Tartu uue kunstimuuseumi makett

Liisa Kaljula

Radikaalselt uus kunstimuuseum ei saa tekkida vastandamisel vanaga, vaja on originaalprogrammi.

Näitused „Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014” kuni 1. VI, kuraator Triin Tulgiste; „Loodusmaagia – müstilised hetked Eesti kunstis”, kuraator Rauno Thomas Moss, ja „Valge maika”, kuraator Flo Kasearu kuni 8. VI Tartu Kunstimuuseumis.

Liisa Kaljula

Kujutage enesele ette Tartu kunstimuuseumi viltuse maja väikest maketti, mille esimese korruse akendest paistavad arvukad väikesed infostendid, teise korruse akendest miniloodusmaalid ja kolmanda korruse akendest palju pisikesi maikasid eri meediumides. Igal korrusel seisab sissekäigu läheduses saalitädistatuett ja igas saalis tööde ees paar külastajastatuetti, ülemisel korrusel istub mattidel rühm lapsi haridustöötaja statuetiga, alumisel korrusel on kaks mehitatud kassat ja raamatupood, kus sirvivad miniraamatuid kunstitudengite statuetid.
Tartu kunstimuuseumi kolmel korrusel on sel kevadel vaadata näitused, mis kõik on valminud muuseumi uue perenaise Rael Arteli tellimusel. Millegipärast ei saa ma lahti kujutluspildist, et praegune kaldus maja on uue kunstimuuseumi makett. Arhitektid ja skulptorid teevad makette enamasti ettepaneku peale või proovitööna. Makett on suurema idee vähendatud teostus: see ei ole nii kallis ja peenelt viimistletud kui valmishoone, selle tugevus seisneb pigem idees kui teostuses. Ma ei saa sellest kujutluspildist lahti paljuski ka seetõttu, et Tartu kunstimuuseumi näituste vormistus – ka Rael Arteli enda kureeritud „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” oma – esindab teatavat aususe esteetikat: see on printeripaberi ja koopiamasina esteetika, see on vabatahtlikkuse ja entusiasmiesteetika. Selle tunneb eksimatult ära igaüks, kes on oma elus teinud koolilehte, pannud kokku tee-seda-ise-trükise või näituse. Võib-olla on Tartu kunstimuuseum üks esimesi Eesti riiklikke muuseume, kus kitsas eelarveolukord on pööratud nagu auguline vooder uhkelt väljapoole ja loodud sellega omalaadne, kriitiline esteetika. Teine põhjus, mis hoiab mind eeltoodud kujutluspildi kütkes, on praeguste näituste iseloom. Seda võib küllap nimetada paberipõhiseks või eksperimentaalseks: kõik väljapanekud pöörlevad tugeva idee ümber, mida pole kahel juhul kolmest näituseruumis vaatajale avatud, mistõttu on näitused jäänud pidama kuhugi idee ja sellest lähtunud kiirete assotsiatsioonide tasandile.

I korrus

Triin Tulgiste on käsitlenud oma kuraatoridebüüdis „Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014” Tartu galeriikultuuri arheoloogiat. Kuraator on teinud seda nii tänuväärselt kui ka huvitavalt, põiminud toonastel näitustel nähtud vanad hitid värskete videointervjuude ja arhiividest leitud materjalide, fotode, ajaleheväljalõigete ja külalisteraamatute sissekannetega. Tartu kunstiringkonnale võiks see näitus olla oluline, sest nii, paarikümneaastases tagasivaates, joonistatakse Tartu ka praeguse kunstilinnana päris hästi välja, selgub nii mõnigi ülikoolilinna eripära. Nagu on kirjutanud Tartu ülikooli ajakirjas etnoloogiamagistrant Keiu Telve: „See on otsekui kunstimaailma fotoalbumi vaatamine kommentaaride, kõrvalepõigete ja suveniiridega … Võib-olla räägib see fotoalbum, nagu enamik pildiraamatuid ikka, kõige rohkem omanikule ja piltidel olevatele inimestele … Kunstimuuseumis avatud näituse taustal kerkivad esile Y-galerii sulgemine, Peeter Alliku lahkumine Kursi koolkonnast ja sellest teatamine Facebooki vahendusel, Tartu kunstimuuseumiga seotud arutelud jne.”  Minus tekib neid fotosid vaadates ühtlasi tunne, et Tartu kunstiringkond on olnud lõbus ja seltskondlik, ei ole kiires elutempos unustanud, mida tähendab joie de vivre: on osanud nautida sööki, jooki ja pikki vestlusi. Tallinlased lähevad ikka viimase bussi peale ja sõidavad õhtul koju, et olla järgmisel päeval tööl asjalik.
Kas Pallase sulgemise  või siis juba Tartu kunstiinstituudist viimaste erialade Tallinnasse riiklikku kunstiinstituuti ületoomisega stalinistlikel aastatel Tartu ikka kaotas oma staatuse kunstilinnana? Või kaotas ta selle ainult ametlikult ja mitteformaalseks kunstikeskuseks jäi ikka Tartu? Oma- või eraalgatuslikku kunstielu on Tartus viimastel kümnenditel olnud ju üllatavalt palju. Kas ei ilmne just võimes väljaspool riiklikke struktuure ka kohapealses mõttes midagi tähenduslikku algatada linna elujõulisus kunstikeskusena?
Tulgiste kuraatorikontseptsioon eristab Kostabid ehk lääne eragaleriide toimimisloogikat järgivad galeriid ja kampsunid ehk kohapealset vaimu kandvad algatused. Eestis ei ole viimaste kümnendite institutsionaalset kunstielu geopoliitilisest aspektist just ülemäära palju uuritud. Sellel näitusel kõneldakse ühtlasi ka väikese, ühe linna kunstimaailma toimimisest, kus väikestes galeriides või pop-up-nurgatagustes tehakse kunstiajaloo alusmaterjaliga määrava tähtsusega töö. Sealt jätkavad juba suuremad galeriid ja kunstimuuseumid: enamik näitusel välja pandud teostest kuulub nüüd Eesti või Tartu kunstimuuseumi kogudesse.

II korrus

Rauno Thomas Mossi kureeritud näitusega „Loodusmaagia – müstilised hetked Eesti kunstis” on taas ette võetud eestlase looduslähedus kui kultuuriliselt konstitueeriv hoiak ning filtreeritud Tartu ja Eesti kunstimuuseumi kogusid selle eelduse alusel. Kui hakkaksin seda eeldust küsimuse alla seadma, tuleks mul ilmselt silmitsi seista Valdur Mikita massilise lugejaskonnaga: mullu ilmunud „Lingvistiline mets” olevat ikka veel meie raamatupoodide müügiedetabelite tipus. Küll aga on mul ootusi Mossi kureeritud näitusesega seoses seetõttu, et olen teadlik kuraatori eripärasest teadmiste pagasist, kus radikaalse okultistliku kirjanduse lugemus on ilmselt suurem kui minusugune harilik kunstiteadlane terve elu jooksul suudab saavutada.
Rael Arteli ellu kutsutud programm „Kunstnik majapidamises”  võib anda põnevaid uusi lähenemisnurki ka kureerimispraktikale. Ometi on viltuse maja näitus Rauno Thomas Mossi eripära maha surunud või ei ole kuraatoritöö muuseumis teda ülemäära inspireerinud: igatahes ei tule näitusel välja vaatenurga nihe, võrreldes klassikalise temaatilise muuseuminäitusega. Ei ole seda artistlikku kinnisideelisust, karismaatiku soovi vaatajat enda poole võita või okultistliku tumedusega vürtsitatud pilku, mida on olnud näiteks Raoul Kurvitza või Urmas Muru etteastetes. Näituse saatetekst justkui ühte-teist lubaks: „On oluline osata näha ja tajuda (sageli oma sisemise nägemuse ja tajude kaudu) inimhinge rändu läbi näilise reaalsuse, meie tulekut tähtedelt ja taassaamist tolmuks, millest kunagi saavad uued tähed.”
Tartu Pisa torni  teisel korrusel ootab aga ees rahulik ja tasakaalukas päevavalges ekspositsioon, kus maagilist meeleolu loovad peamiselt teostel kujutatud salapärased sümbolid ja tumedamapoolne müstilisi allusioone soodustav koloriit. Vahest oleks ekspositsioonile tulnud kasuks pimendamine ja tööde väljavalgustamine, ehk ei piisa nooremale põlvkonnale enam üksnes vaiksetest liikumatutest piltidest? Võib-olla on mul maagiast ülemäära romantiline ja adrenaliinijanune ettekujutus. Kureerida tervikuks erinevaid ajastuid ei olegi nii lihtne, sest paratamatult hakkavad kõrvutused näituseruumis koos toimima: mida erudeeritum vaataja, seda tugevamini, tahtku kuraator seda või mitte. Antud juhul võib võhikule jääda mulje, et näituse kureerimise põhiprintsiip on olnud alkeemiliste sümbolite otsimine eesti kunstist või materjali korrastamine arhetüüpsetest binaarsetest opositsioonidest lähtuvalt: päike ja kuu, mees ja naine, valgus ja pimedus, sünd ja surm. Ent võib-olla on arhetüüpsete binaarsete opositsioonide armastuses Tartule omast rahu ja korrastatust hindavat alget? Sedagi ei saa välistada.

III korrus

Flo Kasearu kuraatoridebüüt „Valge maika” on kolmest näitusest kahtlemata kõige vallatum, kõige pipilikum. Kaldus maja kolmanda korruse neli saali on tihedalt maast laeni täidetud maika motiivi kandvate kõikvõimalikes meediumides teostega. Ka tõsisel külastajal on tõsiselt raske jääda kõikide nende maikade keskel tõsiseks. Kui rääkida tõsiselt, on sellel pealtnäha kõige igapäevasemal riideesemel eestlastele terve kihistus ajaloolisi ja kultuurilisi tähendusi, mis kõnelevad lähiajaloost ega olegi alati nii kerglased või lõbusad: tehasetööliste massiline ümberasustamine Nõukogude Liidu kaugetelt venekeelsetelt aladelt Eestisse nõukogude perioodil, Lääne märulifilmide püstolikangelased ja lapsepõlv üheksakümnendate varakapitalistlikus Eestis, Vene päritolu sümbolite nagu maika või matrjoška laienemine terve Ida-Euroopa sümboliks ning visa püsimine nõukogude eksootikat nautiva Lääne silmis ka postsotsialistlikul ajajärgul.
Kultuuriuurijale ei ole maika kindlasti midagi süütut, vahest ei maksa seda arvata ka Peet Areni, Arseni Möldri, Vive Tolli, Henn Roode, Ilmar Malini, Peeter Alliku, Toomas Volkmanni, Mark Raidpere, Sandra Jõgeva, Margus Tamme, Maarit Murka või Krõõt Tarkmeele tööde puhul. Kõikide leitud maikamotiivide näitamise soovist jääb küll veidi kannatama näituse tervikpilt, ilmselt oleks tulnud valida praegu aktuaalsemad nagu Herkki-Erich Merila Kaur Kenderi platnoistiilis portree. Kahtlemata on aga igal laia silmaringiga kunstnikul või kunstiteadlasel seal huvitav oma teadmised proovile panna. Näitusele lisab veelgi humoorikust fakt, et lisaks kunstimuuseumidele ja kunstnike kogudele on Kasearu käinud puistamas ka Eesti spordimuuseumi kogusid: kõik see kokku on ju puhas klassikalise temaatilise muuseuminäituse paroodia! Tartu kunstimuuseumi uus perenaine ei pane sellist keel-põses-huumorit ilmselt pahaks. Ka rahvusvahelises nüüdiskunstis on ambivalentne huumor juba mõnda aega eesliinil kui mitte peavoolus, sest mingil muutunud moel on ilmselgelt jõutud tagasi XX sajandi alguse sürrealistide armastatud absurditunnetuse ja süvatõsisest modernismist keeldumiseni. On aga iseküsimus, kas paroodia sobib programmiliseks ülesastumiseks või kas Flo Kasearu näitust tuleb sellisena võtta.
Paratamatult on TKMi selle kevade näitused programmilised, manifest, sest nende põhjal teatakse oodata edasist, nende põhjal kombatakse selle kunstimuuseumi uut käekirja ja toimimise kontseptsiooni. Kui seni nähtu kokku võtta, on valdav olnud klassikalist kunstimuuseumi toimimist problematiseeriv, kohati ka provotseeriv või parodeeriv hoiak, mida on olnud tunda ka arvukates vestlusringides nagu „Millist kunstimuuseumi vajab Tartu? Millist Tartut vajab kunstimuuseum?”, „Kuidas kommunikeerida kogusid?”, „Milline peab olema üks õige muuseumipood?”. Küllap on selle taga ka Rael Artelile seni võõras muuseumimaailm, mida ta nende küsimuste abil püüab tundma õppida. Seda ei tohiks uuele juhile pahaks panna. Ent eelnenut või ajaloolist küsimuse alla seadvale hoiakule ei saa oma tegevust üles ehitada, mingil hetkel on end radikaalselt uuena välja pakkuval kunstimuuseumil vaja ka originaalprogrammi.

Millist kunstimuuseumi vajab Tartu? Millist Tartut vajab kunstimuuseum?

Juba aastaid tallinlasena ei tea mina ega saagi teada vastust küsimustele, millist kunstimuuseumi vajab praegune Tartu või millist Tartut vajab praegune kunstimuuseum. Tartu on oma vaimse õhustiku poolest küllalt eripärane linn, mis hoiab vastandust pealinnaga suuresti ise üleval, sest see, niikaua kui mina raamatute abil mäletan, on alati olnud Tartu identiteedi oluline osa. Ain Kaalepi sõnul on Tartu selline vaim pärit vaikivast ajastust, kui siinsed haritlased tundsid enesel – kahtlemata üllast – kodanikukohust hoida demokraatlikku opositsiooni ja vabaduse ideed. Praegu seisavad mitmed Tartu noored haritlased pigem klassikalise kultuuri, oma vaimukultuuri ja konservatiivsete väärtuste eest, tunnevad, et kui nemad seda ei tee, ei paku keegi vastukaalu laissez-faire’i jõule, mida nende silmis kehastab globaalne nüüdiskultuur, liberaalsed väärtused ja neid hingetult kultiveeriv pealinn Tallinn. Mida rohkem Tallinn Tartu asjadesse sekkub, seda tugevamaks saab Tartu vaim ja selle genius loci sitkust ja jonnakust ei maksa alahinnata. Hiljuti ajakirjanduses Tartu ümber taas pead tõstnud provintsi diskursus  tuletas mulle meelde eelmise Tartu ülikooli rektori Alar Karise artikli, kus ta leidis, et Eestis ei ole mõtet rääkida provintsialismist kui geograafilisest tähistajast – lõppude lõpuks on provintsilinn ka Tallinn –, vaid pigem kui mõtteviisist, kui elutunnetusest. Kui tahta muuta seda arutelu neutraalsemaks ja konstruktiivsemaks, võiks provintsialismi asemel rääkida hoopis regioonidest või regionaalsetest iseärasustest.  Kui jälgida Tartu noort haritlaskonda nautimas Facebookis nüüdiskunsti paroodiaid, siis tekib tunne, et nad tunnistavad globaalse nüüdiskunsti ülemvõimu kaugelt suuremal määral, kui seda on vaja. Kõik, kes kulutavad oma väärtuslikku aega Teise halvustamisele, teevad seda lõppkokkuvõttes ju enese arvelt. Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. 
Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine. Tartu kunstimuuseumi ettekannete päeval „Maastik ja koloniaalsus” möödunud sügisel jäi lõppsõnades kõige paljulubavamana kõlama just provintsi loominguline või generatiivne potentsiaal, mille käivitamine polegi aga nii lihtne, nagu näib.

1 Keiu Telve, Lehitsemas Tartu kunstimaailma foto­albumit. – Universitas Tartuensis. Tartu Ülikooli ajakiri 2014, nr 4.

2 Krister Paris, Tartu kaasus: enesetapp kägistamise läbi. – Eesti Päevaleht 14. IV 2014.
3 Alar Karis, Inimene provintsis ja provints inimeses. – Eesti Päevaleht 28. VI 2008.
4 Terry Smith, The Provincialism Problem. – Art­forum, september 1974, vol 13, lk 54.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming