Vastulause

Mart Niineste

Lugenud Marko Lõhmuse arvamuslugu „… ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline“, tahan punklaulupeo riikliku toetamise kaitseks veidi sõna võtta.

Kultuuriministeerium eraldas sellele 10 000 eurot. Lõhmus toob paralleeli: „Sama suure ehk 10 000-eurose toetusega peab Villu Veski korraldama Muhus nii XIX festivali „Juu jääb“ kui ka üle poole aasta klassika- ja jazzikontserte Kuressaares.“ Argumenteerides, et pungiideoloogia on võimuvastane, jätkab ta: „Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis kultuuriministeeriumilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki“.

Eesti pungitaustaga ning tänaseni oma juurtega seotud inimesena tahan mõned asjad selgeks teha. Esiteks on asjatundmatu lahmimine vaadata punklaulupidu kui pungi suursündmust. Miks nii, kirjutasin pikemalt pärast eelmist sündmust Eesti Päevalehes (13. IV 2011), kus nimetasin ettevõtmist pungilaadseks tooteks, millel pole subkultuuri tänapäevaga vähimatki pistmist ei repertuaarilt ega ideoloogialt.

Kummagi punklaulupeo repertuaari analüüsides märkame, et selle põhimassi kõige uuem laul „Pille-Riin“ on aastast 1994. Erandina hakkab „vanamuusika“ keskel silma Psychoterrori „Freddy, löö esimesena!“ aastast 2004. Autoritest on enim esindatud Villu Tamme viie palaga, kusjuures neli laulu on pärit mullu muusikakriitikute poolt Eesti kõigi aegade parimaks valitud plaadilt „Külmale maale“ aastast 1989. Pidude võõrkeelne repertuaar on aga keskmiselt umbes kolmkümmend aastat vana. Kus on ajakohane protestivaim?

Teiseks, milline on pungi koht kultuuriloos? Muusikakriitik Simon Reynolds on öelnud, et tegemist on biitlite algatatu järel tähtsuselt teise popmuusikarevolutsiooniga maailmas. Eesti kontekstis lisandub sellele ajaloo eripära tõttu veel teisitimõtlemise ja vabadusvõitluse mekk. Punklaulupeo palad kannavad lisaks ajatule humanistlikule sõnumile endas otsekoheses sõnastuses sedasama protestivaimu, mida kandsid ka loomeliitude pleenum, roheliste rattaretked või Alo Mattiiseni isamaalaulud. Aga see pole tänapäev.

Niisiis on punklaulupidu tänapäevase eesti pungi kontekstis oma repertuaariga lihtsalt üks nostalgiaüritus. Suures plaanis on see ikkagi koorimuusikasündmus – ja koorimuusika on meil peajoon ning kõrgkultuur, mis vastab nendelesamadele palju räägitud žanriteülesuse ja mitmekesisuse kriteeriumidele. Kui punklaulupidu vaadata siiski pungisündmusena, on see 10 000 eurot ministeeriumi eelarvest elegantne ninanips igasugustele „esteet kusipeadele“, kelletaolistest laulab Psychoterror.

Lõhmust näib häirivat, et punklaulupeol puudub varasem toetuste ajalugu. Seega on toetus reserveeritud kindlale toetatavale ringile, mille mõõtmed määrab komisjon, mis punklaulupeo sealt välja jättis? Et kui komisjoni arvates pole asi midagi väärt, siis ei tohiks see ka teiste meelest olla midagi väärt? Kartellimentaliteet, ütleksin selle suhtumise kohta.

Kokkuvõttes ütlen, et ennast ise üles töötanud sündmus sai ometi riigilt toetust, leidis äramärkimist ja väärtustamist. Olgu punklaulupidu innustuseks ja julgustuseks teistele kultuurikorraldajatele, kellel on omanäoline idee. Aga näib, et popkultuuri kultuuriks ja seega toetamisväärseks pidamisega on teatud ringkondades siiski tõsiseid raskusi, kui mängu tuleb rahajagamine. Aga ta liigub siiski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming