Helilooja pilk – Sirp küsib, Peeter Vähi vastab

Peeter Vähi

Kuidas hindate Eesti kultuuripoliitikat? Milline paistab see võrdluses teiste Euroopa maadega? Millega võime rahul olla, millega mitte? Kuigi olete ennekõike helilooja ja ka meie rubriik kannab pealkirja „Helilooja pilk”, oskate ehk olukorda vaagida pisut laiemalt – ka lihtsalt kodanikuna. Meie muusika- ja kultuurielus on palju säärast, millega pole põhjust mitte üksnes rahul olla, vaid selle üle isegi uhkust tunda. Üleüldiseks rahulolematuseks ja kibestumiseks pole põhjust. Kuid kultuurisfääri mitmetes aspektides on siiski veel küllaga arenguruumi. Või vastupidi ... ollakse liiga kaugele arenenud!? Selgitan edaspidi, mida sellega silmas pean. Kultuuripoliitika puudujääke näevad küllap kõige paremini need, kes on vahetult seotud kultuurikorraldusega. Ent just neilsamadel inimestel on üsna raske juhtida puudujääkidele tähelepanu, sest nad on kultuuriinstitutsioonidest ja -juhtidest otseses sõltuvuses. Ent alustagem alalt, kus plussmärk on Eesti poolel. Pluss Oleme harjunud sellega, et olemaks eesti kultuurimaastikul „tegija”, ei pea keegi olema tingimata näiteks peaministri sõber või mõne konkreetse rahvuse esindaja, määrava tähtsusega pole ka meie seksuaalne orientatsioon ega meie pedagoogi positsioon sotsiaalses hierarhias. Ole vaid ise tegija! See tundub olevat loomulik, ent nii pole kõikjal. Heitkem pilk kas või idapiiri taha Piiterisse. Kui selles linnas tahad tulla alternatiivsest sfäärist akadeemilis-filharmoonilisse tsunfti, ei pääse kuidagi mööda ühest mehest. See on Peterburi kontservatooriumi endine rektor, tšellist ja nüüd ka dirigent (esimesed ülesastumised dirigendina tegi Maria teatris!), samuti aastal 2006 avatud Peterburi Muusikamaja rajamise algataja ja juht. Täiesti „juhuslikult” on see mees Putini üks kõige lähedasemaid sõpru.

Või võtkem Venemaa vanim, pika nimega sümfooniaorkester, mida tuntakse Mravinski orkestrina – tundub, et Rahmaninovi ja Tšaikovski dirigeerimise ainuõiguse on seal omandanud tänaseks juba 24 aastat peadirigendi ametis Juri Temirkanov. Samuti on peaaegu võimatu pääseda Peterburi Filharmoonia lavale neil, kelle pedagoogid on parajasti filharmoonia juhtkonna silmis ebasoosingus. Võime vaid rõõmu tunda, et meil puudub seda laadi muusikamaffia.

Rohkem kui 20 iseseisvusaasta jooksul oleme jõudnud ära harjuda loomingulise vabadusega ega arva, et kultuur peab olema mingi ideoloogia teenistuses. Peame olukorda loomulikuks, ent see pole nõnda igal pool. Vastupidist võime leida isegi „vabas läänes”. Kui otsida näiteid isiklike kogemuste hulgast, meenutan siinkohal üht mastaapset vaimuliku muusika festivali, mille kontserdid pidid aset leidma aastatel 1999–2000, toimumispaikadeks olid kavandatud Los Angeles, Dresden, Kaplinn, Sydney, Tōkyō ja Bangalore. Festivali initsiaatorite ja patroonide nimistu oli aukartustäratav: Tema Pühadus XIV dalai-laama, Püha Isa paavst Johannes Paulus II , kirjanikust president Václav Havel, Sir Yehudi Menuhin, ismailiitide liider Aga Khan IV, Prantsusmaa esimene leedi Danielle Mitterrand. Minu kantaadile „Supreme Silence” langes osaks au olla valitud esindama sel festivalil budistlikku muusikat. Ülalnimetatud paigus festival toimuski, välja arvatud Dresdenis. Saksimaa evangeelne peapiiskop Konrad Wagner arvustas teravalt festivali korraldajaid, tohutu hulk artikleid pühendati mõlema äärmuse kaitsmisele või põrmustamisele. Saksa üks kaalukam ajaleht Die Zeit nimetas maailmafestivali omalaadseks prostitutsiooniks. Aset leidis üpris uskumatu kurioosum: „vabal” Saksamaal keelas liidumaa valitsus kiriku survel kogu muusikasündmuse. Eelöeldu taustal tuleb osata hinnata loomingulist ja ideoloogilist vabadust Eestis. Kui kõrvale jätta mõned vähesed erandid, siis on siin peaaegu kõigil suhteliselt võrdsed võimalused – ole sa siis eestlane, venelane, juut, setu, kommunist, kristlane, krišnaiit, maausuline, vabamüürlane, mitte-vabamüürlane, rikas, vaene, alternatiivtegija, üksiküritaja, provintsist tulnu või kes tahes.

Miinus

Nüüd siis neist asjust, mida eespool nimetasin ülearenemiseks. Eestimaa kõrgkoolid on viimase tosinkonna aasta jooksul koolitanud ohjeldamatul hulgal magistrikraadiga bürokraate, kelle erialaks on haldusjuhtimine, avalik haldus või kultuurikorraldus. „Haldajate” hulga disbalanss päris spetsialistide arvuga on kolossaalne. Suurele osale „haldajatest” tuleb leida ka tööd ja parim tee töökohtade juurdetekitamiseks on uute struktuuride, osakondade, fondide, liitude, MTÜde jne loomine. Ametnike armee hulgas tööpuuduse vältimise tõhusateks abivahenditeks on fenomenid, mida tähistatakse maagiliste sõnadega „projekt” ja „arengukava”. Projektid annavad tööd ja leiba kolme liiki „haldajatele”: ühed töötavad projekte välja, teised kirjutavad taotlusi-projekte, kolmandatest moodustuvad projekte läbi vaatavad komisjonid. Projektindus on tunginud vähkkasvajana ka kultuuri ja muusika sfääri ning püsib seal elujõulisena. Ei julge siinkohal nimetada konkreetseid suhteid protsentides, kuid on igatahes absoluutselt selge, et nn kultuuripoliitika teostamisel läheb suurem aur, energia ja rahaline ressurss struktuuride elushoidmiseks, mitte kultuuri tegelikuks arenguks.

Konkreetsemalt … Kultuuriministeerium ja kulka on suutnud hoida bürokratiseerumist ja projektiseerumist enam-vähem mõistlikkuse piires. Ent kõik, mis seondub Euroopa tõukefondide, eksporditoetuste ja EASiga, on väga kaugel mõistuspärasest tegevusest. Nõnda on välja kujunenud olukord, kus kõrgharidusega normaalne kultuuriinimene pole tegelikult suuteline välja ütlema seda, mida ta kavatseb kultuurisfääris korda saata. Et teha end arusaadavaks ülalnimetatud institutsioonidele, peab ta palkama projektikirjutaja, kes tõlgib loomingulise idee näiteks EASi keelde, ning loovutama talle suure osa kultuurisündmuseks mõeldud rahast. Keeled on väga erinevad, nii on näiteks üheleheküljelise eestikeelse tõlkimisel mõnda võõrkeelde tulemuseks umbes 1,1 lehekülge teksti. Mõnede keelte puhul on erinevus suurem: näiteks ühe lehekülje eestikeelse teksti tõlkimisel EASi keelde on tulemuseks umbes 20 korda mahukam paberihunnik. Olnud kord ise kaudselt seotud ühe europrojektiga (oksemaitse tuleb suhu seda sõnaühendit kuuldes, vabandage), mis puudutas heliplaatide muusikaproduktsiooni, nõuti mult toote joonist. Põhimõtteliselt on ju võimalik muusikat graafiliselt kujutada, ka noodikiri on heliteose graafiline väljendus. Seda EAS toote joonise all ilmselt silmas ei pidanud. Palusin projektikirjutajal üle küsida, kas CDde puhul toote joonise nõudmine on ikka mõeldud ilma igasuguse huumorita. Selgus, et nõue oli täiesti tõsine. Tulen tagasi tööpuuduse teema juurde: see kõik oli tore veel selleski mõttes, et tööd sai peale komisjonide ja projektikirjutajate ka graafik-disainer. Ta joonistas-joonestas CD nii pealt- kui külgvaates, pani juurde mõõdud millimeetrites ning tegi joonistest versioonid nii vektorgraafikas kui ka JPG-formaadis pildifailid. Super!

Siinkohal vajutan arvutiekraanil nuppe „Properties” ja „Statistics” ning näen hirmuga, et Sirbi palutud vastuste maht – kuni 6000 tähemärki – on juba ületatud. Kavatsesin veel kirjutada Eesti kultuuripoliitikast kontekstis riiklik versus era ning viimastel aastatel sagedaseks kõneaineks saanud kultuuriekspordist, samuti munitsipaaltasandil Tallinna kultuurielu keskerakondlikustumisest, kuid need mõtteavaldused jäävad esialgu ootele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming