Varjundirohked kõnetlused

Brita Melts

Kaur Riismaa, Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat. Toimetanud Jürgen Rooste. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2013. 112 lk. Kaur Riismaa, Metamorfoosid. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud ilmutused, 2013. 110 lk.

Pikka ja pidulikku pealkirja „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” kandnud debüütkoguga 2011. aastal üllatanud ja selle eest tulevikutäheks tituleeritud Kaur Riismaa näib olevat eriti heas ja üha võimenduvas hoos: läinud aastal ilmus tal suisa kaks kopsakat luulekogu. Neil päevil tuli seni neljale Riismaa raamatule lisaks „Teekond päeva lõppu”. Süveneda soovival kriitikul on raske Riismaa tempoga sammu pidada.
Ohtlik sõnaohtrus? Kaugel sellest, Riismaa luules puudub igasugune liia­sus, iga sõna ja fraas on täpne ja kõnetavalt tähenduslik. Seega kipuks niisugust luulevõimekust hoopis luuletaja enda sõnadega iseloomustama hasardi ja distsipliini loova kooslusena,1 mis on viinud selleni, et Riismaast on saanud lausa omaette nähtus. Tema silmatorkavalt mitmepalgeline ja jutustava algega hoogsalt looklev luuletoodang on teatud mõttes seatud isegi loominguliseks mõõdupuuks, nagu on luuletanud Sinijärv: „tahtsin kirjutada / kaur riismaa pikkuse luuletuse / aga ei tulnud välja”.2 Kui esikkoguga kinnistus, et Riismaale kui poeedile on omane narratiivsus, ajendas tema võõraid saatusi läbi mängiv, hästi lihvitud empaatiast läbi imbunud ning ajaloolisi sõlmpunkte uuriv luule lisaks ilmsele paralleelile Mats Traadi Harala elulugudega veelgi mastaapsemaid võrdlusi näiteks Ene Mihkelsoni või Jaan Krossi ajaloolise proosaga. Teine kogu „Rebase matmine” (2012) lisas kompositsioonilise võttena vaatepunktide vahetumisi isikuliste asesõnadega mängimise kaudu, mis tõstis keskmesse vahetud inimsuhted, ambivalentsed seisundid, individuaalsed emotsioonid, läheduse-üksinduse küsimuse. Latt on seatud haruldaselt kõrgele. Kas kaur lendab sellest üle? Millisteks üllatusteks, ootamatuteks lüürilisteks värelusteks ja elulisteks ülendusteks on luuletaja Riismaa veel võimeline?
Esiteks – metamorfoosid. Selline sõna- ja pealkirjavalik viskab muidugi õhku paralleelid muundumismüüte jutustava antiikluulega. Kuid Riismaa puhul kannab igasugune muundumine mingit loomuomast tähendust, tema sõnul ongi loojale iseloomulik olla mängur.3 Juba varasemast on Riismaa tuntud kavalate võtete poolest: tema luuletuste mina-positsioon on sageli muutlik, reetmata äratuntavalt enesekeskset häält ja püüdmatagi anda kätte üheselt hoomatavat lüürilist mina. „Majus ja majutult” (MM) ja „Metamorfoosid” (M) on pealtnäha palju isiklikumad, paljastades ennekõike autorilähedase subjekti tundeid, vaateid, hetki ja aegu. Senisest selgemini volditaksegi seekord oma hommikuid, oma päevi, õhtuid, öid „sinule ja sinust / mõneks salmiks / isegi kui neid saab talumatult palju” (M, lk 69). Ometi jagub ka neisse tekstidesse juba tuttavaid rollide või vaatepunktidega mängimisi, poeetilisi karakteriloomisi. Lüürilise mina poetus „mul on nii palju nägusid” (MM, lk 30) omandab lisaks möödanikus sobramisele, igapäeva järjekindlale vaatlusele ja ümberkaudsetele suunatud tähelepanule nüüd ka üha uusi tähendusi külmaseenele hääle andmisega (M, lk 86–89) või hoopis kõrgelennulisemate ümberkehastumistega: kas siis öösi sageli linnuks käies (M,
lk 103) või olles „lind / kes kardab unustada lendamist” ja rähkleb vastandites (MM, lk 17). Peamine ja nõnda ainuline poeetiline tegur seisnebki siinkohal mingi väljendusvõimaluse andmises väga erinevatele subjektidele või elementidele, seisunditele, ajakihistustele ja ruumilistele olemistele – nimetatagu sellist lüürilist maskeraadi pigem ja tabavamalt ümbervaimustumiseks (nagu kirjeldab luuletaja hea näitleja oskust ümberkehastumise asemel ümber vaimustuda; M, lk 33).
Teiseks – „olla olnd”. Mõlemad kõnealused luulekogud algavad ebatavalise nõksatusega. „Metamorfooside” lätteks on ühe „kolmeaastasekanti plika” loitsiva lalina vahendamine ja „Majus ja majutult” esitleb fraasist „olla olnd” hargnevates lüürilistes narratiivides erinevate tüüpide kuvandiloomeid ja kõnemaneeride kirjalikku läbikatsumist, kuni luuletaja justkui isegi kohkub: „elulises ehmatuses / surmaligi luuletaja / paneb arvuti kinni / ja kuulab aknast / oma värsse kräunakil / märtsipyhitsuses / on nad tõesti kõik minu” (MM, lk 11). Ühel või teisel juhul on tegemist luulekeele võimaluste proovilepanekuga ning sõnavara ja -jõu piiride katsetamisega. Riismaa looming kulgeb vitaalses ja loovalt intensiivses mühinas, nii et vaevalt on imestusväärne juhtum, kui „luule hakkas vastu hyydma” (MM,
lk 59). Luuletaja esitleb end vaatleva vahendajana, kes mitte ei loo midagi ainulist, vaid ta justkui kohtub luuletusega: „Kirjanik on meedium alates sellest hetkest, kui ta õpib ümbritsevat märkama, ja valdab samas piisavalt tehnilisi vahendeid, et ümbritsevast saadud impulssi saleda tekstina edasi anda.”4 Sellega seoses kerkib kõnealustes kogudes uue aspektina esile metaluule: loomeprotsessi läbivalgustamine („riietan ta mõttes lahti / inspiratsioon / panen mõttes riidesse / tekst”, MM, lk 28), tugev püüd tabada omaenda loomisessentsi („… ka mu luuletus / on ainult viis ju kysida et kuis läheb”, M, lk 53; „säärased mu luuletused ongi / hulkuvad mõtted ootesaalis / ridadesse murtud päev”, M, lk 68) ja ühtlasi luuletaja olemise sõlmpunktide harutamine. Seejuures markeerib poeedi rolli väärikas aristokraatlik poos, mis välistab isikliku elutraagika esilesööstu ning jätab pinnale üksikasjadest võrsuvate tunnetuste ülenemised üldinimlikeks peegeldusteks.
Kolmandaks – luuletaja eesmärk on lisaks luulekeele piiride püüdmisele ja dialoogile, üle aegade ja maade suunatud hõigete vahendamise olla „maailmadelooja” (MM, lk 48). Poeetiliste metamorfoosidega markeeritud maailmade loomise võimalused kooruvad lahti rikkaliku buketina, mis pakub äratundmisi igat tüüpi lugejaile ja mille põnevaimatest tahkudest tulevad ilmsiks sünesteetilisi elamusi võimaldavate olukordade äratabamine, erootilised liuglemised sõnakütkeis, intertekstuaalsed põimingud, sotsiaalsete ebapädevuste ülenemine voorusteks, kurbeksistentsiaalse lõõma põrkumine kõleduse ja seda tasakaalustava helge lummaga. Või siis ka aegruumilised sulamid, mille mastaapseimaks näiteks üks eksootiline, Iisraelist võrsunud kujutus: „Tell Kinrot / päikesetõus yle Galilea / minu ees kolm tuhat aastat tagasi / kadunud linn / minu pahemal kaks tuhat aastat tagasi / Mäejutlus / tuhat aastat hiljem / lõi Saladin minu paremal käel ristiryytleid [—] elu pikkus on konstant” ja „oliivipuud vaatavad malbelt meid / nagu sipelgaid / oma juurtel // tulemas / ja / kadumas” (MM, lk 57). Ruumidetailide ja ajahetkede tihendatud põimingud on sageli ühenduses emotsionaalsete kahetisustega: „sa võpatad läbi une // Jaapanis on maavärin / Filipiinidel tsunami // minus hirm ja huvi / hurm ja hävi” (MM, lk 23). Mõlema luulekogu maailmad koosnevadki väga tugevalt tundepõhistest sähvatustest, kuid nende hargnevustes asetab Riismaa tema varasemast loomingust tuttava suuremeelsuse ja osadustunde kooskõlla poeetilise kergusega, mis ei jäta ühtki emotsiooni ega meeleseisundit domineerima teise üle, vaid moodustab lendlevalt polüfoonilise terviku. Siiski esitleb see tervik väga teadlikku ja kaalutletud ambivalentsust, loovat vastandlikkust, piiridel püüdlemisi: „mulle meeldib piiri peal / kus on natuke ohtlik / aga enamasti maru huvitav” (M, lk 82).
Niisiis on tegemist ebatavaliselt rikkaliku ja selgelt lugejale suunatud kooslusega, eriti kuna mõlemad mullused luulekogud moodustavad läbimõeldud terviku, mida üldjuhul ei ootaks säärase produktiivsuse puhul. Tuginedes üldinimlikele unelustele, tunnetele, mõtisklustele ja mälestustele, raamivad lüürilise mina pihustumised kord hõljuva, kord teravalt nokitseva tonaalsusega loomingut, milles kaksipidisus kuulub loomuldasa muundumisalti looja poeetilise essentsi juurde. Riismaa tekstides põrkuvad ja sama palju ka põimuvad mure ja rõõm, armastus ja surm, hullus ja kurbus, hellus ja karmus, hirm ja hurm, mälu ja ettekujutused. Jah, „võibolla / kui me elud poleks kärestikujõed / kõrgel jahedas / tydineksime kiirelt / nõmekollasest laisast / deltalainetusest tasandikul” (M, lk 59). Kuid kärestikulised meeletused ja tormitsused on siin juba eos suubunud naeru kerguse ja üksilduse kurbuse rahulikku tasakaalu. Kui tahes rahutu sisemine poeesia on tõmmatud elulistele vormidele nõnda, et isegi elu absurdsused ilmnevad nõtkes empaatias, ülevuse ja alamuse harmoonias. Ikka seejaoks – nagu lüüriline mina püüab armastustki –, „et tuld hoida alal” (MM, lk 74).

1 Kairi Kruus, Intervjuu: Kaur Riismaa. – Värske Rõhk 2012, nr 29, lk 48.
2 Karl Martin Sinijärv, *tahtsin kirjutada … – Vikerkaar 2014, nr 3, lk 21.
3 Kaur Riismaa, Rännates inimesi pidi. Intervjueerinud Jürgen Rooste. – Sirp 13. I 2012.
4 Kaur Riismaa / Carolina Pihelgas, Kohtumised häälega. – Looming 2014, nr 2, lk 232–233.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming