Mitmehäälne põrisev r

OTT KARULIN

Isuri eepos“, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, dirigent Janne Fridolin, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Hendrik Kaljujärv, valguskunstnik Siim Reispass. Mängivad Inga Salurand, Risto Kübar, Bert Raudsep, Lauri Kaldoja, Jarmo Reha ning akordionist Jaak Lutsoja ja kammerkoor Voces Musicales, solistid Galina Morozova-Iljenko, Jaanika Kuusik või Merylin Poks, Sirlen Rekkor. Esietendus 7. VIII Kodru rabas.

Taarka pärimusteatri „nonstop seto“, lavastaja Helena Kesonen, dramaturg Kristiina Jalasto, liikumisjuht Indrek Hirsnik, kujundajad Mailiis Laur ja Ida Lepparu, valgus- ja helikujundajad Karolin Tamm ja Kristo Kuusik, videokunstnikud Meeli Tuoppi ja Taavi Toom. Mängivad Artur Linnus, Riin Tammiste, Maria Jurtin, Kärt Kooser. Esietendus 31. VII Obinitsa külas Kingo talu heinaküünis.

Von Krahli teatri ja Nargen Opera ühislavastus „Sünnisõnad“ Veljo Tormise muusikale, seadnud Tõnu Kõrvits, lavastaja Peter Jalakas, muusikaline juht Tõnu Kaljuste. Esietendus 7. VIII Noblessneri valukojas.

„Isuri eeposes“ asjatavad näitlejad rabalaval justkui omasoodu,  selgelt ette antud teekonda läbides ja haruharva publiku poole vaadates. Fotol Risto Kübar ja Inga Salurand.

„Isuri eeposes“ asjatavad näitlejad rabalaval justkui omasoodu, selgelt ette antud teekonda läbides ja haruharva publiku poole vaadates. Fotol Risto Kübar ja Inga Salurand.

Kairi Mändla

Veljo Tormise muusikat ma kunagi laulnud pole – elevandi jalutuskäik mu kõrvadel on lisaks silmaga nähtavale ka selgelt kuuldav. Sestap ongi mu ainus isiklik kokkupuude Tormise esitamisega üks aastatetagune seik, kui elasin vahetusüliõpilasena Hollandis. Kuidagi jõudis kuuldus päris eestlasest ka kohaliku koorini – Groningen pole eriti suurem linn kui Tartu –, kes parajasti üht Tormise pala kontserdiks ette valmistas. Rahvuslikule uhkusele ja missioonitundele rõhudes (ja pudelit veini lubades) meelitati mind koorile õiget eesti keele hääldust õpetama. Nii ma seal prooviruumis dirigendi kõrval istusin: lugesin rea ette ja koor laulis selle mulle vastu, püüdes eriti täpselt tabada seda eripärast eesti r-tähe hääldust. Uskuge mind, pole palju jubedamat sellest, kui kuuled oma puuet mitmehäälsena …

Seda jubedusetunnet ei tekita aga sugugi häbi, et sa erined, normist kaldud, ega isegi viha ületamatu paratamatuse üle – kuigi neistki emotsioonidest piisab, et pulss lakke ja puna põskedele tõsta –, vaid hoopiski kirjeldamatu, aga siiski aksioomne teadmine, et just see põrisev r (või susisev s või lonkav jalg või regivärsiline südamerütm) on su identiteedi eelantus, tüvi. Nagu „Isuri eepos“ muu seas osutab, on see tüvi – sarnaselt nendele noortele kaskedele, mille salu teose lavaruumiks – meil siiski alles poisikese kasvu. Mõned turskemad puud on selleski tukastikus, varjates kohati uhkelt publiku vaategi (ja miks nad peakski end häbenema, nad on siin märksa kauem olnud ja seni teatrita läbi ajanud), ja mõne vennasrahva tüve võib tabada peagi tuulemurd demograafiatormis. Isuri keele kõnelejaid on veel ehk sadakond.

Mitu tündrit tõrksust

Anne Türnpu ja Eva Klemetsi „Isuri eepos“ on tüüakas lavastus, millele käsi kallistuseks ümber lüüa niisama lihtne polegi. Asi pole isegi niivõrd varases algusajas (etendus algab kell viis hommikul) ega kauges etenduspaigas (sinna jõudmiseks tuleb läbida pooletunnine matk), vaid valitud tõrksas esteetikas. Juba Tormise „Isuri eepose“ alustekstides on mitu tündrit tõrksust: maru pillutatud muna, millest meri vaid pool rauast reha terasest piide vahele tagasi annab; kodutee katkestav kivi ja katkev hõbelõng; õe tõrksus teisel õel naituda lasta; kündjat lootnud isa käsk tütar vette viia ning ema keeldumine sellest jne. Türnpu ja Klemetsi lavastuse tegelasedki pole sugugi armastusväärsed ega suhtu üksteisesse hoolivalt: kõige enam saab vatti pika tuka taha varjunud ja längus õlgadega naine (Risto Kübar), keda ülejäänud tegelased ükskõiksemalt või vihasemalt teda varrukast sikutades või tagant tõugates ettenähtud paika juhivad. Üldse asjatavad näitlejad laval justkui omasoodu, selgelt ette antud teekonda läbides (mööda laudisteid, millest publik etenduspaika matkates vaid unistada võis!) ja haruharva publiku poole vaadates. Ja teevad seda peaaegu viha piiril otsusekindlusega, rõhksammuga, pilk kinganinadel.

Ja ometigi pole „Isuri eepos“ trööstitu vaatamine, sest lavalolijate ükskõiksus ja viha, tirimine ja tõukamine, suunakindlus ja publikupimedus on selleks liiga täpselt mõõdetud, et mitte olla vähemalt osaliselt huumori teenistuses. See on paisutatud tõrksus, mis võib petta lausa arvama, et näitlejad tahavad selles ülivarahommikuses rabas olla veel vähem kui publik. See on tegelaste tunnete poliitkorrektsuseta, aus väljendus. Kui on ees, tõukan tagant. Kui jääb maha, kisun varrukast järele. Kui talukoha püsimiseks on vaja poega, tuleb vastsündinud tütar vette viia. Euroopa Liidus, jah, nii ei saa, aga eks sa püüa liiduvendadele ainsa eesti keele oskajana selgeks teha, et tegelikult meie r ei põrisegi.

Pole vahest ootamatu, et praegu, mil võõrahirm kalgi jääkirmena avalikku ruumi katab, ei pääse ükski sõnavõtt, sh kunstiteos kahtlusest, et edastatav sõnum on lausa poliitiline või siis vähemalt reaktsioon teiste etteastumistele. Seda enam, kui pöördutakse pärimuse poole, mille koes üks tõeline põliseestlane end ju alati äärmiselt mugavalt tunneb. „Isuri eepostki“ võib soovi korral vaadata maailmana, kus soosuhted veel kenasti paigas, aga see viiks vaataja vaid rappa, sest lavastajaid on pigem huvitanud meie vennasrahva isurite loo jutustamine – paralleele eestlastega on siiski üksjagu – kui eesti rahvuse identiteedipulga voolimine sõjatorniks, ka mälestusmärgiks mitte. Kes viimases pettunud, leiab õnneks ka kohe lohutust, sest isurid on juba tuhatkond aastat õigeusu mõjusfääris olnud, nii et ega nad tõelised vennad meile olegi. Setod sellised!

Lavastus kui appikarje

Rahvuslikul stereotüübil põhinev solvang on siiski kahe teraga mõõk, sest selle ümberpööramiseks ja seeläbi lausuja naeruvääristamiseks polegi vaja enamat adressaadi uhkusest olla see, kes ta on. Vähemalt teoorias võiks see nii olla, praktika on muidugi hoopiski kirjum, sest sageli on just hõimuvennad need, kes kütavad kõige agaramalt stereotüübiahju. Nii nenditakse Taarka pärimusteatri lavastuses „nonstop seto“, mis on üks sellesuvise teatri meeldivamaid leide (ütles ta ammu asustatud maa „avastajana“). Nagu eelkirjeldatud solvang, kõneleb ka see hinnang ennekõike lausujast ega ütle suurt midagi lavastuse enda kohta. Jällegi Obinitsa jõudnuna (suve hakul etendati seal Vanemuise lavastust, khmm, „Obinitsa“), vastamisi Seto kuningriiki ründavate uudishimutsejate hordidega, tundsin end etenduse eel vägagi koduselt. Eks ole neid setoteemalisi lavastusi ju nähtud küll – Vanemuine on selle eest iga mõne suve tagant hellalt hoolitsenud –, seega on nende mured mulle teada ja tavad tuntud. Sittagi! Sellest Setomaast, mida näidatakse Helena Kesoneni lavastuses „nonstop seto“, ei tea ma midagi. Õigemini tean ma setodest hoolimata korduvkülastustest ehk vähemgi kui teab Eestist keskmine ristlusturist, kes veedab mõne tunni Tallinna vanalinnas matrjoškasid jõllitades ja velotaksode eest ära joostes. Seetõttu mõjub ka „nonstop seto“ alul jõhkra kunstilise liialdusena – küll väga lustaka ja nutikana, aga siiski liialdusena. Noored püüavad, hamõh ehete all – kas on ikka päris hõberahast? – hirmust värisemas, vanemale põlvele meele järele olla ja kõiki kirjutamata ja kirjutatud seadusi järgida. Vallad pakuvad üksteist üle trumbates Setomaale kolijaile tasuta kartuleid ja lausa sularaha peo peale. Ning õhtuti, pärast leelokoori proovi või käsitööringi, istub iga korralik seto arvuti taha ja kukub usinasti euroraha taotlema. Projektiseto ei maga kunagi, sest raha lausa vedeleb maas ja seda jagub igaühele, kes õiget seto väravat ehitada või muudmoodi külakultuuri arendada tahab.

Taarka pärimusteatri lavastus pole siiski oh-kui-julgelt-eneseirooniline kapustnik turistidele ja europrojektide audiitoreile, see pole folkloorne kabaree, vaid appikarje, üleskutse iseendale. „nonstop seto“ kõliseva naeruhõbeda alt kumab nii dramaturgias kui ka näitlejate mängus siirast nukrust, vaikset hirmu, et peale iseenda üle naermise polegi enam muud võimalik teha, sest Setomaast on ammugi saanud euro-Disneyland ning tema elanikest selle palgalised (jah, isegi mitte enam elusad eksponaadid, vaid ravikindlustuse nimel rügavad liinitöölised). Lavastus hoiab väga täpselt tasakaalu asjade üle naermise ja neile lahenduste otsimise, tegeliku ja absurdse vahel ning esitajad liiguvad sujuvalt karikeerimiselt pihtimisse ja jälle tagasi. Suuresti harrastusliku trupi puhul on ootuspärane, et just absurdivindiga stseenid kipuvad liigse karikeerimise ja ahta teise plaani tõttu jääma üksluiselt koomuski tegemiseks, kuigi neiski on oma võlu ja naerda saab. Hirmsaim ja geniaalseim stseen on ehk tulevikunägemus kalmistul asuvast restoranist, kus tervitusnaps tuuakse – nagu komme ette näeb – alati ka kadunukesele, kelle hauakünkale kallitele kaugetele külalistele laud kaetakse. Selles stseenis on samasugust nukrat muiet nagu lavastuse pihtimuslikes monoloogides, mis ilmselt kirjutatud esitajate endi kogemuste pealt ning seovad seeläbi näidatava, ehk siiski äärmustatud maailma esitajate ning saalisolijate isiklike üleelamistega.

„nonstop seto“ ei pelga ka astuda dialoogi praeguse kuumima teemaga. Ma usun küll, et nii mõnigi pagulaste peale nina kirtsutaja publiku hulgas sai ehk pahasekski (esiti lavastuse, seejärel ehk iseenda kitsarinnalisuse peale), kuulates Maria Jurtini monoloogi sellest, kuidas on elada ukrainlasena Setomaal, võõrana võõras kultuuris. Eks see üks manipulatsioonivõte ole – panna pagulasteemat avama inimene rahvusest, kellega eestlasi seob ühine vaenlane, aga teisiti vist ei saakski. Seda enam, et tasuta talvekartuli ja värske õhuga Setomaale meelitatud uusasunikestki pole paljud setod.

Kui eelnevast jäi mulje, et „nonstop seto“ maailm on trööstitu, siis nii see pole. Päriselt mõistsin ma seda alles järgmise päeva pärastlõunal, kui lamasin lõõskava päikese käes lapitekkidega kaetud vanal saanil, valvates nelja lamba määgimise toetusel maja, mille perenaist ma veel eelmisel õhtul ei tundnud. Projektikirjutamise ja turismitööstuse kiuste ning kaduvatele koolidele ja töökohtadele vaatamata on setod (või vähemalt need, kes Setomaal elavad) peolembesed ja piisavalt külalislahked, et võtta ulu alla nii öö hakul helistanu sõber pealinnast kui ka tema kaks tuttavat, kes pererahvale võõrad. Alles seal saanil pikutades ja hiljem naabrite juures rabarberiveini mekkides (kus muu hulgas pakuti mullegi kotti kartuleid ja sadat eurot sissekirjutuse eest) suutsin ma ära tabada, kust jookseb „nonstop setos“ piir üle võlli liialduse ja tabavalt seatud vaatenurga vahel.

Taarka pärimusteatri „nonstop seto“ hoiab väga täpselt tasakaalu asjade üle naermise ja neile lahenduste otsimise, tegeliku ja absurdse vahel ning esitajad liiguvad sujuvalt karikeerimiselt pihtimisse ja jälle tagasi. Fotol Artur Linnus ja Riin Tammiste.

Taarka pärimusteatri „nonstop seto“ hoiab väga täpselt tasakaalu asjade üle naermise ja neile lahenduste otsimise, tegeliku ja absurdse vahel ning esitajad liiguvad sujuvalt karikeerimiselt pihtimisse ja jälle tagasi. Fotol Artur Linnus ja Riin Tammiste.

Arvi Matvei

Poisiohtu nüüdistsivilisatsioon

Nädal hiljem Kodru rabast „Isuri eepose“ etenduselt tagasi jalutades ma end nii kindlalt ei tundnud. Magamata öö ja vihmamärg tee hõivasid suure osa mu tähelepanust, kuid mõte äsja kogetu sõnadesse vangistamisest hirmutas. Mis elamuse ma sealt siis ikkagi sain? Porine rabatee on küll märksa ehtsam väljakutse kui siledad laudisega ametlikud matkarajad, mille alguspunktis on parkimiskoha leidmine vaata et keerulisemgi kui tipptunnil pealinnas. Päikesetõusu tervitamine vahetu kogemise kaudu on kah linnainimesele atraktsiooni väärtusega (hommikused peojärgsed kojutaarumised pole ju ikkagi see). Mis rolli aga mängib sellel ebamugavusristlusel Türnpu ja Klemetsi lavastus – suutis see ikka looduse üle mängida? See polnudki eesmärk, järeldasin ja mõistsin, kui tänulik ma olen, et terve etenduse aja vihma sadas, nii et pilvehalli mattunud tõusvat päikest polnud nähagi. „Isuri eepos“ pole hea teenusdisainiga elamusprojekt (kuigi mõjub ilmselt sellisenagi), otse vastupidi: kui vaataja tajub etenduselt tagasi kõndides aega ja kohta, ilmagi nii loomulikuna, et ei tee seda märkamagi, on lavastus oma eesmärgi täitnud. Kasesalus etendatu on vaid üks lavastuse vaatus, vahejuhatus igaühe enda eeposesse.

„Isuri eeposes“ on seda mitmehäälset põrisevat r-i, mida me väikerahvana ehk kogu aeg kardame ja samal ajal taaskogeda himustame. Ja eks ta varahommikuses rabas ohutum kuulata olegi, et siis mälestusega sellest masohhistlikust naudingust taas kivi sisse ronida ja läpakas sülle võtta, nagu seda teeb Chaplini väikese hulguse kõnnakuga nüüdismees (Taavi Eelmaa) Peeter Jalaka lavastuses „Sünnisõnad“. Lavastuste nagu ka rahvaste võrdlemine ühtede kriteeriumide järgi (Tormise muusika, õigeusu mõjusfäär) on alati ebaaus, aga „Isuri eepose“ ja „Sünnisõnade“ sarnasuses on midagi põhimõtteliselt, paeluvalt erinevat – ja mõlemad lähenemised elamuslikud. Jalaka loodud maailm on üleliigsest puhastatud ja täpselt paika sätitud. Muld, vesi ja kivid mängivad siis iseennast, olles siiski butafooria – ja nii ongi mõistlik. Tegelasedki on pigem kujundid kui lihast ja luust inimesed – ja just see mõjubki. Ometigi ei puudu ka „Sünnisõnades“ oma r, mis põriseb viimistletud terviku taustal veelgi valjemalt – kõrgetel küljerõdudel asetseva koori kostüümitus, nende igapäevariided lausa kriiskavad silma (kui frakkideks raha polnud, võinuks vähemalt ühte värvi T-särgid panna!), kuid saavad lõpustseenis, lavale astudes põhjendatud. Nagu noored kased „Isuri eeposes“ osutab ka „Sünnisõnad“ nüüdistsivilisatsiooni poisiohtu eale: Eelmaa kehastatud väike hulgus peab esiti ürgses loomise ja võitluse maailmas vastu vaid kätlemise jagu aega, ärgates alles siis – teadmisega, mis oli enne ja et selle vastu ei saa –, kui Lembitu sõnadest on jäänud maailma maha vaid kaja, mis sarnaselt kustunud taevatähega endiselt maale valgust heidab, kuid ikkagi vaikselt põriseb.

Ma olen aastaid ennast vilutanud kõnelema sõnadeta, kus mulle ebamugav täht sees. Kole ju kuulata, kui keegi niimoodi kena keelt väänab ja siis tükib veel saadetessegi! Nüüdseks suudan ma seda juba üsna vabalt ka teha – ja olen oma õpingute käigus üksjagu sünonüümegi selgeks saanud. Teinud olen ma seda muidugi peale häbi ka teiste heaolule mõeldes (seda ennekõike!), aga vahel on kuradima suurepärane raksakaga ise olla, korrektsus persse saata ja mõnuga põristada. Praegu ma ka enam eriti ei põe ja räägin, kuidas parajasti tahan: mõnikord r-iga, mõnikord r-ita. Aga see otsus lähtub minust ja ei kellestki teisest – ja nii peabki olema. Ja nii nurrub ka mu rahvuslik identiteet mõnikord „Isuri eepose“ ja mõni teine päev hoopiski „Sünnisõnade“ taktis. Peaasi, et nurrub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar