Tuhmuva tunnetuse teravdaja

Otso Kantokorpi

LEONHARD LAPINI näitus „Märgid ja tühjus”Wäinö Aaltose muuseumis Turus 12. VI – 13. IX 2009 ja Hämeenlinna kunstimuuseumis 3. X 2009 – 10. I 2010.Nii mõnigi kord tundub mulle, et eesti kujutava kunsti ja kultuuri lähiajaloo sünonüüm Soomes on Tallinna arhitekt, kunstnik, teoreetik, õpetaja ja luuletaja Leonhard Lapin (sünd 1947). Vahel on tema loometee mõnede üldisemate arengukäikudega kokku langenud, vahel on see halastamatult piire rünnanud, kujutades seda, millele tuleb vastu astuda. Lapin on alati olnud hämmastaval kombel samaaegselt nii tsentris kui servas, nii armastatud kui vihatud.  Ja alati on ta oma positsioonist ka vägagi teadlik olnud. Seda ka neil aegadel, kui eesti nüüdiskunst üritas jalge alla tallata talle teed rajanud modernismi. Sellisena tundus vähemalt Soomest vaadatuna aeg, kui Sorosi fondi rahaga kunstirevolutsiooni püüti läbi viia. Vahel on raske uskuda, et kunsti ja ühiskonna suhetes pea kõike näinud Lapin on alles kuuekümnene.

Vahel tundus juba, nagu olnuks tal aeg loorberitele puhkama jääda,  kuid õnneks taibati eesti nüüdiskunsti tõusulaine harjal, mis äärepealt pidi oma vabaduse eestvõitlejad prügimäele pühkima, viimaks sillaehitustalgud korraldada. Soomest vaadatuna näib praegu, nagu oleks eesti kunstimaailmas saavutatud teatud tasakaaluseisund, kus leidub koht ka Lapinile – nii ajaloolise isiku kui ka ikka veel täies elujõus kunstnikuna. Lapin on sageli ammutanud inspiratsiooni vene avangardist, mistõttu on ehk ka loomulik  tõlgendada tema loomingut vene formalistliku kirjandusteadlase Viktor Šklovski (1893–1984) mõtteid parafraseerides. Soome näitekirjanik ja lavastaja Juha-Pekka Hotinen parafraseerib Šklovskit järgmiselt: „Šklovski selgema nägemise strateegia oli paigutada objekt uude semantilisse välja, teise kategooriasse kuuluvate mõistete keskele. See meetod on hilisemal ajal, sealhulgas postmodernistlikus kunstis ja kontseptualismis, toonud kaasa  teisi samalaadseid meetodeid ja kordunud pea samasugusena uute nimetuste all. Seda on muu hulgas nimetatud metonüümiaks ehk sõnaasenduseks või kontekstivahetuseks.

Siia võib lisada ka sürrealistliku poeetika.” See võiks olla ka Lapini loomingu tõlgendamise lähtekoht. Tema poeetika on teatud mõttes samuti metonüümiline, nagu on ka tema arhetüüpiline värviõpetus. Ta oskab meisterlikult aeglustada ja astmeliselt konstrueerida. Või ka paralleelliine arendada ja dekonstrueerida. Ta valdab stiilivõtteid ning tema huumor ei kujuta endast väljapoole suunatud teravmeelsust, vaid on lausa eneseirooniliselt aus. Mis aga ei tähenda, nagu ei oleks kõiges ja alati mängus ka paras ports ülemeelikust. Lapinil on alati õnnestunud ka kadedust äratada ja ärritada. Lapini meetodit võib siis vahest käsitleda tegelikkuse täpsema tajumise formalistliku  katsena. Kuid vahel juhtub, et kui midagi on nähtavaks tehtud, tuleb see taas uude konteksti peita. Lapini semantilised väljad on kui kaardipakk, millega pasjanssi ladudes võib uus ümber pööratud kaart ettearvamatul moel ootamatult mängureegleid muuta.

Käisin 2008. aasta alguses tema ateljees Tallinnas ja mõtlesin ehk juba veidi resigneerunult, et ega ta ometi ikka veel viitsi neid oma triipkoode viimistleda. Ja seal need muidugi olidki, kuid  samas näis, nagu oleks Jackson Pollock nende kallal öösiti vandaalitsemas käinud. Ja ilmselt ka veel Jimi Hendrixi plaadi mängima pannud! Lapini 60. sünnipäeva tähistati Tallinnas 2007. aasta lõpus koguni kahe näitusega. Kumu näitusega keskenduti Lapini uuematele triipkooditöödele ja tema arendatud uuele arhetüüpilisele värviõpetusele. Arhitektuurimuuseumi näitusel omakorda esitleti Lapinit arhitektina: sageli teostamatute visioonide  visandaja või teadliku teostumatuse konkretiseerijana. Lapin on nimelt neid väheseid kunstnikke, kes on edasi kandnud vene avangardi ideid arhitektoonikast (neid on konstrueerinud Malevitš ja Tatlin). Korralikku ülevaatenäitust Lapini kunstist aga Eestis näha ei saanudki. On hea, et vähemalt Soomes sai, Eesti ja Soome silda on kõige ehtsamal moel ehitatud siiski vaid rohujuuretasandil, mitte aga pompoossetes pidusaalides  lauakõnede saatel. Soomes palju ka õpetanud ja näitusi korraldanud Lapin on olnud selle sillaehituse üks keskseid tegelasi. On ju tema eesti avangardi ja nõukogude aja dissidentliku kunsti ajalugu esitav raamat „Pimedusest valgusesse” (Otava 1996) ilmunud vaid soome keeles.

Seoses Lapini näitustega Soomes koukisin selle raamatu jälle riiulist välja ja lugesin uuesti läbi. Ning mõistsin taas, kui palju on mul veel Soome ja Eesti kunsti lähiajaloost ning nende kahe riigi suhetest õppida. Tunnetasin taas ka seda reaalaegsust, milles Eesti kunstielu Nõukogude Liidust hoolimata elas. Ma ei ole tegelikult seda kunagi päriselt mõistnud, samuti nagu ma pole mõistnud eestlaste kultuurilembuse tegelikku põhjust. Ega kõik võinud ju ometi tuleneda Nõukogude Liidu kohalolekust? Üritan jätkuvalt tundma õppida Eesti 1970.  ja 80. aastaid, mis muutuvad minu arvates jätkuvalt üha paeluvamaks ja ajakohasemaks. Ning peaaegu samal ajal ja täiesti juhuslikult lugesin Helsingi trammis Mati Undi romaanist „Sügisball” (1979) järgmisi ridu: „Päeval oli Maurer kohanud kolleeg Leo Lapinit. Too oli talle sisendanud uut mõtet, mis viiks täiuslikkuseni mikrorajooni põhimõtted ja printsiibid: et elanikud saaksid igavesti mikrorajoonidesse elama jääda, ei peaks kunagi sõiduteid  ületama, selleks tuleks majade vahele haljasaladele rajada surnuaiad”. Mäletan selgelt Eesti Arhitektuurimuuseumi korraldatud Tallinna koolkonda käsitlenud näitusel Lapini poolt plakatile guaši ja tušiga papile tehtud vaselõiget „Elavate linn – Surnute linn” (1978). Pähe turgatavad mitmesugused mõtted. Miks mul kohtudes kunagi ei tule meelde soovitada Lapinile, et ta laseks vaselõikest kas plakati või siis graafilise tõmmise teha? Kas Nõukogude Liitu oligi  üldse olemas? Oli küll, kuid mõnikord tuleb pähe üks veidi jultunud ja poliitiliselt täiesti ebakorrektne mõte, et vaid Nõukogude Liidu riigiaparaat suutis tekitada olukorra, millest võrsusid nii head kunstnikud nagu näiteks Unt ja Lapin. Miks Eesti saamahimuline kapitalism ei kutsu vastureaktsioonina esile midagi sarnast? Just nimelt seesama kapitalism, millele isegi Tallinna koolkonna kümnest inimesest  osa on oma hinge maha müünud, lüües – erinevalt arhitekt Lapinist – kaasa selle klaasist ja terasest Tallinna, mida ma nii vihkan, ehitamisel. Olen mõnikord mõelnud – jällegi endale oma ebakorrektsusest aru andes, olen ju hariduselt ikkagi osalt antropoloog ja sotsioloog –, et Lapin on geenius. Täpsemalt öeldes olen mõelnud, et geenius küll, aga selline, kes end ise täiesti valedel alustel selleks peab.

Tõlkinud Maria-Magdalena Jürvetson 

Autor on Helsingis tegutsev kriitik ja toimetaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming