Valgustus hingede ajal

Tanel Randeri kuraatoriprojekt on sotsiaalpoliitiline: valitud tööd valgustavad süsteemi tumedaid plekke.

ŠELDA PUĶĪTE

Näitus „Tõotatud valgus“ Tartu Kunstimajas kuni 13. XI ja Nooruse galeriis 13. – 30. X. Kuraator Tanel Rander, kunstnikud Anna Salmane ja Krišs Salmanis (Läti), Bence György Pálinkás (Ungari), Berat Işık (Türgi), David Kellner (Austria), Diana Tamane (Eesti/Läti), Jevgeni Zolotko, Matija Plevnik (Sloveenia), Rapolas Valiukevičius ja Aukstasis Moxlas (Leedu) ning Terje Toomistu.

Osa Matija Plevniku installatsioonist „Pandora laegas 2.0“.

Osa Matija Plevniku installatsioonist „Pandora laegas 2.0“.

Indrek Grigor

Mitmetel kalendrikuudel, kuid kõige sagedamini ajal, kui algab lehelang ja sügis jõuab kõige pimedamasse faasi, korraldatakse valgusfestivale. Lätis kutsutakse seda ajavahemikku oktoobris ja novembris vaikseteks Jumala päevadeks, hingede või kodukäijate ajaks. Vanad lätlased uskusid, et sel ajal tekkivates udulaamades veerevad nende juurde surnud esivanemad, et aidata leida vastuseid elu kohta esitatud küsimustele. Need, kellel on vähemalt ühe valgusfestivali kogemus, saavad aru, et see pole mõtisklemisele pühendatud sündmus ega ka paganlik, päikest paistma õhutav jaanipidu, vaid enamasti käib jutt visuaalsetest efektidest ja atraktsioonidest, kus demonstreeritakse LED valguse ja videoprojektsiooni kõige uuemaid võimalusi.

Tänavu, kui valgusfestival on jõudnud taas Tartusse, on selle programmi kõige ootamatuma sündmuse kuraator Tanel Rander. Tema projekti puhul pole kõne all ei valguse esteetilised omadused ega projektsiooni tehnoloogilised võimalused. Selle asemel on politiseeritud valgus pööratud otse vaataja näkku.

Messianistliku pealkirjaga projekt „Tõotatud valgus“ koosneb kahest osast: Tartu kunstniku Jevgeni Zolotko installatsioonist Nooruse galeriis ja grupinäitusest Tartu Kunstimajas, kus osalevad peale kunstnike veel kunstiajaloolased ja aktivistid. Nii ühes kui ka teises näituse­osas on tekitatud pimeduse ja valguse kui metafooriliste mõistete aktiivne dialoog, mida peetakse võimusuhete kaudu indiviidi, riigi ja kultuuri vahel.

Kontrollpunktidena üksteise järel paigutatud töödega uuritakse valgustusajastul sündinud ideaalide legitiimsust XXI sajandil. Türgi kurdi vähemusse kuuluva kunstniku Berat Işıki iroonilises videos „Tantsija pimeduses“ (2003) on aktualiseeritud küsimus rahvustest ja tuhandetest üksikisikutest, kes, sõltudes jõupositsioonidest maailmas, tegutsevad anonüümselt, ilma võimaluseta olla kuuldavad või nähtavad. Video demonstreerib seda kui täielikku pimedust, kus on kuulda vaid üht häält, mis püüab tulutult endale tähelepanu tõmmata.

Kaunase üliõpilaste ja aktivistide organisatsioon Aukstasis Moxlas, kes korraldas 2014. ja 2015. aastal Vytautas Magnuse ülikoolis avaliku protestiaktsiooni, kritiseerib üliõpilaste suhtes ebasõbralikku kõrgharidussüsteemi: tundub, et rohkem ollakse huvitatud rahateenimisest kui kvaliteetse hariduse kindlustamisest. Juba post factum esitatakse näitusel demonstratsioonil kasutatud protestimaterjale: plakateid ja üliõpilaste tulevasi töökohti ennustavat loteriiratast.

Võttes arvesse näituse vasakpoolset kallakut, on selge, et lääne tsivilisatsioon püüdleb n-ö valgustatud ostmise ja müümise suhte poole. Näituse reklaamklipiks võiks kasutada austria kunstniku David Kellneri animatsiooni „Jõgi” (2012–2013), kus kunstnik on asetanud surnute jõe müüdi praeguse modernse ühiskonna konteksti, esitades sümboolse loo finantsidest kõnelevast elu- ja surmajõest. Transiidijõest jutustab ka läti päritolu Eesti kunstniku Diana Tamane töö „Aruanne 494st 147“ (2016), kus ta on jätkanud oma perekonna portreteerimist. Tamane vanemad töötavad turundussfääris ja on seotud kaupade transiidimarsruutidega Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kuigi näituse kontekstis saab Tamane töö poliitilise värvingu, on minu arvates kunstnik tahtnud tegelikult jutustada väga isikliku loo, kus postnõukogude bloki impordi- ja ekspordipoliitika tundub olevat pelk foon.

Sloveenia kunstiajaloolase Matija Plevniku installatsioon „Pando­ra laegas 2.0“ (2016) on aga märgilise tähendusega sotsiaalpoliitiline teos, mille katalüsaatoriks on valitud 11. IX 2001 sündmuste järel pikaajaliseks sõjatsooniks saanud Afganistan. Plevniku installatsioon on näitus näituse sees, kuhu on välja pandud mitmesugused Afganistani ja lääne vastastikmõju märgid: strateegilised plaanid, tsensuurile allutatud filmitekstid, riigi ekspordiressursside representatsioon ja sõjavahendite produktsioon, nagu näiteks vaibad droonide kujutistega. Nõudmine tekitab pakkumise ning hakkab seeläbi moondama kohalikke tavasid: šamanismi muutumine äriks on näiteks Terje Toomistu video „Ayahuasca arheoloogia“ (2016) teema. Pean küll möönma, et Tanel Randeri avatud kontekstita oleks jätnud see teos mind ükskõikseks.

Väljapaneku mitmed kontaktpunktid aktualiseerivad ka kultuuri ja võimu suhteid. Kunst nagu ka arhitektuur on alati olnud võimu tähtis instrument, millega jõupositsioonilt ühiskonna uusi väärtussüsteeme stabiliseerida.

Ungari kunstniku Bence György Pálinkáse väljapanek XX sajandi kultuurimaja puitmakettidest „Agoraa“ (2016) toob esile kultuuriehitiste politiseerimise protsessi. Tulen uuesti tagasi sloveeni Matija Plevniku installatsiooni ja tema maali „Mutt“ juurde. See on mõeldud viitama Marcel Duchamp’i kuulsale pissuaarile ning aktualiseerib ka lääne kultuuriimperialismi ja propaganda.

Läti kunstnike Anna Salmane ja Krišs Salmanise heliinstallatsioon ning juba mainitud Jevgeni Zolotko installatsioon toimivad nii kunstiteoste kui ka sotsiaalsete sõnumitena. Salmanite heliinstallatsioon, kus võib kuulda Läti üldlaulupidudel esitatud laulude fragmente, toimib kogu näituse helilise taustana. Sõnal „jumal“ on lastud kõlada kõige erinevamates versioonides. Teose sisuks on laulupidude repertuaari kõige sagedasemate sõnade statistika. On selgunud, et „jumal“ – „päikese“ ja „tütre“ järel – on esinemissageduselt kolmandal kohal. Postkolonialismi teooria kontekstis võib kõnelda kristlikust kolonisatsioonist, kuigi Baltimaadel, nagu osutab ka statistika, on paganlus segunenud orgaaniliselt kristliku müto­loogiaga.

Jevgeni Zolotko suhe kristlusega on kõige komplitseeritum: selles on ühte sulanud sotsiaalne, kultuuriajalooline ja isiklik aspekt. Ta on loonud ruumiinstallatsiooni, transformeerinud galerii Noorus planeeringust lähtudes entroopia basiilikasse. Ruum, samuti selle kangelased isa ja poeg, esindab heledust ja pimedust, noort ja vana, ilmsüütut ja elukogenut, mis paiknevad kõrvuti. Altari triptühhonilaadne videoinstallatsioon, millest võib välja lugeda Jumala ja Kristuse väga brutaalse suhte tänapäevase versiooni, portreteerib üsna messianistlikul kujul väga isiklikku perekonnalugu, kuid pakub ka üldisema inimsuhete mudeli.

Tanel Randeri kuraatoriprojekt on mittenäitus, sotsiaalpoliitiline akt, kuhu valitud tööd valgustavad süsteemi tumedaid plekke. Näituse sihtauditoorium on tavapärane publik, kes esindab vähemalt teoreetiliselt kõige intellektuaalsemat ja tundlikumat ühiskonna osa. Teoste valik ei tundu olevat lõplik, kuid enamasti on tegemist päevakajaliste töödega. Just seepärast meenutab see näitus rohkem Randeri kunsti- kui kuraatoriprojekti. Ta on tahtnud äratada ühiskonna südametunnistuse. Ameerika kontseptualistlikku kunstnikku Jenny Holzerit tuntakse kui truismide, ilmselgete väidete eksponeerijat avalikus ruumis. Ühes tema teoses on kirjutatud järgmist: „Kui sa ei ole poliitiline, peab sinu isiklik elu olema eeskujulik” (1988). Kuid mis on eeskujulik? Kus on valgus, seal on ka pimedus.

Läti keelest vahendanud Livia Viitol

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming