Pühaduse tõlgendused

Maailmas, kus üha rohkem keskendutakse teaduse ja looduse süvitsi mõistmisele, on avardunud ka see, mida inimkond pühaks või vaimulikuks peab.

SIMON CUMMINGS

Eesti muusika päevad 12. – 19. IV Tallinnas ja Tartus.

Igal aastal valivad Eesti muusika päevade kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner festivalile teema, mis annab inspiratsiooni ja konteksti nii heliloojatele kui ka publikule, ning 2018. aasta teemaks valiti püha. „Püha“ on kompleksne sõna, millel on rohkesti varjundeid, tähendusvihjeid ja tõlgendusi. Maailmas, kus keskendutakse üha rohkem teaduse ja looduse süvitsi mõistmisele, on otseste definitsioonide ja sajandite jooksul põlvest põlve edasi antuga võrreldes avardunud ka see, mida inimkond pühaks või vaimulikuks peab. Selle tulemusel hõlmab iga pühaduse peegeldus paratamatult ideede ja arusaamade pinget, kus religioossed ja ilmalikud vaated ja tunded on kõrvuti tundlikus tasakaalus.

Eesti muusika päevadel ette kantud muusikas oli seda tasakaalu võrratult tundma õpitud ja teemale esitleti suur valik vastukajasid. Erkki-Sven Tüüri sümfoonias nr 4 „Magma“, mille esitasid löökpillisolist Heigo Rosin ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Risto Joosti dirigeerimisel, oli pühaduse idee juurdunud looduses ning leidis väljenduse kahel lihtsal, kuid mõjukal viisil. Esiteks kõlas sümfoonia külgetõmme energilise pöörise poole esialgu nõnda, nagu oleks see maakoore lahti rebinud, enne kui arendas rütmienergia eri vorme, igaüks dünaamilisem kui eelmine – nagu kõige toorem stiliseeritud ülistuslaul looduse toredusele ja raevukusele. Teiseks keerutas Tüür muusikat oma puhta kõla pühitsemises tohututest akrobaatilistest liigutustest väikeste õdusate kimbukeste ja trummikomplekti kadentsideni teose keskel. Tüüri „Magma“, nagu ka loodus ise, haarab meid endasse ja teeb erksaks.

Looduse ja religiooni kontiinumi teises otsas oli Galina Grigorjeva seitsme­osaline teos „Vesprid“, mis tuli esiette­kandele eelmise aasta festivalil ning milles on kasutatud piibli- ja liturgia­tekste. Sellest hoolimata ei olnud isegi siin tähendus ja kavatsused päris mustvalged. Jäi mõneti ebaselgeks, kas teos on mõeldud ülistusena – või isegi jumalateenistuseks sobiva teosena – või mitte. Muidugi, Vox Clamantise esituse vältimatu pidulikkus Tartu Jaani kirikus rõhutas teose liturgilist potentsiaali – nagu ikka, kui Grigorjeva stiil läheneb Arvo Pärdi omale –, kuid selle sisu mitme­tasandilisus jäi õnneks alles, eriti teose seikluslikumate algusosade puhul. Cyrillus Kreegi „Kiitke issanda nime“ ja „Taaveti laulud“, mis kontserdil järgnesid, olid samamoodi mitmetähenduslikud, tundudes olevat sajandeid vanad ja ühtaegu uued ning ühendasid sundimatult harda austuse äärmuslike harmooniliste pööretega, kõlades seejuures alati täiesti isikupäraselt ja autentselt.

Tüüri „Magma“, nagu ka loodus ise, haarab meid endasse ja teeb erksaks. Tüür pälvis ka tänavuse LHV uue heliloomingu autasu teose „Solastalgia“ eest. Fotol tänavad üksteist Erkki-Sven Tüür ja „Magma“ solist Heigo Rosin, vasakul on dirigent Risto Joost.

Rene Jakobson

Pühaduse vaatenurgast jätsid aga esitatud teostest tugevaima ja kestvaima mulje teosed, milles olid ühtaegu märgatavad religioossed ja ilmalikud, selle maailma ja teispoolsuse, inimliku ja jumaliku tunnused. Lepo Sumera on teoses „Mäng kahele“ viiulile, löökpillidele ja live-elektroonikale keskendunud mängijate suhtele ning nende täiesti erinev materjal moodustab disharmoonia ja agressiooni aluse. Elektroonika toel võnkusid mängijate (Eva-Maria Sumera viiulil ja Vambola Krigul löökpillidel) liigutused läbi ruumi, muutudes aeglaselt millekski osavõtlikuks ja saavutades lõpuks selle kõige pühama – leppimise endiste vaenlaste vahel. Samal kontserdil uuris Liina Sumera oma elektroonilise teosega „Conatus“ meditatiivsete episoodide järgnevust, mille elemendid olid esitatud ja ühendatud voolavalt ja orgaaniliselt: teoses ei olnud äkilisi üllatusi, ometi oli see kogu aeg ettearvamatu. Teose kulminatsioonis ujutati Niguliste üle täiuslikult armsa intensiivse elektripuhanguga, nagu oleksime muutunud Sumera Beatricele Danteks – õrn, kuid piiritu soov kandis kõiki meid ülespoole, paradiisi kõrgustesse.

Kahe teosega – mõlemad koorile – suudeti teistest rohkem osutada pühaduse südamele ning keskenduti kõige inimliku ja jumaliku kvintessentsile ehk armastusele. Maria Kõrvitsa teoses „I Am Calling for You“ ehk „Ma hüüan su poole“, mille tõi esiettekandele Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, on kasutatud tundmatu autori teksti, mida võiks tõlgendada väga mitmel viisil: universumi hääle, sugulashinge, kauge austaja, alateadliku kutse, allasurutud iha või jumaliku kohalolekuna. Tegelikkuses need arvukad tõlgendused muusika arenedes segunesid: Kõrvits lõi üleva paigaloleku ja igavikutunde, kuid lubas ometi muusikal vabalt kulgeda ja alati edasi voolata. Koorimuusika, eriti vaimulik koorimuusika, toetab nii sageli üksnes sõnas armastust, mis väidetavalt on selle kultust ja õpetusi ajendanud. Siin oli aga harv näide ehtsast ja tõelisest armastusavaldusest, mis oli küll ähmane, ent hingeline.

Teine näide tuli festivali lõpupoole, kui Vox Clamantis esitas Helena Tulve teose „You and I“ ehk „Sina ja mina“. See on üks paljudest teostest, mille Tulve on komponeerinud XIII sajandi pärsia poeedi Rumi sõnadele, kus seekord oli juttu füüsilise ja hingelise liidu müstilisest väljendusest. Asjaolu, et Tulve kirjutas teose oma abikaasa Jaan-Eik Tulve juhitavale koorile, lisab selle armastusteemale veel ühe tähenduskihi. Teose „You and I“ – nagu ka Maria Kõrvitsa „I Am Calling for You“ – energia on nõnda suur, et selle armuavaldus on nii universaalne kui ka väga isiklik. Jällegi, teose sõnade tähendust võib tõlgendada kõige kosmilisemal skaalal, ühendades maa ja taeva, või mõistes seda Maaema armastuslauluna kõigile Maa elanikele (meenutades meile seega, et on meie kohus selle eest hoolt kanda), aga muidugi ka peenelt hella usaldava armastusena kahe inimese vahel. Kuidas iganes seda teost tõlgendame, ikka leiame midagi, mis on ühemõtteliselt püha. Enamgi veel: Tulve muusika rabavas südamepekslemist esile kutsuvas ilus ja peaaegu talumatus intiimsuses põimuvad lauljate hääled keerukaks aroomivooks. „You and I“ meenutab meile, et nii armastus kui ka armastamine on püha – armastuse jagamine jumalusega, meie maailmaga, teineteisega –, see pühitseb meid ja teeb pühaks.

Kui mõelda paljudele probleemidele, mis püsivalt vaevavad ja saastavad meie planeeti ning rahvaid, võib vahel tunduda, et muusika saab meie tähelepanu neilt hädadelt vaid kõrvale juhtida. Ometi suudeti Eesti muusika päevadel rõhutada jõudu, mille abil võib muusika meid panna mõtisklema asjadest, mida armastame ning mida peame kõige kallimaks ja pühaks, ning seega võib sisemine muutus igaühes meist tuua esile tegevusi, mis võivad muuta maailma.

Tõlkinud Maria Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming