Si-bemoll ja Suure-Jaani XIII muusikafestival

Ivalo Randalu

Muusika ja matemaatika seostest ollakse ammuilma teadlikud, tänaseks on lihtsast aritmeetikast jõutud keerukate arvutustehnikateni. Sest hõivatud on ka kosmos: Urmas Sisaski rehkenduste põhjal heliseb kogu taevalaotus ja meile lähima taevakeha, meie oma Kuu võnkeamplituud ehk helikõrgus on tähetargal täpselt si-bemoll. Kuu mõju ilmamerele, neljapäeviti ristteedele (kl 24.00) jne pole miski vaidlusaine, aga mõjusid jagub uuemaidki.  Neist ootamatuim avaldus möödunud juunis, kui öölatern hakkas end 13. kuupäeval looma: taevasse ilmus peenike kriips ja ennäe, festival alustas ametlikust algusest neli päeva varem, pealegi maa all Vabaduse platsi parklas! Ning taevane si-bemoll saatis, ise peidus kosudes, päevast päeva tegemisi „Päikesetõusukontserdini” välja, mil pilvetekk loodesse nihkus ja päikese käes üleni põlema läks.

Iroonia ja lüüritsemiseta tõdegem, et  kavasse lisandus niiviisi neli üritust, kokku sai neid veerandsada. Nagu ikka, kõlas 17.–23. VI heliloojatele Kappidele pühendatud festivalil muusikat ja sõna seinast seina, ent olulisim on, et maailmaliteratuuri kõrval esitati jälle ohtralt eesti oopusi. Sellega ollakse mis tahes teistest festivalidest tänuga üle – kinnituseks publiku rohkus. Seekord poldud rekordiline, kuid külastatavus ulatus ikkagi üle kuue tuhande (30–750 hinge, olenevalt pakutava laadist),  festivali passe muretseti saja ringis ja see viitab kohalike huvitatusele. Omavalitsus pärgaski tänavu kunstilise juhi Andres Uibo äratuse ja järjekindluse eest aukodaniku tiitliga. Muidugi veel selle eest, et ta toob (tulevad ise!) parimad muusikud kohale. Nüüd kiirpilk toimunule.

Orkestrimuusika. Vabaduse väljak, ERSO Paul Mäega. Laias laastus vististi esimene eksperiment: trügida pasunate ja viiulitega autod parklast välja. Pealinnarahva ootus osutus märgatavaks,  A. Uibo ja linnavanad said rõõmsaks, orkestrandid vähem. Seal saab mängida-kuulata küll, kui vaid filosoofilisi partituure ja süvalüürikat kõrvale jättes pakkuda kärtsu ja lihtsamat ilu. Järgmisel õhtul oli sama kavaga hoopis teine tulemus Suure-Jaani gümnaasiumi priimas saalis: sai tuntavaks, et A. Kapi „Don Carlos” dirigendile meeldib, rääkimata Raveli „Bolerost”. Bachi kuulus Passakalja c-moll, isegi Stokowski geniaalses orkestratsioonis, kaotab kambamängus juba põhimõtteliselt originaali vaimu (organisti täpse artikulatsiooni asemel peaaegu vältimatu ujuv legato), on aga orelivõõrale romantilisenagi nauditav. Sisuliseks peateoseks kujunes viiuli-orkestri repertuaari ühe tõsisema ja tehnilise pähklina (kahtlemata ka koosmängu mõttes) Šostakovitši Viiulikontsert nr 1. Ideaalilähedaselt tulid toime nii solist Mari-Liis Uibo kui ERSO, tuleks jätkata. Saal aga on selline, et võiks kaaluda, kas mitte hakata  seal sooritama tähtsaid helisalvestusi.

Tallinna Kammerorkester Suure-Jaani kirikus, kontsertmeister Harry Traksmann. Üle hulga aja kõlas jälle Räätsa „Kontsert kammerorkestrile”, esitus oli särav. Hingekosutavalt mängiti Bachi Kontserti 3-le viiulile D-duur, entmeeldivaima üllatusena lõpetati õhtu Villem Kapi „Eleegiaga” keelpilliorkestrile (1940) – äärmiselt siira kantileense palaga, mille kohta oletati, kas polnud tegu koguni esiettekandega? „Eleegia” peab repertuaari jääma!  Sookontsert on sookontsert, keskseks seekord Vivaldi „Aastaajad” Arvo Leiburiga, lõpetuseks traditsiooniline Griegi „Hommikumeeleolu”. Need noodid, mis paratamatult Kuu poole lenduvad, korvab loodus, ning sääski, olgem ausad, rabas tegelikult ei ole. Raivo Järvi vahelugemised sobisid kenasti – sugugi mitte nagu isikliku lugemuse lonkav etlemine KuKu raadios.

Vokaalmuusika. Kolm vene basso profundo’t:  siberlastest peterburglased Vladimir Miller, Mihhail Kruglov ja Sergei Kotšetov, neist esimese hääl tõeliselt sügav, kandev ja sooja tämbriga. Esineti nii soolo kui triona. Kuni mäng käis rahvuslikul pinnal (XIX saj vene autorid ja rahvalaulud), oli kõik korras, kuigi ka selles jäädi küpsuses alla mullusele kasakate ansamblile Kuban. Otse võõrastavalt mõjusid aga põrisevad noodid Schuberti „Serenaadis” ja „Ave Marias”, Beethoveni hümnis „Kõik taevad  laulvad” ning eriti Brahmsi hellas „Hällilaulus”. Publik siiski heldis ja loomulikult võib trio ka Anu Tali moodi deklareerida, et ei olda nii kehvad, et kõigile meeldida. EMTA ooperistuudio tudengid Mozarti, Donizetti, Tšaikovski, Puccini ja teiste viisimeistritega. Üldisest keskpärasusest küündisid üle Elizabeth Paavel ja ka hiinlaste paar. Möödunudaastane analoog oli märksa parem.

Agios o Theos, „ida ja lääs” õigeuskliku ja katoliikliku lauluga läbi sajandite, kandjateks Orthodox Singers ja Vox Clamantis. Suure-Jaani hüljatud õigeusu kirik täideti hõbedase alkeemiaga (selle religioosses tähenduses), lauldi vaheldumisi kahes löövis ning lõpuks keskel koos – usun, et ilmlikudki tajusid kahe religiooni kõlasulamis hõbeda saamist kullaks. Olime sillal koos.

Kammermuusika.

Paigutame siia ka Chopini klaverimuusikaga, Sandi tekstide ja Vanemuise  teatri koreograafiaga ning noorte näitlejate/ tantsijatega nägemusliku-sümboolse etenduse Suure-Jaani gümnaasiumis, lavastaja Robert Annus. Nägime leidlikkust ja palju liikumist (et mitte öelda lennukust), ning see pigem toetas muusikat: kuulamiskogemusega inimesed kinnitasid, et nõnda ehedat Chopini pole nad Eestis varem kuulnud. Imepianistiks oli Firenze konservatooriumi ja Mozarteumi  koolitusega, suhtelisele noorusele vaatamata nii klassika, vanamuusika kui romantikute hiilgava esitusega Euroopas ja Põhja-Ameerikas tuntuse pälvinud Francesco Attesti. Valsid, Skertso cis-moll, Ballaad g-moll, mitmed väikevormid ja lõpuks Sonaat b-moll lummasid läbipaistvuse ja tundlikkusega, klaver laulis ta käes. (Saalist veel aga seda, et klaveri mulluse tuhmuse tingis pilli rumal isoleerimine põrandast – nüüd viga ei korratud.)  Avakontserdil muuseumis viljeleti, nagu alati, eesti muusikat, seekord kõlasid Kappidest Tüürini valdavalt harvaesitatavad lood. Nende seas rõõmustaval kombel kunagi tihti lauldud tsükkel „Viis romanssi Sándor Petőfi sõnadele” René Soomi elamuslikus esituses.

Ansambel Una Corda ja jälle eesti muusika. Krista Mühling kandlel, Ene Nael klavessiinil ja Liis Jürgens harfil astusid publiku ette alles poolteist aastat tagasi ja on juba uskumatult  palju teha jõudnud. M. Jaanson on kirjutanud, et nende kolme erineva näppepilli kõla on nii eriline, et selle võiks lausa patenteerida. Seadetest võlusid iseäranis Mägi „A Tree” ning Kreegi „Õnnis on inimene”, originaaltöödest M.-M. Lille „Mõttelained 3”. Neid peaksid mängitama kõik klassikaraadiod! Ning „Meditatsioon löökpillidele”, kellukestest tamtammini. See oli noorte daamide HeleRiin Uibi ja Aleksandra Anstali tugeva tehnika, fantaasia ja maitse avaldus, ülesehitatud väga hea dramaturgilise närviga. Kõige kõrgemale tõusid ehtsad autorilood: Uibi „Drumming forces through improvisation” (lõbus-tuline vaidlus kahel djembe’l) ning Anstali „Searching and finding” (lihtne, võluv, kauneid kõlavälju loov pala vibrafonile ja marimbale) – viimase annaksin igaühele kaasa üksikule saarele. Varia. Noorte organistide konkurss – esmakordne.

Loomulikult kuulusid kohustuslikud  palad eesti muusikale (Lepnurm, A. Kapp, Jürjo), mängisid neid püüdlikult ka Moskva noored, kes paistsid silma hea manuaaltehnikaga. Nooremas vanuseklassis tulidki esimestele kohtadele nemad, vanemas võitis professor Uibo õpilane ja tulevikulootus Denis Kasparovitch. Esmakordselt viidi muusika nii kaugele kui Kõppu Sakalamaa äärel, Vändrasse ja Leppoja suvetallu Tihemetsa lähistel. Oli palju muudki: kohtumised Erkki-Sven Tüüri ja Jaan-Eik Tulvega,  Rein Marani loodusfilm põtradest, sõna otseses mõttes oreli sisse minek, Mahavoki kontsert, „Jaanijazz” jm. Ning lõpetuseks ettevaatavalt meenutus, et festivali lipuheiskamise tseremoonial laulis kuulamasundivalt tänavu Suure-Jaani gümnaasiumi IX klassi lõpetanud noormees Fred Arthur Neeme – kui see nimi peaks ükskord afiššidele jõudma, läheb tänane Sirp esmamärkajana annaalidesse. Kuu faasist olenemata.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming