Kuidas koguda Facebooki?

Peeter Talvistu

Arhiivid on muutunud peaaegu arhiveerimatuks. Arhiiviprojekt „Tartu 88” Tartu kunstimuuseumis, selle I osa „Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014” Tartu Kunstimuuseumis kuni 1. VI.

Juba 1990ndatest tiigrihüpet tegevas e-riigis Eesti on uute, eelkõige digitaalsete meediate kogumisega suuri raskusi. Riiklike muuseumide kogusid haldavad süsteemid on infotehnoloogia lahendustest alati sammu võrra maas: kunagine KVIS töötas eriti kohmaka iseseisva programmina, millel oli pidevalt probleeme keskserveriga suhtlemisel, ning niivõrd kehva kasutajaliidesega süsteemi kui MuIS lausa annab otsida. Arhiivide ja andmepankade puhul kasutab igaüks mõnda omaloodud lahendust, mille infoühtsusest võib unistama jäädagi. Riiklik varundamisstrateegia, mis on praeguste andmemahtude puhul üha olulisem, on alles väljatöötamisel. Pealegi elame paradoksaalselt situatsioonis, kus kõik liigub justkui digitaalsuse suunas, kuid puhtalt digitaalset säilikut (nt fotofail) mitte kusagil ei tunnistata – vaja on mingit objekti, millele markeriga number kirjutada. Aga millise osa me serverisse laaditud videost peaksime pärast laenutamist tagastama või kui suure summa eest tuleks faile võõrriiki näitusele saates kindlustada?
Aastatel 1800-1980 isikute ja sündmuste kohta kogutud materjalid on pikast ajavahemikust hoolimata suhteliselt sarnased: kirjad, päevikud, lõigendid, pisitrükised, fotod. Seetõttu ei ole nende säilitamismetoodikas näha ka erilisi muudatusi: hoiame kuivas ja pimedas kohta ja asi ants. Sisuliselt on ainus erinevus Julie Hagen-Schwarzi ja Endel Kõksi isikuarhiivi puhul väikesed variatsioonid seal sisalduvate eri tüüpi säilikute protsentuaalses esindatuses (Kõksil on rohkem fotosid) ning mõningased tehnoloogilised muutused, mis räägivad ajaliselt lähema materjali kahjuks (Hagen-Schwarzi fotod on kvaliteetsemad ning nende seisund parem). Kui kõik oleks samamoodi edasi läinud, võinuksime tulevikus tõdeda, et ka Kõksi ja Kiwa arhiiv on formaalselt paljuski sarnased.
Kuid digitaalse elu pealetung on kapitaalselt muutnud arhiveerimise olemust. Esmalt kasvõi formaadid ja meediumid: kataloogitäied WordPerfecti dokumente lausa kutsuvad ennast igaveseks kustutama ning kaheksatolline flop’i, Zip drive’i ketas või MiniDisc on peaaegu hermeetiliselt suletud. Või siis 1990ndatel saabunud meeletu videovaimustus, mille tulemid (Beta, VHS, Hi8, MiniDV) on äärmiselt kehva kvaliteediga ning teiseks on manalateele saadetud taasesitlustehnika taas kord peamiseks põhjuseks, miks kassetid prügimäele on rännanud. Või esimesed lõputuid animeeritud gif’e täis GeoCitiesi ja Hoti koduleheküljed, mis on nüüdseks suletud ja mida keegi enam ei mäleta.
1990ndate lõpul võtsime järgemööda kasutusele esimese põlvkonna digitaalsed fotokaamerad ning hakkasime seejärel jäädvustama telefonidega, mille tulemusena on meie visuaalses mälus trükikõlbmatu, pikslivaene ja alavalgustuse­säbruline auk. Nüüdseks on reaalne elu jõudnud aga peaaegu arhiveerimatusse punkti, kus kõige olulisemad diskussioonid käivad sekundiste vahedega kellegi Facebooki seinal, näitusevaadete ainuke koopia asub mõnes Dropboxis ning kunstniku ühelauselistest vastustest koosnev kirjavahetus kuulub Google’ile. Ununenud ja hüljatud Rate.ee ja Orkuti kontodest rääkimata.
Seega on arhiivid muutunud peaaegu arhiveerimatuks. Kiwa arhiiv meenutab tulevikus vaid vaevu Kõksi oma ning mantra „pime ja kuiv” pole enam tehniliselt adekvaatne. Oleme lõhkise küna ees, kus riik ei suuda infokeskkondade eelmisest põlvkonnast kaugemale jõuda ning uute reeglite kehtestamisest ei maksa rääkidagi. Kuidas koguda Facebooki?
Sellisest olukorrast ongi välja kasvanud Tartu kunstimuuseumi projekt „Tartu 88”, mille eesmärk on viimase ja murrangulise veerandsajandi säilitamine. Kunagistest väikesearvulisest sanktsioneeritud näitusepindadest on saanud lõputu väljapanekute virvarr, pealkirjad ja kuupäevadki on problemaatilised, sisust rääkimata. 2000ndate alguses digiteerimise lipulaeva Kanuti gildi tehtud reprod, mis tollal olid absoluutne võimaluste tipp, ei ole enam suurte plakatite trükkimiseks sobilikud. Esimesed kirjutatud CDd on juba loetamatud ning iga päevaga kaob prügikastitühjenduse või kerge klahvivajutusega mingi faili või objekti viimane eksemplar.
Loomulikult pole vaja säilitada kõike. Tuleb endale aru anda, et kasvavate andmemassiivide juures tuleb teha üha karmim valik. Ei saa ka eitada, et kunstiajalugu koosnebki teatava piirini müüdiloomest, mille puhul ei tea keegi, kus lõpeb tõde. Selles peitubki kunstiajaloo võlu. Arhiivi on lihtsam ja ka otstarbekam alustada siis, kui on, mida valida, ning kui keegi ehk veel mäletab päristõde.
Seega: kõik annetama!

* Lugu ajendas kirjutama Vahur Puigi artikkel „Digitaalne kultuuripärand ehk Laseme Pääsukese puurist välja” (Sirp 20. III 2014).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht