Argielu ideaalmaastik

Köögi moderniseerimine hoogustus sõjaeelsel kümnendil, kuigi moodsa kodukultuuri ideid tunti meilgi juba aastakümneid.

ANU KANNIKE, ESTER BARDONE

Näitus „Köök. Muutuv ruum, disain ja tarbekunst Eestis“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kuni 15. V 2016. Kuraator Kai Lobjakas, kujundanud arhitektuuribüroo 3+1, graafiliselt disaininud Indrek Sirkel.

Näituseruumi keskosa mõjub suure pidulauana, kuhu kuraator on seadnud eeskätt iluasjadena mõjuvaid disainnõusid  ja üksikuid argisemaid köögitarbeid nii ETDMi, aga ka teiste muuseumide kogudest.

Näituseruumi keskosa mõjub suure pidulauana, kuhu kuraator on seadnud eeskätt iluasjadena mõjuvaid disainnõusid ja üksikuid argisemaid köögitarbeid nii ETDMi, aga ka teiste muuseumide kogudest.

Anu Kannike / Ester Bardone

Hiljuti avatud ja kiiresti menukaks saanud näitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) tutvustab köögitemaatilist disaini- ja arhitektuuripärandit 1930. aastatest tänapäevani. Väljapaneku koostaja lubab külastajale esitada põhjaliku sissevaate meie koduköögi kui ruumi arengusse ja sellega seotud esememaailma muutumisse. Eksponeeritud on disainlahendusi, aga ka autoriloomingut muuseumikogudest.

Muuseumi profiil õigustab keskendumist eeskätt köögi ideeajaloole. Näituse keskseks narratiiviks on modernistliku köögi lugu. Pealkirjas viidatud muutuvale ruumile vaatamata ei näe me kuigi radikaalset transformatsiooni. Külastajani on jõudnud pigem modernistliku köögikäsitluse mõõdukad variatsioonid.

Köögiajaloo, eriti köögisisustuse dokumenteerimine ja eksponeerimine on keeruline ülesanne, sest muuseumikogudes on küll omajagu (köögi)nõusid, kuid märksa vähem mööblit. Viimane on jäänud justkui huvivaldkondade vahele, erinevalt stiiliajaloolist huvi pakkuvatest n-ö peenematest mööblitükkidest või rahvakunstina väärtustatud talupojamööblist. ETDMi näitusel annavad köögikujundusmõtte kulgemisest hea pildi nii arvukad kavandid ja tootekataloogide näidised kui ka osaliselt lavastatud ja markeeritud köögid. Näeme Lutheri vabriku mööbliga seina 1940. aastast ehk Eesti aja lõpu funktsionalistlikku disaini, 1975. aasta 6,4 m² köögi mudelit ja tänapäevast moodulmööblit Less, mis sobib nii koju kui ka kontorisse. Rohkem puudutab väljapanek linnakööke, kuigi näha saab ka mõnd 1930. aastate taluköögi näidisprojekti (nt Edgar Velbri, Nigul Espe, Erika Nõva kavandid) ja eks jõudnud Standardi tüüpköögidki nõukogude ajal nii maamajadesse kui ka kolhooside korruselamutesse.

Moodsa kodukultuuri ideed

Vaieldamatult hoogustus köögi moderniseerimine sõjaeelsel kümnendil, kuigi moodsa kodukultuuri ideid tunti meilgi juba aastakümneid. XIX sajandi keskpaiga taylorismi kõrval mõjutasid keskklassi maailmavaadet 1880. aastatest ka nn ratsionaalse elamise põhimõtted: luksusliku elulaadi asemel hakati väärtustama karskust ja kasinamat tarbimist. Juba XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Eestis laialt tuntud kodumajandusjuhistes ja kokaraamatutes (nt Marra Korthi „Praktisches Kochbuch“, Lida Pancki „Kasuline köögi- ja majapidamiseraamat“, Marie Sapase „Taimetoidud ja nende valmistamine“ jt) rõhutatakse hügieeni ja tervisliku toitumise olulisust (valkude, rasvade ja süsivesikute tasakaalu, taimetoitu). Sellega seoses tutvustatakse ka moodsat valget avarat siledate pindade ja eriotstarbeliste kokandus­tarvikutega kööki.

Eesti kodumajanduse areng seostub laiemalt seltsiliikumise ja rahvusliku ajakirjandusega, kus hakati süstemaatiliselt nõuandeid jagama ka perenaistele. XX sajandi alguses alustasid tegevust esimesed kodumajanduskursused ja -koolid. Kodude moderniseerimise fookuses oli just köök, millest pidi saama väike ja efektiivne teadliku ja oskusliku perenaise (või teenija) töökoht. Kodukultuuri uued märksõnad olid „otstarbekus“, „mugavus“, „lihtsus“, millega käis kaasas „ilu“, samuti „uuenduslik tehnoloogia“. Perenaiste käsiraamatutes ja ajakirjades rõhutati naise vastutust kodu korrashoiu ja pere tervise eest. Moodne naine pidi edukalt toime tulema ühtaegu kutsetöö ja koduste kohustustega, ka koduperenaistelt eeldati enda kodumajanduslikku harimist. Seejuures väärtustati koduseid toiminguid senisest rohkem. Perenaiseoskusi peeti uhkuseasjaks ja leiti, et ka kõige rikkamad prouad peaksid teenijata läbi saama. Kodumajandusliikumine mõjutas ka avaliku ruumi kujundamist ja hariduspoliitikat.

Näituse sissejuhatavas tekstis on öeldud, et moodsa köögi ideed jõudsid Eestisse üsna kiiresti. See peab paika

Etnoloogidena tundsime puudust eksponeeritud asjade  ja neid kasutanud inimeste lugudest.

Etnoloogidena tundsime puudust eksponeeritud asjade ja neid kasutanud inimeste lugudest.

mõtete leviku ja haritlaskonna teadlikkuse tasandil, kuid tuleb möönda, et uute arusaamade levimine propagandast igapäeva oli kohati vaevaline. Vabariigi aja ehk 1930ndate lõpus elasid moodsa köögiga korteris vaid paremal järjel inimesed, lihtsamad linnaelanikud pidid endiselt leppima kööktoaga. Maal pöörati majandushoonetele tihti eluasemest rohkem tähelepanu, vanema põlvkonna arusaamad puhtusest ja otstarbekusest ei langenud moodsa elu diskursusega alati ühte. Kõnekas on kas või fakt, et 1938. aasta kevadel korraldas Kodumajanduskoda ülemaalise puhtusenädala, mille peateema oli võitlus lutikatega. Etnoloog Juta Saron on eestiaegsete maakodude ja normatiivsete eeskujude kohta arvanud: „ … kodukorraldusekampaania uue mööbli nõuded ja soovitused taluköögile olid küll asjakohased, kuid leidsid järgimist vast ainult mõnedes näidis- ja õppetaludes või kodumajanduskoolide köökides“.1

Sõjajärgsetel aastatel oli suurel osal inimestel tegu elementaarse toimetulekuga, argielu kulges üsna vanamoeliselt, kohati arhailiseltki. Tegelikult polnud vähe neid kodusid, kus veel 1950. ja 1960. aastatelgi elati XIX sajandi stiilis ja rütmis. Tollasest olmest annab ettekujutuse Viivi Luige kirjeldus: „Kitsas kõrge ruum nõgise laega, ukse taga nurgas leivalabidas ja ahjuluud, seina peal seatapupussid. Veepangepink, raiepakk ja silma­pesukauss. Pitsiliste servadega paber riiulitel, kus seisid vanad roostetanud kompvekitoosid köömnete, piparmündivarte ja pärnaõitega. Kahe ruuduga aken ja tsementpõrand. Nõude­pesumasinad, külmutuskapid, helesinine kahhel ja valge kahhel, plastikkattega lauad, tikkjalgsed taburetid, röstitud leivad, apelsinimahl [—] olid meist ainult mõnesaja kilomeetri kaugusel, hirmuäratavad ja ettekujutamatud“.2

XX sajandil rakendati moderniseerumist erinevate ideoloogiate teenistusse. Eestiaegne võitlus ratsionaalse elulaadi eest polnud ainult elukvaliteedi, esteetika ja tervise küsimus, vaid seda seostati ka moodsa rahvusluse, rahva elujõu ja kestlikkusega. Külma sõja ajastu mõtteviisi iseloomustab kõige paremini kuulus Hruštšovi ja Nixoni köögi­väitlus 1959. aastal Moskvas toimunud näitusel, kus tutvustati tüüpilist Ameerika Ühendriikide kodu. Just moodsate kodumasinatega varustatud köök oli ajendiks debatile kapitalistliku ja kommunistliku süsteemi tehnoloogilise võimekuse ja emma-kumma eeliste üle.

1990. aastate algul oli euroköögi ja lääne kodumasinate muretsemine otseselt seotud elukvaliteedi muutusega ja euroopaliku normaalsuse ihkamisega. Tänapäevane köök on näitusel esitatud mõnevõrra fragmentaarselt, kõrvuti on nii tarbeasjad kui puht-kunstilised objektid. N-ö näidisköögi või jooniste asemel, mida lugematul hulgal firmasid praegu pakuvad, piirdutakse üksikute disainmööbli eksemplaridega, millest kõik ei haakugi otseselt köögiga. Viimase aja suundumusi kirjeldavas tekstis tõstetakse esile köögi tihedam põimimine ülejäänud ruumidega, selle muutumine avatud ruumiks, tõmmates paralleele multifunktsionaalse rehetoaga. Põhjused, miks talupoeg sõi, magas ja töötas ühes ruumis, ei olnud siiski ideelist laadi, vaid tingitud kesistest sotsiaal-majanduslikest võimalustest. Vägagi põhimõtteliselt on muutunud ka näiliselt sarnaste kodu- ja köögilahenduste sümboolne staatus: kui kööktuba seostus veel nõukogude ajalgi kehva elujärjega, siis nüüd on (ka väike) avatud köögiga korter pigem trendikuse ja hea elustandardi näitaja. Sõjajärgsed ühiskorterid sümboliseerisid koduruumi traumaatilist sotsiaalset katkestust, sunnitud ja pingeid tekitavat kooseksistentsi, tänapäeva noortele on köögi jagamine aga vabatahtlik elulaad.

Köök kui argiruum

Viimase aja suundumusi kirjeldavas tekstis tõstetakse esile köögi tihedam põimimine ülejäänud ruumidega, selle muutumine avatud ruumiks, tõmmates paralleele multifunktsionaalse rehetoaga.

Viimase aja suundumusi kirjeldavas tekstis tõstetakse esile köögi tihedam põimimine ülejäänud ruumidega, selle muutumine avatud ruumiks, tõmmates paralleele multifunktsionaalse rehetoaga.

2 × Anu Kannike / Ester Bardone

Etnoloogidena tundsime puudust eksponeeritud asjade ja neid kasutanud inimeste lugudest. Jooniste kaudu rullub küll lahti eraelu ühe tahu moderniseerumise käik, kuid vähem selgelt jõuab vaatajani köögiga seotud tarbeesemetega seotud narratiiv.

Arhitektide ja disainerite köögi­plaanidel ning näidisköökide fotodel puuduvad toidutegijad ja sööjad, kui välja arvata mõni üksik joonis või foto 1930. aastate perenaisekujuga või 1970. aastate moeka mehefiguuriga. Selline vaikelule omane esteetika puudutab muidugi laiemalt interjööride ja kodukujunduse representatsioone – ideaalselt korras köökides kohtab alles viimastel aastatel ka nende elanikke ja toidutegemist. Nii ongi nüüdisaja köögi funktsioonide ja kasutuse muutumine näitusel pigem aimatav kui osutatud. Välikööki ja grilli nähes võib muidugi kangastuda seos suveõhtute terrassi- ja grillipidudega, kus mehed demonstreerivad uhkusega oma lihaküpsetamise oskusi, kuid moodsa moodulmööbli fotol näeme poseerimas siiski rõõmsameelset põllega neiut.

Näituseruumi keskosa mõjub suure pidulauana, kuhu kuraator on seadnud eeskätt iluasjadena mõjuvaid disainnõusid ja üksikuid argisemaid köögitarbeid nii ETDMi, aga ka teiste muuseumide kogudest. Tõelised pärlid on näiteks 1930. aastatest pärit Lutheri vabriku elegantsed vineerkandikud, kunstvaigu presstööstuste Modern ja Taurus plastikust kausid ja munatopsid, Tartu alumiiniumivabriku koogivorm „Perenaise rõõm“. Keskealisele ja vanemale külastajale pakuvad äratundmishetki ikoonilised punased valgete täppidega maitseainepurgid, plastmassist munatopsid ja emailitud kohvikannud. Kohati on küll esemeid ja nende etikette kauguse tõttu raske kokku viia. Võinuks kaaluda ka kööginõudest lavastuslikumate kompositsioonide kujundamist, samas mõjub ka selline ühele lauale koondatud disainkööginõude panoraam kahtlemata silmiavavalt. Anonüümseks jäid trepigaleriis üles rivistatud kuivainepurgid, mis mõjuvad küll kõnekalt sotsiaalsete muutuste metafoorina, kuid seda vaid kontekstiteadlikule külastajale. Välismaalasele või noorele võivad need esemed kaugeks jääda.

Vanade köökide koopiate, näidis­köökide ja esemete eksponeerimisel on probleem puuduv inimeste ja mineviku kihistus. Paljudel on kodus, ehkki küll riiulisoppides, alles nõukogudeaegsed sööginõud. Mitmes peres on ajaloo­pöörete kiuste alles hoitud Lorupi klaasi või Langebrauni serviise, kuid ükski tarberiist pole ainult ajastuomase stiili näide, sellega seostuvad ka mälupildid, hääled, lõhnad ja maitsed. Interjöör, toidud, aga ka toiduvalmistamis- ja söömisrituaalid koos lauavestlustega kuuluvad kultuurilisse tervikusse.3 Muuseumis on muidugi keeruline esemetega seotud elu rekonstrueerida. Nagu toidu- nii on ka köögikultuur oma olemuselt kaduv. Nende argieluline dokumenteerimine on uus nähtus, mis seotud digitehnoloogia, interneti ja ühismeedia arenguga. Samas võivad antropoloogilised meetodid, sealhulgas mälestuste kogumine, siiski avada disaini- ja esemeajaloo uurimisel teisi tahke ja esile tuua köökide ja esemete kasutamisloo ning tähendused.4 Köök pole ainult arhitektuuriloome, vaid argiruum, mis kujuneb ja muutub elaniku ja tema keskkonna vastastikuses mõjus. Köögi ülesehitus ja sisustus muudab ka elanike ruumi- ja ajakasutust, kogemusi ja harjumusi. On rõõmustav, et just sellise, kasutaja vaatenurga pakub ETDMi väljapaneku kõrvale hiljuti Hiiumaa muuseumis avatud näitus „[køøk]“.

Anu Kannike on Eesti Rahva Muuseumi teadur. Ester Bardone on Tartu ülikooli etnoloogia õppetooli lektor.

1 Juta Saron, Unistus moodsast maakodust 1918–1940. Kodukultuuri edendamisest Eesti Vabariigis. Rmt: Suitsutare. Valitud artiklid, 5. Tallinn 2010, lk 9–38, lk 24.

2 Viivi Luik, Seitsmes rahukevad. Eesti Raamat, 1985, lk 13-14.

3 Juri Lotman ja Jelena Pogosjan, Suurilma lõunasöögid. Pealinnaelu panoraamid 19. sajandi Peterburist. Tänapäev, 2015.

4 June Freeman, The Making of the Modern Kitchen. A Cultural History. Berg, 2004.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar