Antikangelase põrandaalused seiklused

ANNELI MIHKELEV

Andrei Ivanov

Andrei Ivanov

Ave Maria Mõistlik / Wikipedia

Andrei Ivanovi Skandinaavia-teemalise triloogia teise raamatu „Bizarre“ (2012) äsja ilmunud tõlge jätkab sarja esimese romaani „Hanumani teekond Lollandile“ (2009, eesti keeles 2012) teemat illegaalsest elust võõral maal. Nende kahe raamatu vahel on eesti keeles ilmunud veel Taani teemat puudutav jutustus „Minu Taani onuke“ (2007, e.k 2010), rohkem Eesti lähiajaloo olusid käsitlevad teosed „Tuhk“ (2008, e.k 2010) ja „Peotäis põrmu“ (2011) ning romaan „Harbini ööliblikad“ (2013) kahe maailmasõja vahelisest ajast.1 Nii või teisiti on kõigis neis teostes käsitletud kultuurilisse perifeeriasse kuuluvate inimeste elu ning Ivanovi tegelastes väljendub see ebakindlus, mis kaasneb perifeeriasse kuulumisega: ühest küljest näib olevat mitmeid valikuvõimalusi, kuid valiku realiseerimisel võib tulemus olla vägagi ootamatu ning loodetud positiivsele lahendusele hoopis vastupidine. See omakorda põhjustab pidevat perifeeriasisest pulbitsemist ja hädaolukordadest väljapääsu otsimist.

„Bizarre’i“ tegelased ei ole päris samad, kes varasemates Taani-teemalistes raamatutes, kuid esimese raamatu „Hanumani teekond Lollandile“ kaks tegelast Jevgeni (Euge) ja Hanuman kohtuvad ka „Bizarre’is“. Vihjamisi on kokkupuuteid ka Jevgeni Taanis elava onuga. Neile lisandub väga kirju seltskond inimesi maailma eri paigust, sh Leedust.

Tarmo Jüristo on osutanud mitmele väga olulisele aspektile, mida Andrei Ivanovi loomingus silmas pidada.2 Kõigepealt läbib kõiki Ivanovi teoseid võõras olemise ja võõrandumise teema, mis omakorda seostub dostojevskiliku kannatamisega. Kui Jüristo märgib, et Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ (1864) kumab läbi kogu senise Ivanovi loomingu, siis sellest ei kaldu kõrvale ka äsja ilmunud „Bizarre“. Dostojevski märgilise tähtsusega jutustusel on omamoodi kummaline saatus, sest tsensuur tõmbas sellest maha kõik helgemad kohad, mis pidid väljendama kristlikku ideaali ja pääsemist. Tulemuseks on kolmeosalise asemel kaheosaline antikangelase ehk põrandaaluse pihtimus. Peeter Torop on käsitlenud seda teemat mitmes oma artiklis raamatus „Kultuurimärgid“, ühtlasi leiab ta, et Dostojevski teosest jäi järele väljapääsuta inimese purustav filosoofia.3 Väljapääsmatus olukorras on ka Ivanovi romaanide peategelane Jevgeni ning tema hindust sõber Hanuman, kes otsivad pidevalt väljapääsu ja võimalusi, kuidas oma näruses olukorras hakkama saada.

Sõit Lollandile esimese romaani lõpus on nagu helge pääsemine pärast keerulisi olukordi ja seiklusi: Hanuman on Jevgenile selle sõidu organiseerimise eest pisarateni tänulik. Enne seda läbivad nad ideaalse, kuid võõra keskkonna, nii et juba raamatu esimene lõik algab füüsilise kannatuse kirjeldusega: „Taani provints ajas Hanumanil südame pahaks“.

Triloogia teiseks raamatuks saanud „Bizarre’i“ tegevus algab taas ülerahvastatud põgenikelaagris, kus pinget lisab aktiivne Taani politsei, kes üritab igasugust ebaseaduslikku tegevust laagris ja selle ümber ohjeldada. Hanuman ja Jevgeni põgenevad laagrist ning nii saavad alguse uued seiklused, mis seekord viivad läbi mitmete elupaikade ja kogukondade reaalsete vanglaseinte vahele. Minategelast Jevgenit ja tema sõpra Hanumani kannustab pidev soov endaga toime tulla nii, et endaga ka rahul ollakse, selleks tuleb pidevalt muutuda, rolle vahetada, oma tõelist olemust varjata. Paraku viib selline taotlus nad kriminaalsele teele, kust on raske kõrvale astuda. Hanuman ja Jevgeni esindavad paljudele ideaalina näivas Taani ühiskonnas antikangelase rolli, kes ei suuda kohaneda täiuslikkuseni lihvitud utoopilises heaoluühiskonnas. Kui Dostojevski põrandaalune minategelane pihib, et ta on haige, tige ja ebameeldiv inimene, kes sellest tigedusest lõbu tunneb,4 seades seeläbi kahtluse alla idee inimese loomupärasest headusest ja mõistlikkusest, siis Ivanovi loodud antikangelane käitub mõnikord samuti ebaratsionaalselt, kuid kõik tema seisukohad ei ole läbinisti negatiivsed. Tema tegevus on tingitud pigem soovist võõras ühiskonnas illegaalina ellu jääda. Süümepiinad valdavad Jevgenit seoses mälestustega oma emast. Need võimenduvad kodust saabunud kirjadega ning tekitavad talumatuid hingepiinu, kuid enese vastu on Jevgeni halastamatult aus, mahutades oma suhted vanematega kahte lausesse: „… isa ma viskasin kodunt välja; ema jätsin üksinda surema. Punkt. Ei enamat. Sa võid tundide kaupa piinelda, endas urgitseda, otsida mingeid seletusi sellele, mis sinuga toimub, peavalule, unetusele, tühjusele, raskusele … aga sisu osutub nii lihtsaks, nii napiks, halastamatuks ja külmaks nagu skalpell“ (lk 231). Ka Dostojevski põrandaalune kangelane teab täpselt oma käitumise põhjusi, kuid väljapääsu ta leida ei suuda, ta hoopis hävitab talle abi pakkunud inimeste hingerahu.

Miskist hetkest Ivanovi minategelane Jevgeni siiski enam ei taha niisugust tormilist ja eksperimentaalset elu. Muutus toimub suuresti tänu leedulannast sõbratarile. Hanuman on oma sõbra säärasest elumuutusest äärmiselt üllatunud: „Suhe? Ahelad? Sa hämmastad mind! Pruukis sind mõneks ajaks omapäi jätta, kui sa reetsid silmapilkselt oma põhimõtted, muutusid täiesti samasuguseks nagu teised … Jätsid kirjutamise ja võtsid naise. [—] Kui labane see on! [—] Ma olen sinus kuradima pettunud! Paistab, et sa oled kõrvuni sita sees! Nagu ka mina. Ainult et mina hiivan ankru. [—] Mina jätkan sõda selle make-believe world’iga. Ja sina kükitad siin edasi, määndud koos hipparitega“ (lk 238–239).

Jevgeni ja võib-olla vaid fantaasiakuju Hanumani sõprus saab otsa, sest kumbki leiab endale oma elustiili: „Me olime teineteise jaoks surnud. Mina ja Hanuman. Tema viirastus oli minust lahkunud. Viirastus, kuju, nõiduslik teisik, millega ta oli mind lummanud. Me mitte lihtsalt ei jätnud teineteisega hüvasti – me matsime teineteist maha. [—] Me surime ning koos meiega surid optimism, lootuse sähvatused, unistused, joovastavad kui oopium. See nakatav naer haihtus mu elust, ma hakkasin äkitselt vananema, liikudes elukõrbe suunas …“ (lk 248).

Ühtlasi võtab Jevgeni elu nüüd hoopis dramaatilisema pöörde, kus ta puutub järjest enam selle make-believe maailmaga kokku. Taani ideaalühiskonda kirjeldatakse seejuures nagu mingit utoopia maailma ning inimesi, kes seal elavad, nagu utoopia elanikke. Ühel päeval saabuvad talle külalised, kelle välimus ei reeda nende tegevusala ega päritolu: „Igatahes võisid nad oma välimuse poolest olla nii jumalainimesed kui ka yuppie’d. [—] Kõik olid ühte nägu ja välimuse poolest oleksid võinud olla kes iganes. [—] Mööda jalgrada tulid mingid … Nagu kõik teised! Kaks viksi noormeest üleni heledas kerges sportlikus riides, ja noor naine – samuti kerges, ilmaga mittesobivas kapuutsiga vihmamantlis. Meeldivad, puhtakesed, rõõmsakesed, uudishimulikud …[—] Taanis käivad praktiliselt kõik ühtemoodi riides. Eriti kui lähevad jalutama …“ (lk 255). Õige pea selgub, et külalised on Taani politseist ning otsivad illegaalseid elanikke. Kuna Jevgenil dokumente oma isiku tõestamiseks ette näidata pole, siis viib tema edasine teekond kinnipidamisasutustesse. Ülekuulamiste vahel meenub Jevgenile tema elu Eestis enne Taani põgenemist, suuremad ja väiksemad kuritööd, mis saavadki talle edasises pagulaseseisuses takistuseks. Olukord muutub järjest välja­kannatamatumaks, Taani utoopilisest maailmast saab antiutoopia, vanglast saab see „nurk“, mis Dostojevski põrandaalusel tähistas elust irdumist, Ivanovi minategelase aega sisustavad aga mälestused ja unistused põgenemisest ning kohtumised oma leedulannast sõbratariga.

Romaani lõpp on vastupidiselt Dostojevski põrandaaluse loole siiski helgem ja lootusrikkam: Jevgeni hüppab üle vangla aia ja kaob sealsete elanike elust igaveseks. Vähemalt selleks korraks on väljapääs leitud.

1 Ivanovi teoste edukusest ja mõneti vastuolulisest vastuvõtust on põhjalikult kirjutanud Irina Belo­brovtseva ja Aurika Meimre artiklis „Kirjutamine kui püsikestev peeglistaadium. Tallinna prosaist Andrei Ivanov“ (Keel ja Kirjandus 2015, nr 1, lk 16–32).

2 Tarmo Jüristo, Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane. – Vikerkaar 2013, nr 12, lk 45–49.

3 Peeter Torop, Kultuurimärgid. Ilmamaa, 1999, lk 354.

4 Fjodor Dostojevski, Ülestähendusi põranda alt. Varrak, 2004, lk 7–8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming