„Oriendi” fookuses Korea. Miks?

Peeter Vähi

Festivalil „Orient” pole läbi aegade püütud publikule pakkuda mitte üksnes esteetilisi  elamusi, vaid täita ka teatud missiooni – tutvustada tantsu ja muusika kaudu rahvaid, kelle kultuuri kas ei tunta piisavalt või kelle kohta on kujunenud eelarvamused. Nii näiteks oleme kahel viimasel festivalil senisest rohkem tähelepanu pööranud islamimaade muusikale, ja seda vastukaaluks lääne meedias levinud tendentsile peaaegu võrdsustada „moslem” ja „terrorist”. Kuid miks Korea? Põhjus on samalaadne: kõrvaldada  eelarvamus, nagu oleks Kaug-Idas kaks olulist kultuurikandjat ehk Hiina ja Jaapan ning Korea nende vahel midagi vähem olulist. Tegelikult on korea kultuuri näol tegemist äärmiselt omanäolise nähtusega ja, muide, on olnud aegu (nt VI – VII sajand), mil just Korea poolsaarel asunud kõrge kultuuriga Paekche riigist liikus kunst, budism ja üldse kultuur madalama arengutasemega Jaapani saartele. Mitte vastupidi!  

Soovides mitte juhinduda oma valikus ja otsustes üksnes raamatu- ning Interneti-„tarkustest”, otsustasime enne ka Korea teema juurde pöördumist käia asjaga tutvumas nii Lõuna- kui Põhja-Koreas. Nende reiside tulemus ongi 14. – 15. novembrini Tallinnas aset leidev Korea programm, mis koosneb kahele õhtule koondatud muusikatantsuetendustest, meistrikursustest ja Korea kultuuri tutvustavast loengust. Kava märksõnad on: šamanism, budism, mungad, matused ja moderntants.       

Pühapäeval Vene teatris pakutav muusika  ja tantsuprogramm kannab pealkirja „Teekond surnute ilma”. Eelkõige seondub pealkiri õhtu esimese osaga, mille raames Lõuna-Korea juhtiv tantsuteatri trupp NOW Dance Company haarab meid muidu kolm ööd-päeva kestvasse Korea traditsioonilisse matuserituaali. Nagu paljudes teisteski idamaa uskumustes, nõnda usutakse ka Korea budismis ümbersündi: elu ja surm on perioodiliselt korduva tsükli kaks poolust. Tantsuetenduse  süžee on täis sümboolikat, mille on tantsukeelde „tõlkinud” koreograaf-lavastaja Sohn In-young. Tantsides korratakse surnu maist elukäiku, kasutades selleks lillekaarte. Lõpuks asetatakse surnu ja tema elukäik paati – see on elu-surma juhuslikkuse ning taevase ja maise looduse ringkäigu metafoor. Hea tahtmise korral võiks siin tõmmata teatud paralleele „Tiibeti surnute raamatu” ideestikuga.       

Sellelt etenduselt julgen loota üsna palju, sest olen ka varem näinud NOW Dance Company tantsunumbreid – nii traditsioonilisi  kui modernseid – ega ole pidanud kunagi pettuma. On äärmiselt kahju, et sel korral ei saa ma ise NOW Dance Company esinemist nautida, kuna olen ekspeditsioonil, mille üks eesmärke on võimalike etnogruppide toomine mõnele järgmisele festivalile. Õhtu teises pooles tuleb lavale uus esineja Sungsoo Ahni tantsutrupp, kes toob publiku ette palju kiidetud versiooni Stravinski balletist „Kevadpühitsus”. Kui matuserituaalis  olid vastaspoolteks elu ja surm, siis kevaderituaalis vastanduvad maskuliinne ja feminiinne poolus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming