Tahte triumf

Peter Pedak

Maikuu eelviimasel pühapäeval esines üle mitme aasta Estonia talveaias arvuka publiku ees laulev näitleja ja näitlev laulja Hans Miilberg. Ligi kolm aastat tagasi pühkis „noorematele teetegemise luud” teatrist ka Miilbergi: laulja viimane etendus Estonia laval oli „Viini veri” 1. juulil 2006. aastal. See ei tähendanud aga tema  loometöö lõppu. Pärast teatrist lahkumist on ta imeteldava järjekindluse ja muusikaarmastusega ennast otsinud ja ka leidnud. Estoniast eemal oldud aastad ei ole tema vokaalset kvaliteeti langetanud, vaid vastupidi – tõstnud. Selles veenis juba kontserdi esimene number, tõelise professionaalse üleolekuga esitatud don Giovanni kaelamurdev „Vahuveiniaaria” Mozarti samanimelisest ooperist. Aariale  järgnes kontserdi sügavaim ja enim positiivseid üllatusi pakkunud osa – kammerlaul. Suurepärases üksteisemõistmises pianist Piia Paemurruga esitas Miilberg neli esimest laulu Schumanni tsüklist „Poeedi armastus” ja Riina Pikani saatel Schuberti „Forelli”.

Neis lauludes võlus küpsele kunstnikule omane nüansseeritud ja intelligentne musitseerimine. Kogu kava esitati peast ja originaalkeeles, mis  näitab taas Miilbergi stiilipuhtust ja põhjalikkust. Kahju, et kammerlaulu laiemaks viljelemiseks puuduvad Eestis nii raha kui ka publik. Estonia teatrisaali õnnetu akustika on teinud forsseerimisest Eesti lauljate kaubamärgi, millest on suutnud hoiduda vähesed. Hääle valjusest on saanud omaette „kvaliteedinäitaja“ ja vahel tundub, et paljude puhul ka ainus. Liialdamine ja häälele  kokkuvõttes ohtlikud võtted kimbutasid ka Miilbergi. Nüüd on ta suutnud enamikust neist vabaneda – hääl kõlab kergelt ja vabalt. Iseäranis hästi sobib tema uus laulmismaneer kammerlaulu esitamiseks. Ooperikatkenditele (aariad Mozarti „Figaro pulmast”, „Võluflöödist” ja „Così fan tutte’st”) ei oleks aga halba teinud, kui vaoshoitud ja täpsele laulmisele oleks lisatud veidi säravamat kõla. 

Kontserdi lõpetasid Miilbergi leivanumbrid – operetikatkendid. On ta ju eelkõige läinud Eesti teatri ajalukku särava operetinäitlejana. Duettides ühinesid temaga Tiiu Laur ja Valentīna Tāluma. Viimane number „My Golden Baby” Pál Abrahámi operetist „Havai lill” tõestas, et Miilberg on ka endiselt suurepärases tantsuvormis „stepihunt”. Ma ei ole ammu käinud kontserdil, mis  kujutaks endast sellist läbikomponeeritud tervikut kui Miilbergi loominguline pärastlõuna, ja see näitab austust publiku vastu. Terviku kujunemisele aitas suuresti kaasa Miilbergi armastatumaid lavapartnereid Helgi Sallo, kes astus üles õhtujuhi rollis. Muusikalised numbrid kasvasid orgaaniliselt välja tema põhjalikest ja maitsekatest vahetekstidest. Eriti kaunis oli, kui Sallo luges Paemurru klaverimängu saatel Schumanni  „Poeedi armastuse” tõlkeid. Ehkki pole teada, mida toob tulevik – kas näeme veel kunagi Miilbergi Estonia laval või mujal –, oli kontsert triumfaalne ja õpetlik. See näitas, milline väärtus on visadusel ja iseendaks jäämisel. Südamega tehtud sihikindla töö vastu ei jää ükskõikseks ka publik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming