ja tema õpetaja salajasest armuloost. Skulski ei avasta oma tegelaste psühholoogilisi sügavikke, aga oskab väga kergesti visandada portreesid, mis paistavad alguses ühe- ja hiljem teistsugused. Tema tegelasi ümbritsev maailm on liikuv ja dünaamiline ning kõik need koolid, kodud ja tehased meenutavad filmivõtteplatse. Tegelaste ümber keerleb pidevalt kõiki nüansse fikseeriv nähtamatu kaamera. Nõustun Jelena Skulskajaga, et kirjaniku maailm on väga filmilik. Tihtipeale jääbki mulje, et ei lugenud, vaid hoopis vaatasime ära paar täiesti head nõukogude filmi.

Grigori Skulski novellikogust jääb tihtipeale mulje, et on ära vaadatud paar täiesti head nõukogude filmi. Niminovell „Raudne Tatjana“ meenutab süžee poolest Vladimir Menšovi filmi „Moskva pisaraid ei usu“. Pildil näitlejad Aleksei Batalov ja Vera Alentova.

Kaader filmist

Tänapäeva lugejale võib arvatavasti osutuda veidi häirivaks Skulski naiskarakterite kujutamine. Tema novellikogumiku tegelased jagunevad enamasti kahte leeri: need on kas hingetud, teisi ärakasutavad iseseisvad karjäärinaised (Sveni ema, Vera) või siis mõnevõrra passiivsed armastajad, nagu näiteks Anna Mihhailovna. Veetnud oma õpilasega öö, ei suuda Mihhailovna otsustada, kas ehk oleks parem juhtunu unustada, kuid õpilane on teist meelt. Anna lõplik suhtumine on väga tähendusrikas: „Naine noogutas. Mis tal muud teha jäi? Mees pidi otsustama, nüüd ja alati“ (lk 151). Niminovelli Tatjana ühendab endas nii esimese kui ka teisi tüübi jooni. Kindlasti võivad mõned Skulski kirjeldatud olukorrad tunduda tänapäeval mõneti ülepingutatud või isegi imelikud, võlub see-eest aga autori tõlkes hästi edasi antud selge ja lihtne stiil.

Raamatu eessõnas väidetakse, et Grigori Skulski oli nõukogude inimene ja nõukogude kirjanik. Tema novellid pärinevad küll ajast, kui nõukogude kirjanduse puine ideoloogiline maskeraad oli juba enamasti möödas ning isegi keskmised autorid said kirjutada küll mitte radikaalset või uuenduslikku, kuid siiski loetavat proosat. Tõsi, Skulski kasutab oma novellides nõukogude kirjandusele omaseid iseärasusi, võib isegi tunduda veidike moraliseeriv. Oma parimates tekstides suudab ta aga levinud võtted tagurpidi pöörata ning võidab sellega lugeja tähelepanu. Ja see pole üldsegi halb saavutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming