Ajarännakud koos Gogoliga

Kuidas on tehtud Paavo Matsini „Gogoli disko“?

ANNELI MIHKELEV

Paavo Matsini väike fantastiline maailm peegeldab ikkagi suurt reaalsust: nn platnoikultuur pole Eestist veel kuhugi kadunud.

Paavo Matsini väike fantastiline maailm peegeldab ikkagi suurt reaalsust: nn platnoikultuur pole Eestist veel kuhugi kadunud.

Kristjan Mändmaa

Eesti ja Ukraina kirjandussuhted ei ole just väga aktiivsed, kuid Ukrainast pärit maailmakirjanduse klassik Nikolai Gogol pole Eesti lugejaile tänu kooli­programmile kaugeltki tundmatu. Aeg-ajalt ilmub Gogol ikka ja jälle eesti kirjandust elavdama.

Paavo Matsini 2015. aastal ilmunud romaan „Gogoli disko“ sisaldab viidet umbes 200 aasta taha, sest just siis elas ukraina-vene kirjanik Nikolai Gogol (1809–1852), Matsini romaani keskne tegelane. Pärast Matsini romaani lugemist tuleb nentida, et Gogol elab ikka veel: romaanis ongi ta surnuist üles tõusnud. Tänavu on „Gogoli disko“ pälvinud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning kriitikute üsna üksmeelse heakskiidu.

Siinkohal võiks küsida: miks Gogolit ikka veel loetakse ja tõlgendatakse ja miks loetakse Matsini romaani, mis räägib Gogolist 200 aastat pärast tema eluaega? On see klassika taaskasutusest sündiv avangard, mis lugejaid võlub?

Matsini romaan algab kahe motoga. Esimene kõlab nii: „Kõik lendles ja lehvis ning otsis igalt poolt filosoofi“ (lk 3).1 See pärineb Gogoli õudusloost „Vii“, mis ilmus 1835. aastal ukrainaainelises novellikogumikus „Mirgorod“ pärast väga hästi vastu võetud samuti ukraina­ainelist kogumikku „Õhtud külas Dikanka lähedal“ (1831–1832) ja Peterburi-ainelist kogumikku „Arabeskid“ (1835). Moto on võetud üsna „Vii“ lõpuosast, kus Vii, gnoomide pealik, põrgutegelane, tuleb kirikusse filosoofile järele ja tapab viimase oma abiliste väega.2

Teine moto „Tulge siia, tulge siia, annan teile putru süüa, laud on teile juba kaetud, maitsev toit on valmis seatud“ (lk 3) on pärit saksa kirjaniku, Gogoli kaasaegse Wilhelm Hauffi (1802–1827) muinasjutust „Väike Mukk“ (1826, e.k 1959). Väike Mukk on välimuselt naljakas mees, tegelikult juba päris vana, kes otsib oma õnne. Tal on ebaloomulikult suure pea ja väikese ning hapra kehaga, ühesõnaga kääbus, kelle loos on oma osa võluesemetel, aga ka kavalusel ja nutikusel.

Mõlemad motod juhivad tähelepanu grotesksetele tegelastele ja groteskile, mida võikski pidada Matsini romaanis keskseks.

Kogumikus „Mirgorod“, kuhu kuulub ka jutustus „Vii“, on nähtud sarnasust kogumiku „Arabeskid“ Peterburi-aineliste jutustustega, millele autor lisas hiljem „Nina“ ja „Sineli“. Peterburi tekitas Gogolis teatavasti ängistust ja sellepärast on nende novellide maailm äraspidine, reaalsus ja fantaasia on omavahel tugevalt põimunud, tegelikkus muutunud väljamõeldiseks ja vastupidi. Kõik see kokku on nagu jampslik unenägu.

Jutustuses „Sinel“, mida peetakse teooria kohaselt üheks paremaks jutustuse näiteks, on kujutatud kohutavat inimvaenulikku maailma, millega tuli Gogolil XIX sajandil kokku puutuda. XX sajandi algul kirjutas vene vormikoolkonna esindaja Boriss Eichenbaum artikli „Kuidas on tehtud Gogoli „Sinel““ (1919). Mitmed kriitikud on leidnud, et Paavo Matsini teosest kumab läbi Gogoli looming, „Vii“ ning sellest mitte kaugel seisvad Peterburi jutustused. Lähemal vaatlusel ilmneb, et Matsin on oma teoses kasutanud ka Gogoli jutustamis­tehnikat, kuigi „Gogoli diskot“ ei ole esitatud novelli, vaid romaanina.

Anekdoodid ja fantastilised maailmad

Eichenbaum toob välja novelli ja tegelikult üldse jutustuse olulised komponendid, mis panevad aluse heale jutustusele. Pajatuse illusiooni loomine autori kõnetooniga on üks faktor, mis määrab, mis laadi looga on tegemist. Teine oluline komponent, eriti koomiliste lugude puhul, on anekdootlikkus. Eichenbaum kirjeldab, et Gogol otsis oma jutustuste süžeede tarbeks anekdoote, mis oleksid seotud mõne lugejale tuttava paigaga, sest siis saab hea jutustuse.3 Paavo Matsin on kasutanud oma romaanis sama võtet: Viljandi on Eesti lugejatele tuttav paik ning seal juhtuvad anekdootlikud lood ongi ilmselt üks raamatu headuse põhjusi.

Janika Läänemets leiab oma arvustuses, et „Gogoli disko“ on omapärane armastuskiri Viljandile, groteskne ja slaavilikult kirglik. Viljandi linn on romaanis püsivuse sümbol: „Endine peatänav võib ju olla lagunemas, kuid linna ääres põllul on iga ajaloo unustusse vajunud hoone asemele tõusnud kümme uhiuut hruštšovkat, trammist rääkimata. Lisaks on peale Gogoli taas ellu ärganud ka legendaarne restoran Vikerkaar.“4 Hoonestuses näeme seega nõukogude aja eri kümnendite sümbioosi: hruštšovkad on 1950ndatest-1960ndatest, Vikerkaar peaks olema veidi hilisem, 1970ndatest-1980ndatest. Anekdoote ei otsi Matsin aga sugugi reaalsest elust, vaid kasutab anekdootide alusmaterjalina pigem juba olemas tekste, nii ilukirjandust kui ka kultuuritekste laiemalt.

Nii nagu Gogoli ajal, kuulub Viljandi romaanis taas Tsaari-Venemaa koosseisu. Ometi pole slaavi kultuur ega Venemaa sündmused Eestist mööda läinud ka pärast tsaari kukutamist XX sajandi algul. Siinkohal meenub Oskar Lutsu jutustus „Tagahoovis“ (1933), kus on samuti kujutatud mitmeid värvikaid vene emigrantide tüüpe 1930ndate Eestis. Nood olid põgenenud punase terrori eest ning igatsesid taga Tsaari-Venemaad. Lutsu tekst oleks nagu ettekuulutus Matsini utoopilisele romaanile: „Mõtelge ainult sellele, kui palju vene inimesi veedab oma elupäevi veelgi võõramas ümbruses ja oludes. Siin vähemalt – kas kuulete, isegi lõõtspilli mängitakse siin! – on kaunis hulgake vene rahvast, keda igal sammul võite näha oma endises omapärasuses. Lõppude lõpuks see siin ju ongi endine Venemaa, aga mitte mõni Pariis või Berliin, kus meie omad juba ammugi on väliselt ja osalt ka olemuselt ümber viksitud. Siin veel on mõni nurgake seda, millest Puškin ütleb: „Здесь русский дух, здесь Русью пахнет.““.5 Nii arutlevad hilisõhtuse Emajõe kaldal Lutsu kesksed tegelased Tatjana Nikolajeva ja proua Pragi.

Siinkohal on huvitav märkida, et Gogol oli Lutsu üks lemmikkirjanikke ning Puškin Gogoli inspireerija, kellelt pärineb „Revidendi“ süžee.

Paavo Matsini romaanis on Tsaari-Venemaa tagasi utoopiana ja antiutoopiana, kusjuures need kaks vastandlikku ideed on omavahel tihedalt põimunud ning lugejale on jäetud ruumi oma tõlgenduseks. Vastandnähtuste koostoime tekitab tugevaid groteskseid kujundeid, sündmusi ja olukordi: naer ja pisarad käivad käsikäes teose viimase leheküljeni.

„Gogoli disko“ koosneb väga lühikestest peatükkidest. Esimeses osas tutvustatakse romaani olulisemaid tegelasi ja nende maailma. Niisuguse fantaasiamaailma loomisel mängivad kindlasti väga olulist rolli pärisnimed. Pärisnimi toimib keeles kui imperatiiv, mida ei vaidlustata, ning see loob aluse uue maailma tekitamiseks. On üldteada, kuidas Gogol oma kangelastele nimesid pani: neil pidi olema tähendus ja sobilik kõla. Sama on teinud ka Paavo Matsin, kelle autorinimi on kahe viimase romaani kaanel ise nägu ning vastava kirjandusliku maailmaga sobiva kõla ning tähendusega. Nii on Riia-ainelise romaani „Sinine kaardivägi“ (2013) autoriks Pāvs Matsins ja „Gogoli disko“ autoriks Paša Matšinov. Seegi tugevdab pajatuse illusiooni: autor on osa sellest maailmast, millest oma raamatus räägib. Kuigi lugeja ei näe lihast ja luust füüsilist autorit, sisendab tekst, et autor on kohal ja räägib või pajatab seda lugu just siin ja praegu. Sama funktsioon on ka mitmete tegelaste nimedel. Võib-olla üks ilmekamaid on Adolf Israilovits Gukš, kelle nimi on ühtaegu groteskne, irooniline ja poliitilise maiguga.

Seejuures sarnanevad need lühikesed lood anekdoodiga, kuna tegelased on säravad karakterid, mõneti tüüpilised platnoikultuuri esindajad. Kõigil on oma hobid ja huvid, mida nad pühendumisega ellu viivad: kes korjab vanu plaate, kes on biitlite fänn, kes romantiline unistaja jne. Loomulikult on enamik neist pidevas rahahädas. Peeter Helme on nimetanud neid platnoiintelligentsiks.6 Platnoikultuur kuulub vene ja nõukogude vanglasüsteemi ning võib mõnikord olla segatud tollase protestiliikumise ning dissidentlusega. Vladimir Võssotski, kes on nende tegelaste hulgas ääretult populaarne, mängis nõukogude filmides just platnoikultuuri esindajaid. Samas ei saa unustada, et Nõukogude Liidus olid rokk ja ka disko ehk siis üldse läänelik meelelahutus suures osas peaaegu et keelu all. Seepärast on tähelepanuväärne, et Tsaari-Venemaa Viljandi uus vargapõlvkond on huvitatud kunagistest legendaarsetest muusikutest.

Mait Vaik on oma arvustuses esile tõstnud terve rea tegelasi ja nende prototüüpe. „Kindlasti on üheks keskseks kujuks kultuurikoguja Gukš, inimene, kes kogub kõike, olgu selleks Võssotski sokk või kellegi kitarrikeel, Presley pühendusega plakat või riiulite viisi haruldasi salvestisi. Gukši prototüübiks on Rudolf Fuks, kes olevat enda sõnul ka päriselt Presleyga kohtunud (viimase kutsel muide) ja lubatud mingitel seniteadmata asjaoludel nõukogude ajal Ameerikasse. Seda varjutab suur hämaruseloor ja lõplikult emigreerus vennike 1979. aastal, naastes siiski hiljem kodumaale. Teine ja mitte väheoluline tegelane, samuti päriselust, on varalahkunud ööbik Arkaša (Arkadi Severnõi), kelle talendi Gukš avastas ja „tööle“ pani.“7 Peale nimetatute võib romaanist leida veel värvikaid tüpaaže ja karaktereid.

Seejuures lõpeb iga väike lugu, mis tutvustab seda kirevat seltskonda, puändiga. Nii võikski öelda, et Paavo Matsini romaan koosneb hulgast anekdootidest.

Esimene peatükk algab kohe taskuvaras Konstantin Opiatovitši looga. Too on oma harjumused eluks omandanud mitmetes kinnipidamiskohtades. Nimi Opiatovitš osutab opiaadile ja narkomaanile. Muu hulgas kirjeldatakse lugejale uut olukorda, mis on seoses riigipöörde ja Tsaari-Venemaa vallutusega tabanud Eestit ja teisi Balti riike ning provintsilinna Viljandit. Nii on autor loonud gogolliku äraspidise maailma, mis kuulub taas Tsaari-Venemaa koosseisu, kuid ei ole Peterburi, vaid on väikelinn Viljandi, kus nüüd sõidab XX sajandi alguse tehnikaime tramm, millega saabub otse surnuaiast surnuist üles tõusnud kirjanik Gogol.

Seesama esimene peatükk lõpeb Konstantin Opiatovitši ootamatu moosesliku nägemusega põlevast põõsast, täpsemalt põõsast, mis näis roheluse taustal põlevat, sest oli punast värvi. Nii põimitakse teksti piibellik müstika, mis jätkub uue prohveti, kelleks on Gogol, ootuse ja tema õpetuse järgimisega.

Ka teine peatükk ehk anekdoot, kus surnuaiast saabub ellu ärganud Gogol, lõpeb puändiga, kui Gogol kukub trammis kokku ning tema taskust kukub välja paks veisenahast rahakott, otse taskuvaras Opiatovitši nina alla. Viimane vilistab selle peale „Murkat“, vanglates levinud ukraina ballaadi relvastatud naisröövlist (lk 14). Viljandi vangla igivanas eestipärases versioonis tapavad selle naiskangelase eesti metsavennad, kelle „nimedest tulid rütmi väikesed jõnksud sisse! Opiatovitš kuulas, suisa imes endasse kogu hetke õudust. Midagi ebaloogilisemat ja jaburamat polnud ta kunagi elus kuulnud ega näinud!“ (lk 73).

Mait Vaik tõstab oma arvustuses esile tõsiasja, et osa romaani tegelastest ongi reaalsed inimesed ning „Matsini taustatöö kulges ühe Venemaa köögilaua äärest teise taha, raamatu esitlusel sai videomaterjali kaudu tutvuda paljude tegelastega ka näost näkku ja vahetult.“8

Seesugune materjali kogumine tundub olevat vägagi sarnane Gogoli tegevusega XIX sajandil.

Pajatuse illusioon

Anekdoodi teoseks saamiseks on vaja siiski veel midagi, mida Eichenbaum nimetabki pajatuse illusiooni loomiseks. Selles osas mängib suurt rolli autori positsioon ja teose keel, mis loob mulje, et autor või vähemalt keegi, kes mängib autorit, on kohal. Eichenbaum kirjeldab oma artiklis väga täpselt, kuidas Gogol oma lugusid ise ette kandis, kuidas ta oma lugusid ette lugedes häälega, miimikaga, žestidega jms mängis ning selle tulemusena lõi oma teose elava maailma. Jutustuse „Vii“ esimesel leheküljel on Gogoli joonealune märkus, kus ta ütleb, et Vii on lihtrahva kujutlusvõime looming, maavaimude pealik, kelle silmalaud ulatuvad peaaegu vastu maad, seega ukraina rahvapärimus: „Ma ei tahtnud selles midagi muuta ning ma pajatan peaaegu niisama lihtsalt, nagu ise kuulsin.“9 Toomas Kalli järelsõnast jutustusele võib siiski lugeda, et ukraina folklooriga on seotud vaid üksikud motiivid ning teistegi rahvaste pärimustest pole leitud Viiga sarnaseid tegelasi.10 Boriss Uspenski juhib aga tähelepanu hüljatud kiriku tähendusele õigeusu kultuuriruumis: hüljatud kirik on kurjade jõudude meelispaik.11 Just sellises kirikus toimuvadki „Vii“ saatuslikud sündmused, kus on põimunud Gogoli fantaasia ja õige pisut folkloori.

Ka Paavo Matsini romaanis kohtame pajatuse ekspressiivset keelt. Arvustajatest toob Mait Vaik esile, et „Matsini keel on rikas ja mahlakas, lause samas kontsentreeritud, ja seda enam toimivad rusikaga näkku argisused, kasvõi: „„No vot,“ tuli Gukš tuppa pann käes. „Võta nüüd muna.““12 Hea näide on ka tegelane nimega Grigori Mansetovitš Mansett, „kitarrist-ignorant-kostjumtšik“, kes oli aastaid koos Adolf Israilovits Gukšiga mänginud järverestoranis Vikerkaar, ja kelle tegevust on romaanis väga värvikalt kirjeldatud: „Viimase hooaja oli Grigori Mansetovitš aga aidanud lisaks musikaalselt sisustada kirjandusliku lokaali Romaan õhtust eeskava. Polnud ju mingit vahet, kas mängida samu lugusid vabadel õhtutel oma toas, villane sinine dress seljas, või panna peale vähe pidulikum pruun pintsak ja teha kõike sama vana jama väikese kopika eest öölokaalis Romaan. [—] ta tahtis nimelt proovida kvakuška-tegemist. Selle jaoks oli tal spetsiaalne uus väikese pedaaliga kastike, millega sai kitarrist kummalisi helisid välja võluda. [—] Rahahädas Gukš oli ühel päeval uksele koputanud ja imeriista müüa pakkunud [—]. Kiire katsetus näitas, et disainer-krooks-efekti tuli tõesti vägevasti juurde, Grigori imestuseks kõlasid kõik vanad lood nüüd uskumatult moodsalt. Oli vaja ainult talluda katkise sokiga pedaalikest ja „Neeva tšaikast“ sai ehe Boney M! Romaanis käis rohkem selline noorem ja vabam rahvas, kohaliku kultuurikooli üliõpilased, ning neile läks niisugune retro-kvakuška-disko väga peale“ (lk 51–52).

Eichenbaum on seostanud just selle ekspressiivsuse, loo esitusviisi groteski tekkimise ja tajumisega, kus „puhtakujuliselt anekdootlik pajatus põimub melodramaatilise ja piduliku deklamatsiooniga, [määrates] ka kogu „Sineli“ kui groteski kompositsiooni. Groteski stiil nõuab esiteks, et kirjeldatav olukord või sündmus oleks suletud fantastilisuseni väikesesse kunstlike läbielamiste maailma [—], mis on täiesti eraldatud suurest reaalsusest [—], ning teiseks, et seda ei tehtaks mitte didaktilisel või satiirilisel eesmärgil, vaid sihiga luua võimalus mänguks reaalsusega, tema elementide koost lahti võtmiseks ja vabaks ümberpaigutamiseks, nii et harjumuspärased vahekorrad ja seosed (psühholoogilised ja loogilised) osutuvad selles äsja rajatud maailmas kehtetuks ning mis tahes pisiasi võib kasvada kolossaalsete mõõtmeteni. [—] …eraldanud kogu jutustuse sfääri suurest reaalsusest, saab Gogol ühendada ühendamatut, paisutada väikest ja kahandada suurt – ühesõnaga ta saab mängida reaalse hingeelu kõigi normide ja seadustega.“13

Sama võtet võib näha ka Paavo Matsini romaanis. Ka seal toimub tegevus väikses suletud maailmas, mille fantastilisus on eriti rõhutatud. Kujutatud Viljandi on suure Vene-Tsaaririigi provints, mida ta oli kunagi, aga mida ta enam ei ole: Matšinovi jutustuse maailm on suurest reaalsusest eraldatud ning autor mängib detailidega, mis pärinevad eri ajastutest ja eri tekstidest, ka eri kultuuridest. See Viljandi on kujutatud siiski uhke ja suurena, mis siis, et seal elavad teise rahvuse esindajad, venelased, ning eestlased ja eesti kultuur on kas juba täielikult hääbunud või hääbumas. Eesti kirjandus on keelatud: „nagu seadusega kunagi määrati, et sedasorti kirjandust võib tsaaririigis vaid tualetis tarvitada, kuid mitte kunagi lugeda“ (lk 67). Slaavi kultuur on aga edasi antud groteskselt ning selle kokkupuude kaduva eesti kultuuriga võib esile kutsuda teatava kahjutunde või isegi melanhoolia. Tuleviku-Viljandis üldiselt domineerivale slaavi kultuurile lisab autor detaile lääne popkultuurist, mis on omamoodi lahti võetud, ning tulemuseks on näiteks biitlite ja üldse lääne muusika võimendumine, mille kõrval eksisteerib nõukogulik platnoikultuur kogu oma mitmekesisuses ja eredate tüüpidega. Tundub, et selle nõukoguliku kultuuriga mängimiseks oligi vaja luua niisugune fantastiline väike ja suletud maailm, kus saab kujutada ja näidata kõikvõimalikke karaktereid ja tegemisi groteskses võtmes. Seejuures peegeldab see väike fantastiline maailm ikkagi ka suurt reaalsust: nn platnoikultuur pole Eestist veel kuhugi kadunud.

Rännakud koos Gogoliga, tema poeetiliste võtetega, on loonud uue kirjandusliku maailma. See maailm on ühtaegu nii utoopia kui ka antiutoopia väikesest provintslikust Viljandi linnast, mis Matsini teoses on omandanud kogu oma kummastavuses ja äraspidisuses peterburilikud mõõtmed.

Artikli aluseks on ettekanne kirjandusteaduse VI suvekoolis „Teedrajav kääne“ 1. juulil Liivi muuseumis.

1 Viidatud „Gogoli disko“ 3. trüki järgi (2016).

2 Nikolai Gogol, Vii. Tlk Toomas Kall. Eesti Raamat, 1987, lk 70.

3 Boriss Eichenbaum, Kuidas on tehtud Gogoli „Sinel“. Tlk Kajar Pruul. Rmt: Kirjandus kui seline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost Märt Väljataga. TLÜ Kirjastus, 2014, lk 51–71. Artikkel on ilmunud ka ajakirjas Vikerkaar (2008, nr 6).

4 Janika Läänemets, Prohvet Gogoli kollane allveelaev. – Sirp 29. I 2016.

5 Oskar Luts, Jutustused. III. Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, lk 415–415.

6 Valner Valme, Autahvel. Lemmikraamatud 2015. – ERR 18. XII 2015, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/3f00bef4-93e1-4756-b42a-25f4c71269c0/autahvel-lemmikraamatud-2015

7 Mait Vaik, Disko või rock’n roll? – Vikerkaar 2015, nr 12, lk 111.

8 Samas, lk 110–111.

9 Nikolai Gogol, Vii, lk 9.

10 Toomas Kall, Saateks. Rmt: Nikolai Gogol, Vii, lk 77–79.

11 Boriss Uspenski, Vene kultuuri jõujooni. Ilmamaa, 2013, lk 251.

12 Mait Vaik, Disko …, lk 111–112.

13 Boriss Eichenbaum, Kuidas …, lk 68–69.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar