Inimloomusele on omane elutahe

Peeter Vähi

Paradoksaalsel kombel saabus Sirbilt e-kiri ettepanekuga avaldada mõtteid kaugetest kultuuridest saadava loomingulise inspiratsiooni ning pagulaste teemal hetkel, mil parajasti jalutasin Manhattanil Little Italyst Chinatowni ning mõtisklesin, kuivõrd ehedal kujul on hiinlased ja itaallased suutnud kodust kaugel säilitada oma traditsioonid ning muutuda seejuures multikultuurilise New Yorgi lahutamatuks osaks. Varemalt olen Suures Õunas sattunud ka Harlemisse, kus vaid harva kohtab valgenahalisi, ja Brooklynis asuvasse Little Odessasse, kus uskumatul moel kestab edasi Nõukogude Liit, samuti tänavatele, kus annavad tooni pikkades mustades kuubedes õigeusklikud Aabrahami järeltulijad.

Mõistagi ei saa panna võrdusmärki üle Vahemere Euroopasse saabuvate põgenike ning eelnimetatud USA vähemusrahvuste vahele. On ju paljude nüüdsete ameeriklaste esivanemad toodud Ameerikasse üle suure lombi orjalaevadega sunniviisiliselt, paljud on tulnud lihtsalt õnne ja rikkust otsima. Märkimisväärne osa neist on aga siiski pagulased selle sõna kõige otsesemas mõttes: kes on pidanud põgenema totalitaarse soveti või puna-Hiina režiimi eest, kes läheneva natsiohu eest, kes aga natside üle kohtumõistmise kartuses. (Jätan siinkohal kõrvale tõsiasja, et suur osa nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerika valgetest elanikest, kes saabusid Euroopast indiaanlaste maale XVI sajandist peale, olid ka omamoodi põgenikud.) Kõik see kokku on Ameerika – süsteem, mis paraku toimib üsna hästi.

Kui ühe keskmise eestlase teadvuses on olemas meeste ja naiste elukutsed, siis Manhattanil ringi liikudes tundub, justkui oleks Jumal ametid suuresti ära jaotanud nahavärvi või päritolumaa järgi: mustanahalised laulgu bluusi, räppigu ja mängigu korvpalli, itaallased tegelegu moega ning valmistagu makarone ja pitsat, hiinlasi saagu palju ja nad olgu edukad tänavakaubanduses ja restoraniäris, juudid (vist Jumala sugulased?) mängigu esimest viiulit ning tegelegu teemantide ja pangandusega, vähestele allesjäänud põlisameeriklastele-indiaanlastele paraku normaalseid ameteid ei jätku, vähemalt New Yorgis mitte, sorry.

Põgenike teema puhul on alati lihtsam rääkida möödanikust või kaugetest maadest. Kui tuleme tänapäeva ja kodumaale, siis mis vaadet ka esindada või arvamust väljendada, ikka leidub neid, kellele ei meeldi üks või teine seisukoht.

Juhuse tahtel olen sattunud mitmetesse kriisikolletesse: sõjaaegsesse Iraaki, juutide ja palestiinlaste konflikti keskele Iisraelis, sõja eest tühjaks jooksnud Mägi-Karabahhi küladesse, kurdi relvakonflikti rindejoonele Iraani-Türgi piiril, kõrgvaimuliketa jäänud Tiibeti kloostritesse, afgaani põgenikelaagrisse Pakistanis jne. Viimaste nädalate sündmuste tormilist kulgu arvestades on ehk kõige päevakajalisem Süüria, kuhu olen juhtunud kolmel korral. Siis kulgesid mööda Süüria kõrbeteid Iraagi põgenike kilomeetritepikkused voorid, nüüd on süürlased ise sunnitud pagema, kes al-Assadi režiimi, kes ISISe, kes venelaste pommirünnakute eest.

Ühesõnaga, ses mõttes ei erine tänane maailm läinud sajanditest: endiselt peetakse sõdu ja vallutatakse maid, endiselt leiab aset represseerimine kas poliitilisel, religioossel, rahvuslikul või rassilisel tasandil. Kui on oht sattuda püssikuuli ette, saada repressioonide ohvriks või surra nälga, siis põgenetakse, teinekord isegi teadmata kuhu. See on loomulik, sest inimloomusele on omane elutahe. Ekstreemsematel juhtudel küündib põgenike või muude migrantide arv miljonitesse: näiteks Argentina on XIX sajandi teisest poolest vastu võtnud umbes seitse miljonit eurooplasest migranti ning 2001. aastalõpu seisuga leidis Pakistanis peavarju väidetavalt viis miljonit afgaani põgenikku.

Juba pikka aega on õhus küsimus, kas ja kuivõrd meie, eurooplased, sealhulgas eestlased, peaksime pagulasi vastu võtma. Aegu tagasi on ju paljud eurooplased leidnud endale uue kodu teistes maailmajagudes ning eestlaste mälust pole jõudnud kustuda 1940ndad, mil kümned ja kümned tuhanded leidsid pelgupaiga Kanadas, USAs, Austraalias ja Rootsis. Kas peaksime seda tõlgendama rahvusliku võlana, mille saame lunastada üksnes samasuguse abi osutamisega praegustele sõjapõgenikele ja totalitaarsete režiimide ohvritele? Kahjuks pole sellele küsimusele ainuõiget ja igati õiglast vastust. Küllap oleme kohanud erinevaid seisukohavõtte nii tutvuskondades kui ka Eesti meedias. Kuid Martin Helme välja öeldud „kui on must, näita ust“ on kuuldutest kõige räigem, ebahumaansem, sallimatum, rassistlikum.

Musta Mandri teema on mulle praegu aktuaalne: nende ridade kirjapaneku ajal käivad proovid Aafrika-teemalise eepose ainetel loodud vokaalsümfoonilise suurvormiga.* Sattusin selle väga inspireeriva eetilise sisuga fulakeelse teksti jälile pooljuhuslikult, kuna murdsin Lääne-Aafrikas käeluu, mis sundis tegema kümnepäevase peatuse sõjaaegses Malis. Arstiabi pakuvad Aafrika külades peamiselt nõiad-ravitsejad ning enamikus linnadeski ei kannata hospitalid kriitikat euroopalike standardite positsioonilt. Ometi ei kogenud ma ei sealsete nõidade-ravitsejate ega tohtrite suhtumist „kui on valge, näita ust“.

*Homme, 10. X Tartus ja pühapäeval Tallinnas tuleb esiettekandele Peeter Vähi oratoriaalne suurvorm, Aafrika initsiatsiooniriitus „Müstilisel Kaydara-maal“ jutustajale, vokaalsolistidele, mees- ja tütarlastekoorile ning sümfooniaorkestrile. Teose esitavad Tanel Padar, Mati Turi, Rauno Elp, Priit Volmer, RAM, Ellerhein ja ERSO Mihhail Gertsi juhatusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming