Mõnusalt glamuurne haridusprojekt

ANNE PROMMIK

Kontsert „Armastuse jõud“. Laval Elina Netšajeva (sopran), Ksenia Kutšukova (sopran), Andrei Bogatš (tenor) ja üle-eestiline noorte sümfooniaorkester, dirigent Jüri-Ruut Kangur. 28. V Alexela kontserdimajas.

Pole vaja olla ablas tähetark, et vaimustusest hulluda sopran Elina Netšajeva sünnikaardi peale. Mõnikord ei ole isegi loodus kade ja pillab ühe lapsukese peale lausa peoga puhast ilu, kuhjaga karismat, peent muusikatunnetust ning harva esinevat virkust. Tema selja taga on toetav perekond, prantsuse lütseumi konservatiivne kasvatus, intuitiivselt aristokraatlik hoiak ja selle kõige juures sundimatu lihtsus. Kui ta poleks nii soe ja sõbralik, võiks ennustada temas reinkarneeruvat XX sajandi arhetüüpset diivat. Aga Maria Callas poleks saanud särada ilma Renata Tebaldita ja Netšajeval alles puudub samaväärne rivaal, kuigi ta sellena püüdis välja mängida oma lavapartneri, sopran Ksenia Kutšukova. Vara veel, sõbrakesed! Netšajeva on ju noorem kui iseseisev Eesti. Popstaari õidepuhkemiseks oleks see juba paras iga. Tõsiseltvõetava ooperilauljana pole ta veel isegi teismeikka jõudnud, pigem käib töö alles liivakastis ehk tegeldakse laulutehnikale alusmüüri ladumisega – sellest sõltub kogu tema tulevase karjääri kestus. Ja seda ei või mitte laduda liivale ega seltskonnameedia loorberitele, sest ooperimajas ei loe ilu ega kuulsus.

Netšajeval on sünnipäraselt suure ulatusega hääl. Mängleva kergusega tabab ta koloratuuride tippnoote. Kas see oli tõesti kolmanda oktaavi A? Erinevalt üksikutest aficionado’dest ei loe normaalsetele inimestele mingid oktaavid ega si-bemollid suurt midagi. Siirad hirvesilmad ja vastupandamatu naeratus aga võidavad südame igal juhul. Netšajeva on kui muinasjutuprintsess, lahke ja hea – ja teda ongi tulnud kuulama ja vaatama lapsed igas vanuses. Kes ema, kes vanaemaga, mõni lausa kogu perega, aga pead on kammitud ja näod elevil. Mina olen pigem ärevuses: kuidas on lauljatari häälepaelad Eurovisioni-masina hammasrataste vahel vastu pidanud ja mis saab tänase kontserdi lõpul? Laulda fono saatel paar korda tavapärasest suurema ulatusega poplugu või anda vaheajaga kontsert, mille kavas nii crossover, muusikal, operett kui ooper, on nagu kõrvutada saja meetri jooksu maratoniga.

Avalikkuse ette ilmus Netšajeva küll juba üheksa aasta eest, aga seni pole ta eelduste kiuste saanud silmapaistvat võimalust end teostada klassikalise muusika valdkonnas. Rahvusooperi lavale pole teda veel lastud, kuigi multitalendist kaunitar on mänginud Eesti draamateatri lavastuses „Kaart ja territoorium“. Kogemusi tal ju on: kandideerimine superstaarisaatesse, osalemine telekonkursil „Klassikatähed“, klassikalise laulu maailmas väga tugeva konkursi „Neue Stimmen“ finaali pääsemine. Eelmisel kevadel osales Netšajeva ka siinsel, Pille Lille fondi korraldataval Vello Jürna nimelisel laulukonkursil. Mäletan teda Tallinna ülikooli aulas esitamas enesekindlalt ja säravalt sedasama Öökuninganna aariat, mis oli ka kõnealuse kontserdi teiseks numbriks. Meenub, et olin juba konkursil üllatunud, et žürii teda edasi ei lasknud. Aastaga on tema nähtavalt kuri kuninganna veelgi jõudu kogunud ja vabanenud sportliku soorituse kõrvalmaitsest. Selsamal konkursil näitas oma ülevoolavat musikaalsust ka Netšajeva nüüdne lavakaaslane, sopran Ksenia Kutšukova, kes samuti kogunud tuntust telekonkursil „Klassikatähed“ ja nimetatud Vello Jürna võistlusel ka finaali jõudis. Alexela kontserdimajas esitles Kutšukova end publikule Juliette’i aariaga Gounod’ ooperist „Romeo ja Julia“. Kahjuks ei õnnestunud Kutšukoval end suurel laval oma võimete vääriliselt näidata. Mulle tundub, et tehnilisi probleeme tekitas vähene koostöö ÜENSO orkestri ja dirigent Jüri-Ruut Kanguriga. (Arvata võib, et proovide hulgaga polnud siin just liialdatud.)

Kutšukova ja Netšajeva duetiks moondatud Lauretta aaria Puccini ooperist „Gianni Schicchi“ joonistas küll lõbusa karikatuuri sopranite rivaalitsemise teemal – mõlemad lubasid end jõkke heita, kui isa ei luba Rinuccoga abielluda –, aga muusikaliselt jäi see pigem nõrgaks. Kolmas solist, tenor Andrei Bogatš esines seevastu tõsiselt võetava Cavaradossina muusikaliste apsude kiuste. Tema hääl on vabanenud seda varem kimbutanud forsseerimisest, mis vahel ei lasknud tema parimas mõttes magusal tämbril õitseda. Võimalik, et mõjunud on ka õpingud Itaalias ja töö sealsetes teatrites. Kõik kolm on lauluõpetaja Eda Zahharova kasvandikud, ooperilauljatena on kõigil võrdselt potentsiaali. Ka oli sümpaatne tunda, kuidas nad kokku hoiavad. Aga nagu mõeldud oligi, kujunes õhtu täheks siiski Netšajeva.

26aastaselt võib ju laulda nii dramaatilist Öökuningannat, vastupidavust nõudvat „Kellukeste aariat“ kui esitada nukk Olümpia karakternumbrit, mida Netšajeva tegigi kompromissitu tehnilise üleolekuga. Eriti hästi õnnestus tal imiteerida mehaanilist nukku, teenides ära kirglikud ovatsioonid. Kontserdi esimese poole lõpetas eepiline duett operetist „Lõbus lesk“. Kavva kuulusid ka Maria ja Tony lugu Bernsteini muusikalist „West Side’i lugu“ ja veel mõned crossover’i piiril balansseerivad n-ö pärlid – publik tahab kuulsaid laule, aga üldmuljele tegid need karuteene. Kes vähegi laulda proovinud, teab, et kõrgete nootide laulmise järel madal register kõige võimsamalt ei kõla. Ka piano’s laulmist peab Netšajeva veel harjutama.

Aga kõik väsinud seljad sirgusid, kui Netšajeva teadustas: „Ja nüüd, õhtu kõige oodatum hetk: „La Forza!““ Muidugi läks eurolaul kordamisele, kauba peale kõlasid Traviata „Joogilaul“ ja „O sole mio“. Mina oleksin siiski Netšajeva asemel pannud publiku proovile ja esitanud ka midagi täiesti tundmatut. Näiteks kontserdile eelneval nädalal autogrammitunnis uuriti Netšajeva käest, mis on olnud lauljannale seni vokaalselt kõige raskem lugu, mille peale ta nimetas ühe tänapäeva tuntuima Briti ooperi­helilooja Thomas Adèsi ooperit „The Tempest“. Jääme ootama!

Ma ei suuda ka vältida kiusatust vaielda Alvar Loogiga (Postimees 30. V), kelle arvates kõlas Netšajeva hääl „algusest peale väsinult ning isegi natuke kulunult“. Kõnehääl oli tõesti lõpuks kadunud, mida ikka juhtub isegi kogenumatel lauljatel. Aga mis kõlasse puutub – ühele ema, teisele tütar. Koloratuursopranid on lihtsalt tavaliselt hulga lüürilisema kõlaga kui Netšajeva. Nii mõnigi ooperigurmaan on kindlasti märganud, et mida kõrgem ja kergem hääl, seda väiksemat kasvu on ka laulja. Häälepaelte pikkus, millega on seotud ka hääle ulatus ja tämber, on tavaliselt seotud füüsiliste proportsioonidega. Üliharva vaatab tenor bassile ülevalt alla. Netšajeva on aga oma haprusest hoolimata koloratuursoprani kohta ebaharilikku modelli kasvu. Sellest tulenevalt pole tema sopranihääl nii lüüriline nagu tavaliselt noortel lauljatel, vaid veidi dramaatilisema ehk tumedama kõlaga, mis näiks nagu viitavat kogenumale lauljale. Koloratuursopranite tippaariate tehnilise valdamisega tõestas noor ooperilauljatar Netšajeva, et tema võimed ei piirdu hirvesilmade särades Eurovisioni lauluvõistluse jaoks kohatult kõrgete nootide pildumisega. (Elitistlikult ülbitseva vokaaligurmaanina peaksin siin muidugi eelistama sigade ette pärlite loopimise kujundit.)

Elamuse rikkus aga tundmatuks jääda soovinud autori oskamatu heli­võimendus, mis pani orkestri kõlama plekisena ja moonutas lauljate hääle kajaga. Kui miski üldse kontserdil stabiilselt häiris, siis see oli solistide ja orkestri erinev võimendus, mistõttu lauljad jäid kuidagi eraldi. Kontserdi algul tabasin end pead murdmast, miks on vaja laulja häält maskeerida kajaefektidega? Minu maitse kohaselt võiks see jääda pigem hääle defektide varjamiseks – kui selleks põhjust on. Küllap polnud ka mugav tavapärasest erinev orkestri asetus, mille põhjus jäi hämaraks. Tundus ka, et muusikud ei kuulnud üksteist laval just liiga hästi. Löökpillid eraldusid solistidest Sartori pisarakiskujas „Con te partiro“ lausa grotesksel viisil. Jääb ka võimalus, et ma olen selle Solarisest üle tee asetseva imeliku kollase maja – kus võimendus pole harjumuspärane – liiga sageda külastamisega rikutud viriseja.

Ja muidugi ei saa me niisuguse kolme noore laulja kontserdi puhul oodata kolme tenori efekti. Anna Netrebkoks ja Elīna Garančaks tuleb küpseda aja jooksul. Alla 30aastane ooperilaulja sõltub reeglina (mis ei tähenda erandite puudumist) täielikult oma vokaalsest juhendajast. Olgugi et nooruslik jõud võimaldab esitada ehk kogu oma hääleliigi repertuaari, ei saa temalt kunagi oodata sama sisu, mis küpselt kunstnikult, sest muusika ei sünni mitte ainult kõris, vaid ka peas, kus vastupidiselt tavapärasele arvamusele võib leiduda veel midagi peale resonaatorite.

Kontserdilt lahkujad olid aga kõik rõõmsad ja õnnelikud. Paadunud ooperihullu kõrvu paitasid külastajate armulikud hinnangud ooperižanri aadressil. Lausa meele tegid härdaks heatujulised lapsed. Meie printsess Netšajeva on teinud ooperikunsti heaks tahtmatult rohkem kui mõni pingutatud haridusprojekt.